Meie hulgast on lahkunud religiooniloolane, klassikaline filoloog ja tõlkija Marju Lepajõe.

Marju Lepajõe. Foto: Lauri Kulpsoo (Wikimedia Commons) (CC BY-SA 3.0)

Marju Lepajõe oli imeline inimene. „Imeline” oli ka üks omadussõnu, mida ta tihedasti kasutas, teine niisugune oli näiteks „võrratu”, miks mitte ka „jumalik”. Mulle näib, et maailma nägigi ta imelise ja võrratu ja jumalikuna, see ülevus ja lennukus oli ta keeles, aga nõnda ka meeles.

Marju Lepajõe oli erakordselt suur inimene. Ühelt poolt oli see muidugi talle omase kordumatu vaimunõtkuse tõttu, aga erakordsete teadmistega inimesi oleme ju kohanud varemgi. Marju suutis enda ümber olijaid – tudengeid, kolleege, sõpru, tuttavaid, taksojuhte, kõiki – inspireerida mitte ainult seetõttu, mida ta teadis ja mida ta rääkida oskas, vaid enamgi veel ehk seepärast, kes ta oli inimesena. Ma tean, et temast saab üks neid legendaarseid õppejõudusid, kellest järgmised tudengid veel aastakümneid kuulevad. Sest sellist valgust kohtab väga väga harva. Marju uskus haridusse (kuulake veelkord tema ööülikooli loengut „Miks on haridus püha”, vaadake tema vestlust Joonas Hellermaga saates „Plekktrumm”, lugege tema üleskutset iga inimese sisemise stiili otsimiseks Müürilehes), ta seisis humanitaarhariduse eest, selle eest, et akadeemias peaks meil olema aega mõelda, mitte ainult teadmisi korjata.

Marjus oli midagi võrratult, aga väga harvaesinevalt aristokraatlikku. Kunagi on ta ise öelnud Linda Alliksaare kohta kaunid sõnad: „Tema isiksuse fluidum oli niivõrd kütkestav [—] terve tuba oli vaimu täis, kirgas, elektriseeritud. Linda Alliksaar oli samasugune vaimne aristokraat, nagu võib lugeda mälestustest Arturi kohta.” Kõik need sõnad kehtivad ka Marju enda kohta. Tema aristokraatlikkus väljendus ühelt poolt tema ilmteesklematus taktitundes, aga ka tema põhjalikkuses, peenes ja võltsimatus viisakuses, selles kui tõsiselt ta võttis suhtlemist teiste inimestega, kuidas ta austas tõesti kõiki inimesi. Pärast koosviibimisi kirjutas Marju näiteks imeliselt komponeeritud ja lõpmatult elegantseid e-kirju, kus ta tänas põhjalikult kõiki koosviibinuid, täpsustas veel vähemalt üht arutluse all olnud küsimust (mis võisid, aga ei pruukinud olla filoloogilised) ja väljendas alati kaunisõnaliselt lootust järgmisteks kohtumisteks. Iga inimene nii ei viitsi, aga Marju viitsis.

See kõik ei tähenda, et Marju ei oleks tundnud irooniat või sarkasmigi. Marju huumorimeel oli üleüldse legendaarne, ärgitas kooslooma, vohas ja voogas, aga see oli alati tegelikult positiivne. Ka siis kui oleks olnud põhjust halvasti öelda, oli Marju huumor nii peen ja delikaatne, et mitte iialgi ei mõjunud kurja või ka kurvana. Selline vohav ja positiivne huumor liigutab mägesid, ennetab sõdu ja lahendab diplomaatilisi kriise. Või vähemasti peaks seda tegema. Ja seda peaks olema palju rohkem.

Mul oli au Marjut tunda liiga vähe aega, aga ma aiman, et niisugusi inimesi kohtame oma elus väga harva. Tema särisevast vaimust jääb kohutavalt suur tühimik Tartu tänavanurkadele, ülikooli peahoonesse, kultuuriüritustele, salongidesse, humanitaarharidusse, kogu akadeemiasse…

_ _ _

Marju Lepajõe sündis 28. oktoobril 1962. aastal. Ta lõpetas Tartu ülikooli filoloogiateaduskonna eesti filoloogia erialal 1985. aastal diplomitööga „Johannes Gutslaffi „Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam” tõlge”.

1996. aastal kaitses ta klassikalise filoloogia magistrikraadi Tartu ülikoolis tööga „Fiktiivne element Dares Phrygiuse Trooja-kroonikas ja selle sidemed kaasaja historiograafiaga”.

2018. aastal kaitses Marju Lepajõe doktoriväitekirja „Pastorid ja kirjakultuur: kristliku humanismi variatsioonidest Eesti- ja Liivimaal XVII sajandi esimesel poolel” ning sai filosoofiadoktori kraadi teoloogia alal.

Alates 1998. aastast oli ta Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo teadur.

„Eesti Mõtteloo” sarjas on ilmunud tema artiklikogumik „Roomlaste taltsutamine” (2012).