Katse taandada Ida-Virumaa nii sõnas kui ka pildis üheks mõtteliseks ruumiks on mõistagi järjekordne konstruktsioon, esindatuse valikuline peegeldus, kahe urbanistist autori väike lõpetamata harjutus segipaisatud maastike ja politiseeritud kogukondade nähtavuse võimendamiseks.

Seetõttu käib sellega – nagu igasuguse postrepresentatiivse kaardiruumiga – kaasas lahtiütlemine kõikehõlmavusest. Nagu kõik kaardid, on seegi mäng, mis lubab midagi näidata, tehes sealsamas selle, mis valituks ei osutunud, topelt nähtamatuks. See on teemade ja punktide alusel kokku pandud pilt maakonnast Lahemaa kaitstud massiivide ja rannakülade järel, mis on saanud viimastel aastatel üha rohkem tähelepanu. Ühelt poolt on see valvas huvi globaalne, sest õiglane üleminek nõuab senise majandusstruktuuri ümberpööramist, teisalt väga rahvuslik, sest piinlikult suur süsinikuemissioon on murendanud turu eneseregulatsiooni tingimustes ka rahvusliku riigikaitse agenda narratiivi (kogu energiasõltumatuse jutt). Ida-Viru on uue põlvkonna Klondike, kus endistest põlevkivikarjääridest on saanud seikluspargid ja rikastusvabrikutest muuseumid. Võlumaa, mida saab parandada ja muuta, kuhu on hea viia keskustest kõikvõimalikke idapärasest eksootikast ja esteetikast inspireeritud kultuurisündmusi alates Tartu Uue Teatri „Kremli ööbikutest” kuni Nublu „Für Oksanani”. Kogu selle peo keskmes on aga endiselt hulk eri rahvuseid, keeli ja kultuure ning sugugi kõik neist ei saa aru, miks mõni institutsioon järsku nende uksele koputab ja arvamust küsib, või, vastupidi, ollakse väsinud sellest, kuidas neid vastanduvate küsimuste kaudu endiselt teise kategooriasse liigitatakse. 

Kaart pole mõeldud praktiliseks reisijuhiks, samuti ei tasu otsida Ida-Virust vaid tööstusjärgsete maastike varemepornot või Instagrami-sõbralikku nõukanostalgiat. Tõsi, seda kõike seal on, nagu igal pool mujalgi, aga leiab ka palju muud, mida pakuvad ülejäänudki maakonnad, kus elavad päris inimesed oma päris elusid, mis erinevad ühtviisi kõigi teiste omadest. 

Uued vanad jõed

Viimased aastad väldanud Kohtla, Purtse ja Erra jõesängide puhastamine Kohtla-Järve keemiatehase aastakümnetepikkusest reostustegevusest on hea näide sellest, kui ressursimahukas võib olla ühe vana jama koristamine. Kõigepealt kaevad uue ajutise jõesängi, suunad vee sinna, siis kaabid vanast välja tuhandeid kuupmeetreid süttivat muda ning seejärel suunad jõe jälle tagasi selle algsesse sängi. Palju pappi ja uued armid maastikus, aga nüüdseks on kohalikud Purtse ja Kohtla jõgedes juba kala näinud!

Seiklusmaa

Postapokalüptilise maiguga seiklusturismi kuvand, mida kasutatakse Ida-Virumaa esitlemiseks eksootilise „metsiku idana” (Kiviõli seikluspark, Aidu karjäärid, sinised laguunid, Narva elektrijaamad, lõpmatud metsastuvad tööstusmaastikud, kummituskülad jne), eirates, nagu brändimise puhul ikka, teisi reaalsusi. 

Allmaakaevandused

Maastikus ja ortofotodel esmapilgul adumatuks jääv paari Tallinna mõõtu õõnsaks kaevatud maa, segi keeratud veerežiim ning ehituskõlbmatu pinnas Kohtla-Järve, Kuremäe, Mäetaguse ja Jõhvi vahel. 

Alutaguse rahvuspark

Päriselt metsik ja karudega ning inimloomale tihti ligipääsmatu bioloogilise mitmekesisuse pidu. Praktikas toimiv antitees „loodusressursi” Ida-Virule. Vaata ise kaardilt, kuidas kaevandused ja puupõllud lõppevad joonelt seal, kus algavad MKAd või LKAd.

Narva jõe ülemjooks

Jaama, Permi, Karoli, Kuninga jt rabade-luhtade ning riigipiiri vahele surutud kitsad ridakülad. Täiesti omamoodi veel-üks-maailm.

