Kahanemisega kohanemisest ehk sellest, kuidas läheneda elanikkonna vananemise, vähenemise ja ääremaastumise muredele omavalitsuse ja riigi tasandil. Neoliberaalse mõttemudeli taaga kõrvalt leiab siiski ka õnnestunud projekte ja teisi edulugusid.

Meie elanikkonna vähenemine ja ääremaastumine ei tohiks enam ammu eriline uudis olla. Ruumilisest vaatepunktist tähendab see, et Eesti areng ja elukeskkondade paiknemine on ebaühtlane. Kahanemisest on kirjutatud põhjalikke teadusartikleid, mis nendivad sageli, et kahanemine on üleüldiselt Euroopa linnades alles süvenev ja pahatihti ikka veel täielikult teadvustamata probleem. Tasakaaluks on teadlased, planeerijad ja praktikud kutsunud viimased 15 aastat jätkusuutliku arengu juhendites, kohalikele omavalitsustele suunatud konverentsidel ja arvamusartiklites üles selle sotsiaal-ruumilise väljakutsega nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil süstemaatiliselt tegutsema ehk vabaturu olukorda sekkuma. Ei saa eitada, et turg pakub mitmeid valikuid, kuid paraku soosib turg üksi piirkondi erinevalt.

Neoliberaalne taak

Eesti on olnud taasiseseisvumisest alates neoliberaalne pailaps, tuginedes mõneti ehk liiga naiivselt usule, et vabaturumajanduse olukorras kohaneb turg avaliku sektori sekkumiseta proportsionaalselt ühiskonna nõudlusega. Neoliberaalset strateegiat on rakendatud kõige puhtamal kujul elamumajanduse küsimustes ja eraomanikke on sunnitud turu liigsest usaldamisest sündinud katsumustega pidevalt iseseisvalt kohanema. Tõsi, 2008. aasta majanduskriisist tulime võrreldes naabritega välja ehk kergema vaevaga ja saime peagi uhkustada peenhäälestatud majanduskasvuga, kuid selle majanduskasvu viljad ei küündi alati Tallinna linnastust kaugemale, rääkimata sellest, et ka Tallinna-siseselt on tajutav üha süvenev sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus. Ida-Virumaa maksab näiteks suurimaid keskkonnatasusid (2019. aastal 68% tuludest)[1], kuid sealsete kohalike omavalitsuste eelarveridadel see proportsionaalselt ei kajastu. Samas kui arvestada, et põlevkivitööstus on Ida-Viru üks peamisi tööandjaid ja ELi energiapoliitika suundumus survestab põlevkivitööstusele juba praegu alternatiivi leidma (PÕXIT), tähendab see veel omakorda tööstussektori ümberkorraldamist. Seega vajab piirkond kindlasti palju põhjalikumat ja läbimõeldumat nägemust sellest, kuidas riik ja omavalitsused ulatuslikematest majanduslikest muutustest tingitud kohalikku eluasemekorraldust mõtestavad ja ellu viivad.

2008. aasta majanduskriisist tulime võrreldes naabritega välja ehk kergema vaevaga ja saime peagi uhkustada peenhäälestatud majanduskasvuga, kuid selle majanduskasvu viljad ei küündi alati Tallinna linnastust kaugemale.

Lisaks tööstussektori ja sotsiaal-demograafilistele eripäradele juurutavad kahanemist valikud ja võimalused tööturul, piirkonnas pakutavad teenused ning nende kvaliteet ja vähene huvi piirkonda investeerida. Visuaalselt ehk tajutavaimaks tunnuseks on aga maha jäetud hooned, olgu need korterelamud või muud minetatud funktsiooni või mastaabiga ehitised, näiteks liiga suured koolid. Ühest küljest risustavad kasutult seisvad ja sageli ka lagunevad hooned elukeskkonda, halvemal juhul saavad neist õnnetusjuhtumite toimumispaigad, teisalt mõjutavad tühjenevad majad piirkonnas teiste hoonete turuväärtust, süvendades nii turumajanduse tingimustes ja mängureeglites kinnisvaralõksu ja sunnismaisust. 

