Üheksakümnendate moes ja muusikas levinud esteetilise keele keskmes oli tervislikkuse ja elurõõmu eitus. Nüüd kuulutatakse selle tagasitulekut. Kõhna ja kahvatu näoga subjekt, kelle ebamugavas poosis keha on mässitud veidrasse kudumisse või sünteetikasse, vaatab meile vastu pilguga, mis on sünnist saati surmaga sõber.

Kaader filmist „Closer”(2004)

Pärast tunde möllamist inimestest pungil urgastes leidis hommikuhahk mind unetuna voodist. Kolasin Netflixis ja otsustasin 2004. aasta romantilise draama „Closer” kasuks. Mind rabas see, kui tänapäevasena mõjuvad esimesed kaadrid filmi ühest peategelasest Alice’ist (Natalie Portman): laia karvase servaga tumesinine pannaldega mantel, poole sääre peal lõppev pitsääristusega kargoseelik, tumeroheline puuvillast üleõlakott ja sassis erkpunane poisipea, millesse segatud juhuslikud lillad salgud rõhutavad kunstipärasust ja tegelase ekstsentrilisust. Naine on kõhetu, kahvatu, meigita. Pilk Jude Law’ silmades kinni, kõnnib ta kogemata auto ette, ja pärast kiiret haiglaskäiku otsib ta sobivat kohta, kus suits põlema panna. Ta on verine. Law ei saa talt pilku ära.

Tervisest tüdinud

Juba paar kuud kuulutavad väljaanded Harper’s Bazaarist New York Postini heroin chic’i tagasitulekut. Tõepoolest, nii moetööstuses, sotsiaalmeedias kui ka neissamades urgastes toimub märkimisväärne visuaalse nihilismi pealetung. Võite tervisest pakatava ja ekstaatilise ilmega keha endale hoida, tundub Zeitgeist sosistavat. Kõhetus, protesti märgiks allaandmine ja enda peal tajutavale pilgule vastandumine levivad jäiste spooridena. 

Võite tervisest pakatava ja ekstaatilise ilmega keha endale hoida, tundub Zeitgeist sosistavat. Kõhetus, protesti märgiks allaandmine ja enda peal tajutavale pilgule vastandumine levivad jäiste spooridena.

Kaheksakümnendate lapselik värvilisus ja füüsilisest energiast rõkkav teatava futu-femme’i noodiga optimism mõjusid üheksakümnendateks vananenu ja liiga naiivsena (vt Cindy Crawford). USA 90ndate alguse majanduslangusega kukkusid kokku paljude unistused, sillutades nii teed kottimatu nihilismini noortekultuuris. Droogid olid kättesaadavad juba varem, kuid heroiin muutus just siis odavamaks ja süstimise kõrval asuti seda ka nina kaudu manustama. Kuigi mõned heroin chic’i analüüsivad autorid tõmbavad heroiini enda ja visuaalse keele vahele otseselt võrdusmärgi, siis mina nõustun nendega, kes arvavad, et nime populaarsuse taga on pigem selle spetsiifilise narkootikumi müütiline staatus tänu sellistele filmidele nagu „Pulp Fiction” ja „Trainspotting” ning kuulsustele, kelle heroiinitarvitamine  oli avalikkusele teada. Kipume ju enda puritaanlikest neuroosidest tulenevalt tablette ja pulbreid demoniseerima, selle asemel et droogitarvitamise reaalsusele ausalt otsa vaadata…

Ta vaatab meile otsa pilguga, mis tundub küsivat: „Nahhui sa vahid?” Modell: Stella Tennant. Foto: Helmut Lang. Allikas: kfb207contemporaryfashion.wordpress.com

Valitseva sasipuntrameeleolu tõlkisid moekeelde mitu nüüdseks ikoonilist fotograafi. Näiteks Corrine Day 1995. aasta foto „Georgina, Brixton” kujutab kõhna noort naist punases läbipaistvas pesus, selg vaataja poole. Ta justkui roniks musta nahktugitooli peale, küünarnukk vaataja poole, põlvitades samal ajal tooli kõrval. Ta jalatallad on räpased, põrandakatteks olevat odavat vaibamaterjali katab tuvastamatu sodi ja tooli tagant paistab suvaline juhe. Georgina mõjub pildil juhuslikult, kohmakalt. Teise näitena näeme Helmut Langi 1993. aasta fotol täiskirjutatud valge seina taustal kõhna Stella Tennantit toolil istumas ja suitsetamas. Näost võib välja lugeda, et oleme teda justkui seganud, ta suu on poole jutu pealt lahti ja must meik silmade alla jooksnud. Modell tundub fotol väsinud, oma kehast võõrandunud. Ta vaatab meile otsa pilguga, mis tundub küsivat: „Nahhui sa vahid?”