Peressaare

Pätsi programmide suurim uudisasundus ajalooliselt väheasustatud piirkonda inimeste meelitamiseks. Plaan oli vägev: koolid-poed, sirged teed, ühtne hoonestus. Nüüdseks on säilinud krundistruktuur ja tipparhitektide projektide järgi ehitatud majade imposantsed varemed võsastikus. Mõnes üksikus talus toimetatakse, enamasti möllab metsamajandus. 

Ida-Viru tehnopargid

Ida-Virumaal on hea jälgida, kuidas linnadele tekivad juurde oma tööstuspargid, kus omaette ülemaakondlikuks võistluseks on saanud see, kes suudab rohkem väliskapitali kohale meelitada. Tuntuim on Kohtla-Järve Baltic Chemical Park (BCB), mis on 80 hektari suurune uus arenduspark Järve tööstuspiirkonnas (ehk nii nagu põlevkivi kaevandamine käib koos seda teenindava töölisasumiga, tekivad ka uuele tööstusele ülemineku maastikud samuti reeglina linnade külje alla). Tööstusparkide valdkonda suunab avaliku sektori arendusorganisatsioon Sihtasutus Ida-Virumaa Tööstusalade Arendus (IVIA), mille asutajad on Vabariigi Valitsus ning Kiviõli, Kohtla-Järve, Jõhvi ja Narva omavalitsused.

Jõhvi

Ida-Viru institutsionaalne „Eesti”, uute sümbolobjektide (nt kohtumaja, kontserdimaja, varsti valmiv staadion, Jõhvi tehnoloogiakool) ja maanteedega laiali tõmmatud linn, kus on värviline promenaad ja vägevad kaubanduskeskused. Üllatav on selle ajaloolise kaubanduslinna kiire muutumine hallist nõukogudeaegsest linnast kohaliku Ida-Viru teeninduskeskuseks, kuhu on asja kõigil.

Toila vald

Regiooni kontekstis rikkaim ja eestikeelseim (umbes 30% muu- ja 70% eestikeelseid elanikke) ääreala, kus on atsakad inimesed, rohkem raha, oma majad ja oma teemad. Tööl käiakse mujal ja endal suurt tööstust polegi, aga on koolid, Saka mõis ja Toila SPA, hunnitud loodusvaated, päikeseloojangud ja tenniseväljakud.  

Iisaku

Alevik, mis oli nõukaajal pehme rahvusliku vastupanu keskus. Sügaval laante vahel tegutses aktiivne rahvamaja, kus viljeleti kõvasti rahvatantsu ja koorilaulu, ning eestikeelne kool, kuhu saadeti teistest Ida-Viru linnadest eesti lapsi, et nad jumala eest vene aktsenti külge ei saaks. Veel leiab sealt kiigeplatsi, laululava, muuseumi ja loomulikult võimsa puidust vaatetorni, kust avaneb hea vaade ümbritsevatele metsadele ja kaevanduskõrgustikele. 

Tudulinna

Pisike koht suures Alutaguse vallas, pikkade traditsioonidega metsamajanduse kantsis, kus ühe künkakese otsas on kunagise usutüli tõttu kaks luteri kirikut. Kohaliku traditsioonilise elatusallika kaitseks pistavad elanikud rinda üha laienevate looduskaitsealadega, näiteks hävitades lendoravapesi, enne kui neid ametlikult registreerida jõutakse.

Kuremäe paralleelreaalsus

Kuremäe ehk Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stauropegiaalne Naisklooster on üks Baltikumi olulisim vene õigeusu palverännaku sihtpunkt, kust voorib aastas läbi kümneid tuhandeid inimesi. Klooster allub otseselt Moskva patriarhile ja funktsioneerib täiesti eraldiseisva majandusliku üksusena, kus toodetakse kohapeal kõike kloostrielu iseseisvaks toimimiseks vajalikku toidust elektrini… Ning ka pühitsetud vett immitseb otse maapinnast. 

Ida-Viru rubljovka

Paleed ja villad Toilas, Narva-Jõesuus ja mujal, kus tavaline kahanev ruraalia kohtub ümarpalk-esteetika ja korraliku keevitus-Kunstwerk’i või hoopis üledimensioonitud modernsete villade ja jahisaalidega. Venemaa kodanikud ei saa eraisikuna Eesti teatud piirkondades maju osta, kuna maa käib majaga lahutamatult käsikäes (kinnisasja omandamise kitsendamise seadus 1996. aastast), aga inimesed on leidlikud: kui isu Narva-Jõesuu datša-lossi järele on tõesti suur, leitakse Eestist mõni kauge-kauge sugulane või tuttav, kelle nimele maja ostetakse, või asutatakse siin tutvusi kasutades osaühing.

