Elektroonilist muusikat ei peata ükski batsill, sestap ilmus selles vallas ka kevadel ja suve hakul mühinal lugusid, EPsid ja albumeid, samal ajal kui enamik kobedamatest popreliisidest lükati sügise poole. Teie ees on väike ülevaade sellest, mis sündis elektroonikas 2020. aasta esimeses pooles.

Mis on elektrooniline muusika aastal 2020? Ütled „elektrooniline” ja mõeldakse tantsu, aga tähtsam on ajutants, ning kuigi võnge on faktor ja teatavat osa šikimast elektronmuusikast kannab voogavus, sõidavad uues saundis konkreetse, keskse biidi asemel voolavad mustrid ning rütmikat pakuvad bassid või sündirifid.

Sel abstraktsusel on lisaks tulevikuhõngule ajalugu, selle lõid visionäärid, kelle käed ehitasid ise enneolematuid masinaid, mõte vihises kosmoses. Kui Delia Derbyshire poleks loonud 1960ndatel imelisi kompositsioone BBCle (muu hulgas „Doctor Who’le”), poleks Aphex Twin saanud 1980ndatel indu punuda lapselikke meloodiaid, mis vahendaksid justkui iidset kosmilist tarkust minevikust, mis peegeldub ajaspiraali kaudu tulevikust, aga ähmaselt, mürakatkestustega.

Kuulan aeg-ajalt The Future Sound of Londoni albumit „Accelerator” (1991), Innerzone Orchestra (Carl Craig) albumit „Programmed” (1999) jm plaate, mille sees saab elada, tabamas tulevikku, mis loodetavasti kätte ei jõua, jäädes utoopiaks ka aastal 2020 või 2030. Iga looja võiks mängida illusiooniga, et just see album on ainus maailmas. Et üksikule saarele või võõrale planeedile lõksu jäänud kuulaja peakski leppima ainult sellega. Ei usu, et kõigil järgmiste plaatide tegijail nii uhked eesmärgid on olnud, aga vähemalt on nad saanud aru ühest: 21. sajandi kolmanda kümnendi hakul ei piisa kuulajate võlumiseks pelgalt tehnilisest vilumusest. House, techno, electro, ambient, drum’n’bass, dubstep jne, nende ohtrate alaliikideni välja, on andekad vigurid, aga nüüdseks kõigest tööriistad, millega tuleb luua järgmisi kujutlusi.

Eskapism ja iluheli

Andrea „Ritorno”

Planeediga on asjad nii ja naa. Hoiame küll, jõuga hoiame, aga mingid jobud olid siin maamunal juba enne meid saastamas ja elu arendamas ning siis veel see kliima soojenemine ja suurkorporatsioonid. Muidugi võiks siis aeg-ajalt põgeneda planeedilt ja päevauudistest, kus keset plastimerd lõõmab viimne metsatukk.

Paremasse maailma viib näiteks itaalia produtsent Andrea albumil „Ritorno” Müncheni plaadifirmalt Ilian Tape, kust ilmuvad sädelevad ja missiooniga biidid (mitte ainult tantsuks). Andrea pakub uus-ambient’likke reise rajalt välja, vaheldumisi võbelevate rütmidega. Ambient on tal uus seetõttu, et kui pioneerid võistlesid õhuga, siis tänapäevane laine tekitab tehiskeskkondi. Selline ambient on industriaalmuusika alafaas, puhkus pärast digitaalset tehast või unenägu, kuhu peksavad ikka sisse päeva trummid, selle vahega, et industrial’ile omane painav intensiivsus on siin moondunud sürrealistlikuks kogemuseks, ja selles on kõhe ilu.

Mahedamalt, sulnimalt litsub end atmosfääris tunglevate trummide vahele Californiast pärit Huerta, kelle loodusest indu võttev house’i-album „Junipero” (Voyage) on mõeldud pigem avara, fantaasiaist tulvil tähistaeva alla kui higisesse tantsusaali, aga muidugi on tema ambient house seejuures samuti imaginaarne. Sosinad ja välisalvestised ümmarguste, pehmelt rulluvate rütmipatjade keskel tekitavad tunde, et seda pole olemas, miski ei klapi, ja siin ongi mängu võlu: masinate loodud loodus, pilditud pildid argielust ja muusika, kus argisust pole ollagi.