Võitlus piirkondliku ebavõrdsusega

Piirkondliku ebavõrdsuse ja ääremaastumise leevendamiseks või isegi peatamiseks on pakutud välja mitmeid võimalusi alates avaliku ruumi korrastamisest kuni majandust elavdavate investeeringute ligimeelitamiseni. Üks konkreetsem ja sageli kasutatav abinõu kahanemisega toimetulekul on aga siiani tühjade hoonete lammutamine ja hüljatud aladele uute või ajutiste funktsioonide andmine. Alates 2019. aasta oktoobrist on rahandusministeerium viinud koostöös Lüganuse ja Valga valla ning Kohtla-Järve linnaga ellu näidisprojekti[2], millega otsitakse õiguslikke, seadusandlikke ja koostööpõhiseid lahendusi tühjenevate kortermajade ümberkolimiseks ja lammutamiseks. Võib öelda, et vajadus selliseks katselavaks sündis turutõrke tulemusel ja üsna praktilisel põhjusel: riigi bilanssi on kuhjunud kasutuseta kortereid, millest omanikud on ühel või teisel põhjusel riigi „kasuks” loobunud[3]. Siinkohal on paslik rõhutada, et lammutamine on vaid üks lahendus, kuidas eluasememajandust ümber korraldada, ja otsus lammutada peab olema alati selgelt põhjendatud. 

Tühjenevad majad mõjutavad piirkonnas teiste hoonete turuväärtust, süvendades nii turumajanduse tingimustes ja mängureeglites kinnisvaralõksu ja sunnismaisust.

Katseprojekti ehk selgeim õppetund on see, et kahanemisega kohanemisel on kõige olulisem esiteks kahanemise teadvustamine, mis on omavalitsustes siiani eri järkudes, teiseks aga koostöö ja kommunikatsioon elanikega. Näiteks Valga vald on võtnudki Valga linna arengut planeerides väga teadlikult fookusesse arengu (miks mitte tasaarengu[4]) kahanemise tingimustes. See tähendab, et otsitakse võimalusi, kuidas muuta elukeskkond alles jäänud elanikele meeldivaks ja kohandada ruumi nende vajadusi silmas pidades. Kahanemisele on lähenetud strateegiliselt – ülevalt alla, kuid elanikke igas etapis kaasates. Enne uue üldplaneeringu koostamist tehti põhjalikult analüütilist eeltööd eri arenguvõimaluste kaalumiseks ja kehtivas olukorras kõige mõistlikuma strateegia valimiseks – koostatav üldplaneering tugineb varem kokku lepitud stsenaariumile[5]. Lüganuse vald on seevastu kohanenud kahanemisega viimased 20 aastat hoonekeskselt, n-ö tükikaupa, kahanemist otseselt sõnas teadvustamata ja Kiviõli linna / Lüganuse valla rahalisi võimalusi arvestades. Sellegipoolest võib öelda, et ka Lüganuse vald tegutseb tühjenevate kortermajade ümberkolimisel ja lammutamisel pigem proaktiivselt kui pelgalt reageerides. 

Sunnismaisus või kinnisvaralõksus olek avaldub mitmeti. Ühes omavalitsuses on korteri müügitehingul ruutmeetri hind 1–10 eurot, kui sedagi, teises 300–500 eurot.