Mäetaguse 

Isemoodi nähtuseks on maakonnas paigad, kus omavalitsused on kasutanud kaevandamisest saadud (saaste)tulu (turismi)objektide ülesvuntsimiseks. Mäetaguse, endine vald ja nüüdne küla, on justkui kahanemise plakatipoisi Valga linna Ida-Virumaa eestikeelne väikeõde, kus vallajuhid võtsid enne ühinemist vastu otsuse koondada avalikud teenused endisesse mõisaansamblisse, omandada ja renoveerida taristu (sh avalik ruum ja rekreatsioonialad) ning hakata omavalitsusena pidama konverentsikeskust, hotelli ja spaad. Samas ei hellita ühinenud Alutaguse vald unelmat, et inimesed enam ei lahku ja ressursitasud on igavesed, või nagu ütles vallavanem enne valimisi: „Eelarve tulu on ca 11 miljonit, millest nõks alla nelja on põlevkivi ressursitasu. Seega peame arvestama, et kui põlevkivi on üks hetk läinud, kuidas me siis ellu jääme.”

Prügimägede vääriselupaigad

Põlevkivitööstuse aastakümnetepikkuse tegevuse tagajärjel keskkonda endiselt mürgitavad (gaasid, lekked, sisemised põlemised) keemiliselt määratlematud poolkoksi- ning tuha- ja aherainemäed on ametlikult prügimäed, aga irooniliselt on neil hakanud laialdaselt kasvama kaltsiumilembelised kaitsealused orhideed, näiteks Kohtla-Järve poolkoksimägedelt on leitud seitset eri liiki käpalisi. 

Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseum

Järjekordne nüüdisaegne teemamuuseum ja Euroopa Liidu papiga klapitud turismiobjekt. Asutuse puhul on aga tõeliselt äge see, et kaevanduskäikudes teevad ekskursioone päriselt neis aastakümneid töötanud inimesed, s.t rahvusliku iseolemise garandist või abstraktselt vihatud saasteallikast räägivad giidid suure kiindumuse ja hellusega, mis joonistab välja lihtsa tõsiasja, et põlevkivi on see, mille ümber on keerelnud mitme kohaliku põlvkonna elud, sellega on seotud eetos, tohutu ekspertiis ja täiesti oma kultuur, mis on omakorda kadumisohus. 

Sillamäe realiseerunud sotsialism

Lisaks imposantsele stalinistlikule linnasüdamele ja seda ümbritsevale hruštšovkakihile ehitati alates 1970ndatest suletud tuumalinna idaossa täiesti omamoodi sotsialistlik linnajagu, mille planeering ei järgi tavapärast hall-linna vabaplaneeringu põhimõtet. Sealsed eriprojektide järgi püstitatud punastest tellistest tornmajad on koondatud Pariisi eeskujul hoopis kauni haljastusega Viru jalakäijate puiestee ümber. Sillamäe on linn, kus ei jäädud ootama sotsialistliku maailmakorra lõplikku ülemvõimu, vaid see ehitati kohe valmis sellisena, nagu üks proletariaadi linn peab olema: puiesteede, kultuurikeskuste, parkide, spordirajatistega. Kunagine tuumatehas ja nüüdne Euroopa üks suurim haruldaste muldmetallide tootmise tehas on võimaldanud hea elatustaseme jätkumist ka riigikordade muutumisel. Nii et inimesed käivad tööl ja siis teevad sporti, jalutavad mere ääres, väisavad kultuuriüritusi. Sealses soolases õhus on tunda rahulolu ja uhkust oma linna üle ning see on miski, mida Ida-Viru monofunktsionaalsete väikeasulate puhul just naljalt ei kohta. 

Tuumamägi

Sillamäel oli kunagi omaenda 50 hektari suurune uraanijärv. Selles loksuv hallikaspruun läga koosnes põlevkivituhaga segatud uraanist ja raskemetallidest ning teistest kemikaalidest. Järvest eraldus õhku radooni ja kuumal suvel, kui vesi ära aurus, kattus linn radioaktiivse tolmuga. Soome lahest lahutas järve paarimeetrine vaikselt lekkiv tamm, mida lained järjepidevalt õõnestasid. Nõukogude Liidu lagunemisel tulid kohale inimesed läänest, ohkasid ja imestasid, ning algas suur jäätmehoidla saneerimisprogramm, mille tulemusel konserveeriti 2000ndate lõpuks korralikult ära need miljonid tonnid radioaktiivset kõntsa, mis oleks võinud ühe jamaga terve Läänemere surnud mereks muuta. Nüüd on Sillamäel oma tuumamägi, ilus roheline mereäärne neem, mida saab imetleda vastavatud rannapromenaadilt. 