Pulse Emitter ehk Daryl Groetsch Portlandist pakub albumil „Swirlings” (Hausu Mountain) meditatiivseid meloodiaid näpuotsatäie kosmilise helendava tolmuga. See on new-age-saund aasta 2020 vaimus ja tehniliste võimalustega, kuigi miksib vanu ja uusi kõlasid (uus ja vana pole tema jaoks kategooriad, sest tema looming ihkab välja ajast ja ruumist). Muusika tundub esmapilgul rütmiline ja seejuures ülimalt voolujooneline. Lähemal kuulamisel mõistame, et tegemist on küll pulseerimise ja võngetega, aga trumme ei ole, ning just seetõttu see heli nii hoogsalt voolabki. Vangelis ja Tangerine Dream on lähedal, aga Pulse Emitter ei korda kedagi, maailmaruumis on lihtsalt sama hoovus, kus nad kümblevad, ja samal ajal käivad korraga lisaks siinsele ja praegusele seitsme- ja kaheksakümnendad.

Pulse Emitter „Swirlings”

Kosmosest vee alla harrastab minna Cremation Lily, kes ei suuda albumil „More Songs About Drowning” (Cremation Lily) päris nii võluvat Atlantist avastada kui eelmisel plaadil „In England Now, Underwater” (2018), aga väärib alati tähelepanu, isegi kui paneb kokku intellektuaalse hauntoloogia, kosmosefolgi ja jaurava emoräpi nagu uuel üllitisel. Kokku tekib ähmane peegeldus õlisel loigul, mis on kaunis just tänu illusoorsusele. Ghost Boxi artistid ja The Caretaker kajavad samuti kuskilt vastu. Lugu „Light Gathers in the Corners of the Room Pt. I”, kus teeb kaasa Geoffrey Rickly, võiks olla päevaraadio hitt, kui teie raadio oleks katki. Mitte power-ballaad, vaid nõrkuse ballaad.

Manchesteri afrofuturistid Josh Reidy ja Joshua Inyang ehk Space Afrika defineerisid 2018. aasta albumil „Somewhere Decent to Live” uuesti dub techno. Nende käsitluses sai sellest tume, mahlane ja ebamäärane maailm, kus segunesid futuristlik rnb, väljavenitatud dubstep ja õõvastav, aga kohutavalt ligitõmbav maastik, mille bassidesse võis siplema jäädagi. Kuulaja tunneb end viieaastase lapsena, kes läheb öösel üksi surnuaeda piiluma. Koos Annananiga küpsetatud EP „LL.M. 002” (LL.M.) siirdub tagasi tavalisema dub techno manu, aga „traditsioonilist” kunsti oskabki teha see, kes on vahepeal imelikku asja teinud, kui maalikunstis kehtiv põhimõte tagurpidi sõnastada. Ehk siis salapärased nurgatagused ja peibutavad minimeloodiad nõtkete (sel EPl üsna korrapäraste) rütmide vahel on hõrgud ja leidlikud. Kui meeldib Rod Modell, siis see meeldib veel rohkem.

Dub techno’ga vallatleb ka Wisconsini tüüp Joel Shanahan ehk Auscultation. Tema kolmas album, pealkirjaks lausa „III” (100% Silk), on päev Space Afrika ööle ja toonik Space Afrika džinnile. Helge, libisev, vahel rõõmust lirtsuv saund on idanema löönud hoopis 80ndate dream pop’ist ning Shanahani elu lemmik on Cocteau Twins, mis ta muusikast õnneks otse läbi ei paista. Õnneks seepärast, et pole ju vaja otseseid vihjeid, teiseks on Cocteau Twins nii erakordne nähtus, et neid kopeerida poleks mõtet. Aga kui meeldivad 100% Silki ja Not Not Funi (kus Auscultation on samuti plaadistanud) tooted, siis esimese mahla ja teise mõnusat udu leidub ka Auscultationil.

Säde ja punk

Jasmine Infiniti „Bxtch Släp”

Põgenemiste vahel oleks tubli asjad käsile võtta ja raevukalt tantsida, kas või südames. Pidu su peas ei pea olema sulnis, pigem ikka karakteriga. Üks eredaimaid 2020. aasta tantsumuusika monumente on Josey Rebelle’i miksiplaat „Josey In Space” (Beats In Space), kus sõidetakse küll ka house’i ja techno tavaliinidel, aga põigatakse bassimuusika eri harudele ja peatutakse paigus, kus sildid on maha kistud või keskkond alles vajab avastamist. Rütmilisi hübriide ja getobiiti pakuvad põimikul Fotomachine, DJ Marcelle, Access 58, rRoxymore, Hieroglyphic Being, Uschi Classen, Loraine James, Afrodeutsche jt.