On omavalitsusi, kes on tühjenevate kortermajadega rohkem kimpus kui mõni teine, kuid üldplaanis juhinduvad nad siiani selgelt neoliberalistlikest kasvustrateegiatest. Erinevused ei kerki aga esile ainult maakonniti – Ida-Viru ja Valga –, vaid ka maakonnasiseselt, nagu saab öelda Lüganuse ja Kohtla-Järve näitel. Ka Ida-Virumaal, mis kahaneb suuresti justkui tervikuna, on kahanemise ilmingud omavalitsustes erinevad. Näiteks tajuvad ühed kahanemist haridussektori – koole on rohkem kui õpilasi –, teised töörände kaudu – paljud töötajad tarbivad kohalikke teenuseid, kuid ei ole omavalitsusse sisse kirjutatud. Põnev on Jõhvi linna ja Ahtme asumi näide, kus ruumiliselt on Ahtme justkui Jõhvi linna osa, kuid halduslikult kuulub Kohtla-Järve linna alla, kusjuures paljud nooremad kohtlajärvelased eelistavad elada Ahtmes, sest Jõhvi (Ahtmega kokku kasvanud naabrina) on nende meelest piirkonna tegelik keskus. Ka sunnismaisus või kinnisvaralõksus olek avaldub mitmeti. Ühes omavalitsuses on korteri müügitehingul ruutmeetri hind 1–10 eurot, kui sedagi, teises 300–500 eurot. Võrdluseks maksis Tallinnas 2021. aasta teises kvartalis uue kahetoalise korteri ruutmeeter keskmiselt 3020 eurot, järelturul keskmiselt 2045 eurot[6]. Kodukoha valikul on loomulikult esmajärjekorras oluline taskukohane elamispind, kuid selle kõrval saavad sarnaselt Tallinna elanikega ka Ida-Virumaal või Valgamaal määravaks elanike eelistused: hinnatakse rohelist elukeskkonda, teenuste kättesaadavust – noortel peredel lasteaiakoht, eakamatel tervisekeskuste või poodide lähedus –, vaba aja veetmise võimalusi ja loomulikult tööd.

Kahanemist piirkonnas mõjutavad niisiis elanike varieeruvad eelistused ja ootused, mis peegeldavad üleüldist usku kodukohas pakutavatele võimalustele. Elanikud, kellel ei õnnestu siin tööd leida, kuid kellel on tahet ja jaksu mujal õnne proovida, lahkuvad omal käel. Maha jäävad väetimad ja need, kes on aastakümneid kohapeal elanud ja juba juurdunud või kel puudub mujal vajalik tugistruktuur. Eelistused saavad määravaks ka ümberkolimisel. Katseprojektiga pakutakse võimalust vahetada oma korter teise korteriomandi vastu või minna näiteks omavalitsuse üüripinnale. Lüganuse vallas on olnud seni levinuim eelistus kolida üüripinnale, sest korteriomandit nähakse koormana, mida ei soovita isegi lastele pärandada. Siia saabunud töölistele tagati elamiseks korter, mille ülalpidamine oli kuni omandireformini riigi õlul. Seega puudusid paljudel ja puuduvad siiani piisav omanikuks olemise kogemus, tahe ja oskused. Kui kadus töökoht ja polnud midagi muud, mis kinni hoiaks, kadus ka huvi paikseks jääda. Kohtla-Järvel seevastu eelistatakse vaatamata kinnisvara väga madalale väärtusele kindlasti omada või võtta korteri vastu kompensatsioon ja probleemist vabaneda ning kolida Jõhvi, Narva, Sillamäele või isegi Tallinnasse. Kõigile nendele eelistustele peab omavalitsus või riik olema võimeline ka vastavalt lahendusi või võimalusi pakkuma, kui turg on selles rollis lõplikult läbi kukkunud, toetades teiste hoobade kaudu turutõrgete leevendamist. 

Kohtla-Järvel eelistatakse vaatamata kinnisvara väga madalale väärtusele kindlasti omada või võtta korteri vastu kompensatsioon ja probleemist vabaneda ning kolida Jõhvi, Narva, Sillamäele või isegi Tallinnasse.

Seega on kahanemisega teadvustatult ja strateegiliselt tegeledes – ehk eesmärgipäraselt kohalike rahulolu kasvatamisel – kesksel kohal ühelt poolt elanik, kelle eluolu püütakse kahanemise kontekstis parendada, teisalt aga ametnik või ametnike ring, kes iga päev elanike eluolu küsimustega tegeleb. See, kui edukalt või leidlikult suudetakse kahanemise kontekstis avaliku sektori kohustusi täita, tehtud otsuseid avalikkusele edastada või elanikke eluaseme ümberkorraldamise protsessidesse kaasata, sõltub paljuski ametnike isiklikust motivatsioonist ja huvist küsimusega tegeleda, aga ka omavalitsuse eelarvelistest võimalustest kasvõi vastav inimene palgata. Siinkohal on paslik kiita omavalitsusi, nagu Lüganuse ja Valga, ja ametnikke, kes on aastaid – kui mitte aastakümneid – kahanemise ilmingutega tulemuslikult tegelenud ja kohapeal vastavalt võimalustele riigi sihtotstarbelise, s.t kahanemisega toimetulekuks suunatud toetuseta ka lahendusi leidnud.