Pärast hüperestetiseeritud ja glamuurseid kaheksakümnendaid mõjus säärane „realism” värske ja vastuolulisena. Moe kõrval süvendasid heroin chic’i emotsionaalset resonantsi Seattle’ist välja murdnud grungeartistid, kes peavoolu unistustes pettumise ja massiühiskonna rõhuva üksilduse laulusõnadesse panid ning käisid kui mitte lahenduse, siis ausa väljendusena välja tüdinud nihilismi. Selle levinud seisundi võttis hästi kokku Rebecca Arnold: „Modellide külmal nahal peegelduvad jagatud hirmud, neid kujutatakse kui dekadentsi nartsissismile alistunuid […], selle asemel et luua fetišeeritud raudrüüdena toimivaid kehasid, millega surma eemale peletada.”[1]

Suhe pilguga

Kriisidest ja saavutussurvest rampväsinud ja isoleeritud Y2K-järgne generatsioon suhestub tõenäoliselt selle üksilduse ja nihilismiga. Võrreldes üheksakümnendatega saadavad kaamerad meid nüüd lakkamatult. Nagu mainitud, moonutati heroin chic’i stiilis fotodel varasem soe ja kutsuv side vaatajaga konfliktsemaks. Hüljatud kontekstides kulmu kortsutavad ja veidrates poosides kehad ei ilutse, vaid moment tundub sündivat olude/ainete sunnil. Tundub, nagu oleksime sattunud juhtumisi vaatlema stseene, mida me tegelikult ei tohiks näha, et meie puuriv pilk rikub pildistatavate privaatsust. See transgressiivsus mõjub vast suurema saagina kui kuldseks päevitunud naeratavad, end vaatlema kutsuvad kehad – äkki seetõttu see nii hästi toimiski?

Hüljatud kontekstides kulmu kortsutavad ja veidrates poosides kehad ei ilutse, vaid moment tundub sündivat olude/ainete sunnil.

Need lavastatud ja teeseldud juhtumised komponeeriti aga pisiasjadeni läbi. Carmen Kassi 1999. aasta runway look Versuse kevadkollektsiooni moeetendusel on hea näide viimistletud juhuslikkusest. Ta kannab rindade vahel laperdava lõhega musta kleiti. Sirgendatud juuksed on volüümikaks puhvitud, kuid juuksekarvu ei silendatud – kahu jäeti krooniks. Ta silmad on nõgimusta lauvärviga sügavale koopasse tagandatud. Ta nägu on tõsine ja huultele on lisatud veidi värvi, pannes need mõjuma külmetunud inimese punetava suuna.

Noor? Valge? Kõhn?

Eesti moebrändi Sorcerer visuaalses keeles näeb nii kõhetust, rõhutatult ebatavalisi poose kui ka kottimatut näoilmet. Modell: Jette Loone Hermanis. Foto: Grete Liht

Selline loomuliku mandumise etendamine mõjub esteetiliselt aga ainult juhul, kui täidetud on teatavad tingimused. Esiteks, ei tule üllatusena, et heroiiniesteetika toetub kõhnusele. Jah, heroiinisõltlased võivad kaalu kaotada, kuid see ei juhtu kaugeltki kõikide tarvitajatega. Pigem tuli enne kõhetuse ja räsituse esteetika, millele siis lähtuvalt droogist du jour nimi pandi, mitte vastupidi. Need poosid, naha minimaalne kaetus, segamini juuksed jne mõjuvad ainult siis ligitõmbavalt, kui kasutatav keha ise dominantse kultuuri esteetikat tugevalt ülal hoiab, s.t on võimalikult kõhn, valge ja klassikaliselt kaunis, seljas haute couture, ükskõik kui auklik (õigete aukude eest võib suisa korraliku kopika küsida). Mustanahalisel kehal oleks samas kontekstis ja sama kõhetuna täiesti teistsugune tähendus. Seetõttu ei näinudki ma materjali läbi kammides pruune ja mittekõhnasid kehasid sisuliselt üldse. Ja see kannustaski paljusid heroin chic’i tagasitulekut kuulutavatele artiklitele puid alla panema. 

Näitleja ja valjuhäälne feminist Jameela Jamil ütles kohe pärast esimesi eespool mainitud artikleid TikTokis: „​Ei, me proovisime seda juba 90ndatel ja miljonitel inimestel tekkisid toitumishäired. […] Meie kehad ei pea järgima trende. Käige perse.” Ei tea, kas ma nad nii sügavale saadaksin, kuid huvitav oleks näha küll, kas ka paksudele, pruunidele ja puudega inimestele jagub herohigist palet, takuseid karusnahku ja poseerimata poose. Ja kui jagub, mõjutab see tõenäoliselt heroin chic’i esteetikat ennast. 

[1] Arnold, R. 1999. Heroin Chic. – Fashion Theory, nr 3 (3), lk 279–295.