Kõige tõhusam reiv 2020. aasta esimeses pooles (vaielge vastu, aga võnkudes) on Jasmine Infiniti album „Bxtch Släp” (New World Dysorder). See bass käib nii sügaval põhjas ära, et rütmi kaja toob maa alt üles kaasa pisikesed vokaalsämplid, mis tunduvad kontrastiks taevani põrkavat. Dark rave, industrial, mõnes võsasemas kohas gabba ja hc jungle. Vilgub ka tooremat Detroiti, ja Jasmine või tema Queen of Helliks nimetatud artistivaim kannab ehedat afrofuturismi.

Avangardpopi poole küünitab 1995 epilepsy salapärasel albumil „1995 epilepsy” (WORLD MUSIC). 1–2-minutised lood on kui visandid võimsatest visioonidest: moonutatud, minimalistlik, kirgas tulevikupopp palas „get 2 kno”, „sümfooniline” müra loos „raw classics”, imeline avangard-jazz’i käik, mille tapab aga ruttu qcom-löök loos „liberties”, lisaks gangsta jungle, bleep & bass. Kõik haarav, aga vaid virvendused, 22 minutit, plaat läbi, oleks nagu mitu kümnendit läbi käinud, 1992–2032.

1990ndatest tõukuvad New Yorgi tantsukunstnikud AceMo ja MoMA ehk AceMoMA albumil „A New Dawn” (HAUS of ALTR; värskeim reliis on neil sealt „EP2”) – atmosfääriline dnb, garaaži-house, intensiivne ja kerge korraga, saundid nopitud jazz’i pealt, hakitud vokaalikatked kui linnulaul urbanistlikus saundträkis. Aga see ei ole nostalgiatoode, inimesed teavad, mida teevad, ja see tähendab mineviku tundmist ja oma rajal käimist.

AceMoMA „A New Dawn”

Moodymann on võib-olla läinud albumil „Taken Away” (KDJ) helipildilt ümaramaks, isegi traditsioonilisemaks. Seal kostab rohkem ja selgemalt kui varem souli, bluusi, funk’i, rnb’d, kõike musta ja hõrku, millel tantsumuusika põhineb, isegi kui üritab seda varjata. Eksperimenti ja radikaalsust esineb vähem kui Moodymanni tugevaimatel albumitel „Silentintroduction” (1997) ja „Forevernevermore” (2000), enim meenutab „Taken Away” 2014. aasta „Moodymanni”. Moodymann võib teha mida iganes, sest midagi halba tema sulest ei tule.

Norra elektroonilise muusika plaadifirmas Smalltown Supersound tegutsev briti tüüp Matt Karmil pole albumil „STS371” õnneks järjekindel, muidu oleks tegu funktsionaalse litakaga, kui kõik palad oleks nagu „PB”. Ent Karmil tahab teha kunsti ja leidub ka lirtsuvat house’i, ambient techno’t, IDMi ja kombinatsioone keerulisematest ja klaarimatest mustritest. Geniaalne on „Snail Shower”. Tahaks hüüda nagu noored vanasti, et kamoon!! Monotoonne tilkumine, aga töötab nii, et tapab!

Chill out ehk rahune välja!

Bostoni uue trip hop’i duo Arms And Sleepersi album „Safe Area Earth” (Future Archive) tundubki turvatsoon. Leidub sillerdusi 90ndate trip hop’ist, mis etableerus osaliselt kohvilauasaundiks (mida paljud paraku peavadki trip hop’iks), osaliselt liitus ambient’ist, baleaarikast ja brazillica’st lähtunud chillout’iga, aga hajus mingil hetkel nullindatel ära. Arms And Sleepers õõtsub kõigil neil pehmeil patjadel (trip hop oli alul siiski üsna creepy ja kriipiv), teeb seda mugavalt (ei põe, et pole parasjagu trendikaim saund). Üks pool duost, Mirza Ramic on sõjapõgenik Bosniast, kes on veetnud lapsepõlve pagulaslaagreis, tema jaoks ongi muusika siin maamunal „safe area” ning plaat üks üle ilma taasrajatavate sumeelektroonika ehitiste nurgakividest.