Veidrad omailmaga väikemuuseumid

Sillamäe muuseum, Kohtla-Nõmme kaevanduse endine administratiivhoone jt kohaliku eluolu muuseumid pakuvad korralikku Vikipeedia-eelse ajastu väljapanekut tallel hoitud kümnenditetaguse igapäevaelu keskkondade ja obskuursete Wunderkammer’itega, nagu toatäis muusikariistu, kivimeid või rahvarõivastes kaltsunukke.

Põhja-Peipsi rannad 

Suviste sinivetikatega Balti Bali, kohalike ja kaugemate külaliste suvepäevade meelispaik, mille katkematu valge liivariba ääres kohtab autentset kämpingukultuuri, nõukaaegsete spordilaagrite infrat ja šašlõkikärssa. 

Burfa Enefitis

Eesti Energia meelitab ettevõtteid oma tööstusparki sellega, et seal saab tarbida elektrienergiat suures mahus ilma võrgutasu maksmata. Infotehnoloogiaettevõte Burfa Tech ongi seadnud üles oma Põhjamaade suurima kõrgjõudlusega andmekeskuse just Enefiti tehnoloogiaparki. Elektrit peaks see nüüdisaja hinnalisimat vara ehk andmeid kaevandav keskus tarbima sama palju kui Põlva linn.

Linnriik Narva

Narva on maailma naba. Kui narvakas sõidab Haapsallu, Jõhvi või Tallinna, s.t lääne suunas, ütleb ta, et läheb Eestisse, kui idasse, siis Venemaale. Mõlemad pooled on avatud ja kodu osa, aga narvakas tunneb, et päriselt ei kuulu ta ei ühte ega teise, vaid on pigem uhkusega narvakas. Ametlikult peab ta ühel hetkel poole ära valima, mistõttu on mõistetav, et kui nn Eestis õppinud ning kohalikus koolis eesti keelt ja kultuuri õpetav aktiivne kodanik valib omale vene kodakondsuse, kuna Peterburis on lihtsalt niivõrd palju elavam kultuurielu kui Tallinnas. 

Ida-Virumaa haridus

Piirkondlike eripäradega määratu teema, mis on tuleviku seisukohalt eriti tähtis. Nagu ikka, õpirändavad need noored, kes tahavad kõrgharidust omandada, gümnaasiumi lõppedes teistesse kohtadesse: Tallinnasse või Tartusse, Suurbritanniasse või Venemaale. Omamoodi kriitiline ja regioonispetsiifiline jama on aga tervete perekondade lahkumine, kuna kohapeal ei ole võimalusi piisavalt heaks alushariduseks. Või suur hulk lapsi liigub igal hommikul ühest omavalitsusest teise, sest nemad ei ole veel valmis eesti keeles õppima (nt Kohtla-Järve gümnaasiumi ja Sillamäe liin), või lihtsalt põhjusel, et teises omavalitsuses on sobivamad tingimused (nt Kohtla-Järvelt Alutaguse koolidesse). Üldhariduse kõrval on kurikuulus ka Ida-Viru kutseharidus, millele heidetakse näiteks ette mittevastamist nõudlusele (suurettevõtjate megamure, et oskustööliste asemel koolitatakse hordide viisi töötuks jäävaid viletsaid kokkasid). Ida-Viru haridusteema osiste koordineerimiseks ja väljarände peatamiseks on loodud uusi algatusi, näiteks turismiklastri edust inspireeritud Hariduskopter või rahvusvahelised erakoolid, nagu kood/Jõhvi.

Keeruline õhk

Kiviõlis ja Kohtla-Järvel ei saa mingitel päevadel, kui tuul puhub keemiatehaste poolt, eriti hingata. Õhu keerulist koostist jälgitakse pidevalt ja Ida-Virumaa õhku peetakse teatud spetsiifiliste saasteainete tõttu probleemseks. Kui rääkida õhukvaliteedi mõjust inimtervisele, võib tuua välja linnaõhu suure peenosakeste sisalduse kütteperioodil elamupiirkondades ning vesiniksulfiidi ja fenooli kõrge taseme Kohtla-Järvel.

Keiti Kljavin on urbanist, Eesti Kunstiakadeemia urbanistika lektor ja Linnalabori juhatuse liige, kes uurib elukeskkonda väljaspool keskuseid.

Andra Aaloe on urbanist, kunstnik, õppejõud ja tõlkija.