Kui kodust saab lõks

Kuidas aga tunnetavad kahanemist kohalikud? Mis on nende ootused oma elukeskkonnale? Elanike soovid ei sõltu sellest, kus nad elavad, vaid on igal pool ühesugused: peaasi et korter oleks soe, katus ei lekiks ja majas oleks ohutu elada. Paraku on Ida-Virumaal palju kortermaju, kus ei pruugi olla isegi need vajadused rahuldatud. Maja, milles on 44 korterit, kuid sees elatakse vaid võib-olla kümmekonnas, on tegelikkuses juba maha kantud. Tõenäoliselt on seal küte välja lülitatud ning kohe-kohe lülitatakse välja ka elekter ja vesi. On tavapärane, et tühjadesse korteritesse murtakse sisse ja varastatakse kõik vähegi väärtuslik, alustades radiaatoritest ja lõpetades segistitega. Halvemal juhul tehakse tühjades korterites lõket. Alles jäänud elanikud on sunnismaised ja elavad kinnisvaralõksus: korterit maha müüa pole mõtet, sest selle väärtus on olematu, kuhugi mujale ei ole ka elama minna. Nii oodataksegi omavalitsuse abi. Kerge oleks küsida, miks nad pole juba varem välja kolinud. Aga see on ju nende kodu. Need „viimased mohikaanlased” nii Kiviõlis, Kohtla-Järvel kui ka Valgas on eakad, kes on elanud oma korteris, majas või kandis võib-olla aastakümneid. Nad on kasvatanud seal üles oma lapsed, isegi lapselapsed. Kuidas hinnata adekvaatselt seda, mida tähendab kellegi jaoks kodu ja mis on selle tegelik väärtus, mitte pelgalt turul dikteeritu?

Elanike soovid ei sõltu sellest, kus nad elavad, vaid on igal pool ühesugused: peaasi et korter oleks soe, katus ei lekiks ja majas oleks ohutu elada.

Otsest ja õiget vastust nendele delikaatsetele küsimustele ei ole. Iga juhtum on omamoodi eriline ja vajab seetõttu ka individuaalset lähenemist. Kui elamu on otsustatud ümber kolida ja lammutada, on vaja teha eeltööd nii täpsete asjaoludega kurssiviimisel kui ka taktika valimisel. Kiviõlis ja Valgas on senine praktika olnud sarnane: kaardistatud on kogu linna elamufond, keskendudes eelkõige juba tühjenenud hoonetele või neile, millel on potentsiaalselt oht sama rada minna. Esimene kohtumine ümberkolitava elamu elanikega toimub näiteks korteriühistu koosolekul, kus lammutamisotsuse tagamaid selgitatakse põhjalikumalt kõigile majaelanikele korraga (see on tähtis, et maandada võimalikke kuulujutte) ning vastatakse küsimustele paralleelselt vajalikku kontaktinfot kogudes. Siin on sageli oluline kaasata kohtumisele ka näiteks sotsiaaltöötaja ja Ida-Viru kontekstis vene keele oskus. Sellele järgneb individuaalne kohtumine iga elanikuga. Kuigi valdavalt on ümberkolitavad üksi elavad eakad, on kolitud ümber ka noori peresid. Eakatele asenduspinna pakkumisel tuleb olla tundlik vajaduste suhtes, mida ei ole esmapilgul ehk võimalik tabada. Näiteks võiks korter asuda pigem esimesel või teisel korrusel, kui majas puudub lift, koridorid võiksid olla majas ja korteris laiemad, kui elanik kasutab kõnniabi. Aga hea oleks arvestada ka selliste eelistustega, et vaade oleks korterist rohelusele või, vastupidi, tänavale, kus saab möödujaid uudistada. Kõige tähtsam kogu protsessi juures on aga pidev selgitustöö, see tähendab, et tuleb olla valmis veel kord ja uuesti selgitama, miks see kõik ja mis järjekorras parasjagu toimub, ning veenduda, et midagi olulist tõlkes kaduma ei läheks, eriti just juriidiliste küsimuste puhul.

