Tantra, mantra ja lingam. Orientalist Martti Kalda juhatab meid läbi India ajaloo ja kultuuriruumi mõistetelabürindi, millest nii mõnigi on viimasel ajal läänes väärtõlgendusi leidnud.

Askeetide ja joogide jumal Śiva ja tema abikaasa Śakti. Illustratsioon: maavaishnavi.com

Viimasel kahel kümnendil on Eestis ülipopulaarseks saanud jooga, korraldatakse tantra- ja joogafestivale, liṅgam-massaaži kursused on aasta ette välja müüdud. Milles asi, ning mis on mis? Säärased mõisted nagu yoga, kuṇḍalinī ja bhakti, āyurveda ja cakra, tantra, mantra ja yantra leiavad meelevaldset kasutust. Tundub, et tihti ei mõista asjaosalised isegi, millega tegu. Käesolevas püüame tekkinud sasipuntra lahti harutada, ja selgitada kõigi nende ja veel kümnete eri India päritolu nähtuste ja fenomenide päritolu ning algtähendusi.

Alustagem tõdemuse ja arusaamisega, et India kultuuriruum pole ühtne, pole olemas mingit üht India tsivilisatsiooni. On olemas tohutu hulk rahvaid, keeli ja religioone, mis tegutsesid samas geograafilises ruumis tuhandeid aastaid. Kahtlemata on hulk tavasid ja uskumusi sarnased, ent siiski mitte samased. Nõndasamuti pole hinduism ühtne usund, vaid pigem tuhandeid eri usundeid, millel sarnased tunnusjooned, ent kohati vägagi erinev õpetus. Indias tehakse hoopis vahet sellel, mis oma (nt hinduism, budism, džinism, sikhism), ja sellel, mis võõras (nt islam, kristlus).

India vaimsuse ajaloost

Kuigi tänapäeval käsitletakse Läände jõudnud India fenomene ja nähtusi kõiki üheskoos, tuleb arvestada, et ka „hinduistlik” kultuur on läbinud pika arengutee, ning käesolevas vaatluse alla tulevad mõisted on pärit eri ajaperioodidest.

Nüüdisaegse India tsivilisatsiooni ajalugu algas indo-aarialaste sisserändega veda’de ajastuks (16.–4. saj eKr) nimetatud perioodil. Pandi paika kultuuri alged, loodi hulk kirjandust (mida säilitati rahvamälus ja mis kirjutati üles alles tuhat aastat hiljem). Tänaste hindude jaoks on neli veda’t (Ŗg-, Atharva-, Sāma– ja Yajurveda) ning neid kommenteerivad tekstid püha, vaidlustamatu tõde[1]. Kommentaarkirjanduse hulka kuuluvates upaniṣad’idest pärinevad mitmed India kultuuri alustpanevad tõed: põhjuse ja tagajärje suhet sätestav karma-seadus, kõikjaloleva absoluudi (brahman) side üksikisiku hingega (ātman), ümbersünni idee[2].

Järgnenud pöördeline eepiline ajastu (4. saj eKr – 4. saj pKr) algas vaimse protestiga veda’de usundi ehk brahmanismi vastu. Eitati brahmanistlikku ritualistikat (loomohvrid, pääs jumalateni üksnes preestrite vahendusel) ja põlati ühiskondliku stagnatsiooni (kinnistunud kuningavõim, kastisüsteemi alged, braahmanite priviligeeritud staatus). Tekkis hulk uusi maailmavaateid, millest paljud eitasid veda’de autoriteeti ja pühadust (nt budism ja džainism), teised ent uuendasid ja reformisid seda (nt sāṃkhya ja yoga [3]).

Lisaks eepostele pandi eepilisel ajastul kirja ka paljud India tsivilisatsiooni jaoks olulised tekstid. Patañjali Yogasūtra loodi u 5.–2. saj eKr[4], armukunsti (kāmaśāstra) põhiteksti Kāmasūtra pani Vātsyāyana kirja u 2. saj pKr[5], riigivalitsemisõpik Arthaśāstra valmis u 4. saj pKr[6], samal ajal pandi kirja ka olulisim juriidiline tekst Manusmṛti. Samal perioodil (enne 2. saj pKr) valmisid ka olulisimad āyurveda (meditsiini) tekstid Caraka ja Suśruta saṃhitā. Kõik need tekstid kasvasid välja veda’de kommentaaride hulka loetud sūtra-kirjandusest, mida võib ka varaseks teaduskirjanduseks nimetada. Samal ajal (u 2. saj eKr – 2. saj pKr) loodi ka värsimõõdus eepiline õpetuspoeem Bhagavadgītā, mis hoolimata luulelisusest tihedalt vaimset sisu täis oli[7].

Perioodi lõpuks kinnistus riigiteaduses idee kuningavõimust kui parimast valitsemisviisist, juriidika aluseks sai kastisüsteem ja preestrite priviligeeritud staatus, naiste, võõraste ja alamate kastide olukord halvenes. Samas jõudis meditsiin arusaamisele, et tervisele on parim vaimse ja füüsilise harmoonia (holistiline lähenemine), Yogasūtra õpetas ohjama oma meeli ja keskenduma (mediteerima), ning Kāmasūtra kirjeldas täiusliku seksuaalse naudinguni jõudmise viise.