Four Tet ja „Sixteen Oceans” (Text) võib tunduda liiga ilmne valik, sest eks Kieran Hebden ole muutunud selge ja sirge päevavalgusaja produtsendiks, ei mingit öist maagiat enam. „Oceans” pole ka kaugeltki ta parim album, vaid pelgalt korralik töö. Teisalt on temast mõttetu mööda minna, nii määrav on ta popimas elektroonikas ja endiselt alahinnatud keskteekanalites. Harfid, gamelanid ja new-age-hõllandused, mis on Hebdenile iseloomulikku nõtkesse takti vulksuma pandud, on klass omaette, isegi kui me seda juba tavaliseks peame.

Four Tet „Sixteen Oceans”

Olen ka sügavalt veendunud, et ilma Hebdenita poleks järgmist taiest: briti produtsent Chekov teeb EPl „Aerated” (Peach Discs) fourtetlikku kergpsühhedeelset tiksutamist, aga tundub olevat mõnusalt kuutõbine. Kaevukoogukriuks loos „Flote” või hullutav eksootika „SMPs” näitavad taas, et eeskujude kingad jäävad õigetele jüngritele kitsaks.

Hedonistlikku suvenestet pakub Jordan GCZ plaadil „Space Songs” (Future Times). Kuulake lugu „Bah Bah Rhodes”: heaolu! (pigem väike eluterve nukrusemoment); madrats rannal! (murul põõsa vilus kaks telliskivi on parem); tööd ei ole! (töö on, aga puhkus on); kokteili sees on vihmavari! (IPA on okei); sandaalid liival, varbad püsti (sandaalid tuleks ära põletada ja varbad on rõvedad). Ühesõnaga, ilus muss.

Vahepeal tundus, et kõik on reggaeton. Hakkad sõrmedega trummeldama – reggaeton. Uus latiinopopi hitt raadios – reggaeton. Uus mittelatiinopopi hitt – reggaeton. Diip dub techno rada tundmatu plaadifirma Bandcampis – reggaeton. Uus kuum suund tantsumuusikas – reggaeton.

Kui maailmas oleks ainult üks reggaeton, siis see võiks olla DJ Python. Ja praegu mulle tundub, et rohkem reggaeton’i ma ei vajagi kui DJ Python. Seda enam, et ta pole enam just päris reggaeton. Kui ta varem segas reggaeton’i deep house’iga, siis nüüd teeb ta deep reggaeton’i. Album „Mas Amable” (Incienso) on sisekaemuslik ja sugereeriv art beat, mille ajal võib teha mida iganes, annab mõõtme elule juurde. Lisaväärtus!

Berserk’id ja ufoloogid

Ikka niriseb kompuutrinurgast välja ka elektroonikat, mis ei tule isegi kaugekõne ega kaugsugulusliini kaudu Detroitist ega ka goode olde England’i angaarist ega isegi mitte Autobahn’ilt. Mida siis teha? Haarata laualt pabermärkmik, et see märjaks ei saaks, ja lakkuda nõre ära, sest see võib olla veel kõige maitsvam ja füüsilisem heliilm.

Näiteks Londoni eksperimentaalmuusiku Beatrice DilloniWorkaround” (PAN). Neid hakitud lelusid oleme kuulnud 90ndatest peale Saksamaalt näiteks Pole’ist Beige’ini, aga Dillon kahandab mürajääki, lisab pehmust ja avangardi korraga. Isver, kui pehme võib olla avangardpopp! Kui see olnuks küsimus, siis ülimalt pehme! Sidus ja ladus muusika, ei mingit katkendlikkust, see on lihtsalt õhk siin vahel!

Beatrice Dillon „Workaround”

Alles see oli, mingi kolm kuud või sada aastat tagasi, kui nullindate hakul põrkas Portugali kaudu Angolast üle maa ja ilma kuduro. Aga nagu sageli kõigest eksootiliseks taandatavate moeröögatustega, kannavad kolonialistid sind varsti maha, tambivad mutta. Tuleb jälle techno tagasi. Nazar ei lase end peobiidi ega trendiloomega piirata, ta teeb sõja-kuduro’t. „Guerrilla” (Hyperdub) ammutab jõudu ja ainest Angola kodusõjast, kus Nazari isa võitles. Tricky kaks esimest albumit on siiani ulme, ent „Guerrilla” kõrval on need laste sünnipäevade renditoa muss. Nazar toob kosmose alla, noad välguvad ja tardume.