Kahanemine kui võimalus

On selge, et kahanemisega kohanemine on kompleksne ja mitmetasandiline protsess, mis vajab nii üldisemat riiklikku kui ka kontekstitundlikku kohalikku strateegiat, mis arvestab kogukonna soove ja ootusi seoses sellega, milline on või milliseks kujuneb elukeskkond ja kodukant kahanemise tingimustes. Eesmärk peaks juhinduma kogukonna võimustamisest ja sotsiaalse sidususe kasvust. Sõnumite sisu nii ümberkolimise kui ka muude kahanemisega kohanemiseks vajaminevate tegevuste kontekstis peaks keskenduma kokkutõmbamise, ümberjagamise ja -korraldamise positiivsetele tagajärgedele ning täpsemalt sellele, kuidas inimeste heaolu selle tagajärjel kasvab. Võtame eeskujuks need omavalitsused, kes ei ole jäänud käed rüpes istuma, vaid ise lahendusi otsinud, vajaduse korral neid ka kohapeal välja mõeldes. Püüame näha kahanemist võimalusena oma linnaruum või ettekujutus elukeskkonnast ümber kujundada, luues näiteks põnevaid ajutisi funktsioone või rõhutades piirkonna eripärasid. Ärme stigmatiseeri ääremaastunud piirkondi või tühjaks jäänud hooneid ja elamuid selliste sõnadega nagu „tondiloss”, „kolemaja” või „rämpskinnisvara” – need on inimeste kodud.

Ärme stigmatiseeri ääremaastunud piirkondi või tühjaks jäänud hooneid ja elamuid selliste sõnadega nagu „tondiloss”, „kolemaja” või „rämpskinnisvara” – need on inimeste kodud.

On rõõmustav, et pärast aastakümnetepikkust ametkondadesisest probleemi nentivat diskussiooni on riik ka lõpuks tegudele asunud. Aeg on loobuda ettekujutusest, et asula hakkab ühe suure objekti rajamisest kasvama, vaid tuleb appi tõtata, et leida tasakaal, mitte jääda lootma tururegulatsiooni imedele. Kiita tuleb tühjenevate kortermajade projekti, mida on juhitud algusest peale põhjalikkusega, kutsudes ringi eri ametkondi, tellides vajalikke alusuuringuid, otsides parimaid lahendusi ning püüdes koondada kahe-kolme aasta pikkune töö omavalitsustele asjalikuks kahanemisega kohanemise abimaterjaliks. Jääb vaid loota, et näidisprojekti tulemustest sünnivad vajalikud meetmed ja hoovad, mis aitavad neoliberalistlike mängureeglite lõksu sattunud omavalitsustel leida selgemaid strateegiaid ning julgust, et kahanemisega väärikalt kohaneda ja (tasa)areneda.

[1] Keskkonnahoidu mõjutavad maksud Eestis 2021. Lühiraport. – Arenguseire Keskus, september 2021.
[2] Tühjenevate korterelamute projekt. – rahandusministeerium.ee.
[3] 2016. aasta lõpust kuni 2020. aasta esimese kvartalini on riigile loovutatud kokku 312 korteriomandit, millest enamik paikneb Ida-Virumaal. Vt Moskovtsev, D. 2020. Eesti probleem: tühjenevad korterelamud. – Maaleht, 17.09.
[4] Vasser, M. 2019. Tasaareng ehk Miks majandus ei pea kasvama. – Müürileht, 14.01.
[5] Valga linna üldplaneering 2030+. Stsenaariumid. 06.03.2017 projekt. – valga.ee.
[6] Kinnisvaratehingute koguväärtus püstitas II kvartalis uue rekordi. – city24.ee, 19.07.2021.

Johanna Pirrus on inimgeograaf ja Linnalabori juhatuse liige. Praegu töötab ta IT-sektoris analüütikuna, kuid ruumiteemad on talle jätkuvalt hingelähedased.