Tume, sünge, metsik element elab ka tuneesia elektrooniku Deena AbdelwahediDhakaris” (InFiné). Vaadake, kuidas lendab lugu „Insaniyti”: araabialikud rõhud laevad iga bassilöögiga elektrit kerre, samas kui elektroonilised fiidelid, rebekid ja käsitrummid tõstavad pinget, aga sel äreval liinil on paradoksaalselt tore rahulik olla, sest kuulaja on nõiutud muusika maagilisest helgist.

Quo vadis, neosoul?

keiyaA teeb unelmate souli ega lase end segada selle mineviku meeldivast taagast. „Forever, Ya Girl” (Chakeiya Richmond) tõestab, et värske kõlaga souli saab teha ka aastal 2020. Nipp on lihtne: teha kõik ise ja mitte tunda liigset respekti žanri väärikuse vastu. Meenub, milline briis oli 20 aastat tagasi Jill Scotti „Who Is…”, ent vahe on selles, et Chicago muusik keiyaA ei tee popmuusikat. Ta laulab, nagu hingest tuleb, ja produtseerib, nagu leiutaks kõike nullist – vidinatega ilustatud, tillukeste gruuvidega täidetud, taktitundeliste rütmide najal edasi liikuv heli.

New Yorgi artisti MhysaNEVAEH” (Hyperdub) on esmapilgul keiyaAst palju ülbema joonega album, tegelikult kostab austust ameerika musta muusika varasalvede vastu enamgi. Jazz siit, soul sealt, pop-rnb miraaž on rüütatud eksperimentaalse lõikega mantlisse. „Sad Slutty Baby Wants More For The World” on aegade hämaruse hällilaul, millele on antud vastupidine ülesanne: äratada! Äratada omad ja võõrad, äratada maailm. Ja sahisev, ragisev elektroonikasupp pulbitseb hõikeks, siis sosinaks ümber luupiva viisikese, et 2.57 hiljem jääda enam mitte meeldegi, alles on vaid kummitus ja maailm on kahjuks endine.

Eesti: kas ainuomane või globaalne?

YASMYN „Illusions”

HUNTi ja New MysterianiSplit EP” (This & That Tapes) on napp kassett, mis paneb tahtma rohkem just HUNTi poolelt – HUNT teeb tegelikult täiesti ebaeestilikku muusikat. Bluus loojangulise chillwave’i vaimus. Dream blues? Popsoul. Aga üsna ebapopis formaadis ja produktsioonis. Hannaliisa Uusma kui Eesti kavalaim laulja, kelle hääl kõlab distantseeritult ja intiimselt korraga. Peeglitagune mäng.

Eesti ühe väljapaistvaima popartisti YASMYNi EP „Illusions” (FastRise) seob peenelt mõõdetud trap’i-mustrid pehme lauluga, mis voolab rütmisektsiooni pragudest välja, kord kuuma laavana, kord jahedalt distantsi hoides.

Üldse varju ei hoia Jarek Kasar plaadil „KRIBUKRABU” (Eesti Syntesaatori Muuseum). Hääl ründab nagu mõmmi, armas, aga poeb nahaalselt kaissu ja siis kratsib oma sõnumiga, seal on alati mingi sigadus sees. Ja kui Jarek sündimuuseumi ja trummilelud põrklema paneb, siis ei saa ka vestluspartner, antud juhul mina, pidama, ülakeha õõtsub nagu maniakil. Mis hapet ta oma pillidesse paneb?

Neuronphase’i ehk Anti Aaveri ja tema „Corner Games EP” (Bandcamp) kohta öeldakse, et ta teeb muusikat juba liiga hästi. Kas deep house tohib olla liiga proff? Minu meelest peabki olema, sest see tähendab, et asi liigub klubist edasi, ja Neuronphase teeb sügavat tugitoolimuusikat, milles peitub kihte ja maitseid, funk’i ja mehaanilist souli ning masina-jazz’i ja varjundeid. Gurmee varietee essee.

Mart Avilt tahaks rohkemat kui kaks lugu, aga „Spark / Soul ReaVer” (AVICORP), kokku 5 minutit ja 40 sekundit, on vist ühed parimad peaaegu kuus minutit, mis on Eesti popis tehtud. Rambe, tüüne, rauge, laisk, lämbe saund, ja samal ajal terav, irriteeriv, väljakutsuv. Kütkestav.

Valner Valme on melomaan ja kultuurikriitik, ERRi kultuuriportaali vastutav toimetaja ja Raadio 2 saate „Lift” juht.

Esilehel: Mart Avi. Foto: Ivar Murd