Keskaja (4.–12. saj) alguseks Gupta ajastul (4.–6. saj) said paika viimased „hinduismi” iseloomustavad elemendid. Teaduskirjanduses tekkis idee inimese neljast (aktsepteeritavast) elueesmärgist: mokṣa („vabanemine” st askees ja usk), dharma („seadmus” st usklikkus ja seadusekuulekus), artha („kasu” st rahateenimine ja edu poliitikas) ning kāma („arm” st seksuaalsus ja nauding). Bhagavadgītā pani paika parima inimese ja jumala suhte, iseloomustades seda mõistega bhakti („pühendumine”), samas olid lubatud ka aktiivne toimimine (karman) ja vaimsed püüdlused (jñāna). Sellest lähtuvalt eeldati, et igaüks valib omale välja talle isiklikult kõige sobivama jumaluse (nn iṣṭadeva) ja kummardab seda kui ülimat jumalat. Religioosses praktikas tõstis 7.–8. saj pead tantrism[8].

Muslimite sissetung Põhja- (11.–13. saj) ja Lõuna-Indiasse (14.–17. saj) surusid hinduismi kaitsepositsioonile, tekkis mitmeid radikaalseid fenomene (laste ohverdamine, leskede põletamine, massienesetapud), ent toimus ka tugev kultuurivahetus. Parimaks näiteks hinduismi ja islami segunemisest on sikhism. Samas vajusid paljud vanad tavad ka unustusehõlma.

Koloniaalajastul (16.–19. saj) avastasid India iidsed tavad ja tsivilisatsiooni eurooplased, asudes neid uurima, tekste tõlkima ja tõlgendama. Selle käigus taasavastasid oma mineviku ka indialased ise. Seesinasest taasavastamisest sündis neo-hinduism, religioosne liikumine, mille püüdluseks oli levitada India kulturimudelit kogu maailmas. Tegutsesid Ramakrishna (1836–86), Vivekanda (1863–1902), Aurobindo (1872–1950), Śivānanda (1887–1963), Prabhupada (1896–1977), Maharishi Maheshi Yogi (1917–2008), Sai Baba (1926–2011), Osho (1931–90) jpt[9]. Siinkohal on edasised seletused asjatud, sest nimetatud guru’de mõju Läänemaailma vaimsusele on kohati suuremgi kui Indiale.

Guru Ramakrishna (1836–86), kelle õpetused on mänginud olulist rolli India kultuurimudeli levitamisel Läänemaailmas. Foto: Wikipedia

Keskaegses Indias põimusid kolm religioosset fenomeni (yoga, bhakti ja tantra) ning kaks teadust (meditsiin ehk āyurveda ja armukunst ehk kāmaśāstra) omavahel läbisegi, andes Vana-India vaimsusele tugeva aktsendi. Sellestsinasest sasipuntrast ongi pärit praktikad, mis praegu on populaarsed, sest India vaimsus on alati olnud ülimalt praktiline, igal filosoofial, maailmavaatel ja usundil on ja on alati olnud praktiline väljund, tegevus, mille kaudu ideed praktikasse paigutada[10].

Yoga ja jooga

Yoga oma algsel kujul (st Patañjali Yogasūtra baasil tekkinud filosoofiakoolkonnas) defineeris end kui meelte ohjamise tehnikat, mille tulemiks imevõimed. Baasteksti kohaselt saab meeled kontrolli alla, tarvitades vahendina füüsilisi tegevusi (hingamise kontroll, kehahoid) või meditatsiooni (keskendumine, süüvimine, mõtlus) abil[11]. Joogale omaste asendite võtmisest pole Yogasūtras juttu, kehaasendit mainitakse vaid ühel korral, ning seega oli yoga algselt pigem meditsiooniõpetus, kui omalaadne võimlemine (st jooga), millena seda täna tuntakse[12].

Raske öelda, millal täpselt sai yoga filosoofiast jooga, ilmselt leidis see aset millalgi 7.–12. sajandil. Mis jooga universaalseks muudab, on võimalike rakenduste arv, sest olemas on nii pühendumise jooga (bhakti-yoga), tegude jooga (karma-yoga), teadmise jooga (jñāna-yoga), kui erinevad keha treenimise traditsioonid (mille seas on kuulsaim haṭha-yoga).

Just haṭha-yoga kirjanduses (15.–17. saj) kirjeldatakse jooga positiivseid kasutegureid inimkehale. Selle teooria kohaselt on inimkehas hulk kanaleid (nāḍī) ja keskusi (cakra), mida mööda eluhingus ehk eluvägi (prāṇa) liigub. Kõige tähtsamad energiakeskused paiknevad selgroo teljel (kuulsad seitse „suurt” cakra’t), ning väidetavasti on harjutuste abiga võimalik suunata inimkehas asuvat maagilist seksuaalenergiat (kuṇḍalinī) tõusma istmikust (mūlādhāra-cakra) pealaele (sahasrāra-cakra). Kuṇḍalinī jõudmine pähe on näidustatud meditsiiniliselt (ravib närvi- ja vaimuhaigusi), ent peamine on siiski feminiinse energia (śakti) liikumine kehas, mis toob kaasa vaimse ärkamise. Kirjeldatud teoorias ulatavad üksteisele käe jooga, tantrism ja āyurveda, ühtlasi on kuṇḍalinī kontrollimine oluline teema ka hilisemas kāmaśāstra kirjanduses, kuna selle abil on võimalik liigset suguiha ohjata ja puuduvat libiidot tõsta. Võimalik, et säärase kõrgendatud huvi inimkeha toimimise vastu kutsus esile keskajal hoogustunud kultuurivahetus Hiina ja Araabia maadega, kus mõlemas on meditsiiniteadus ülioluline. Vastu „kingiti” India oma fenomene, sest kuidas teisiti selgitada jooga tähtsust Tiibeti ja Hiina budismis, taoismis, ning omal kombel isegi sufismis.

Pühendumine jumalusele

Üks, mis India puhul ununema kipub, on asjaolu, et hoolimata sügavast vaimsusest on sealne mõtteilm ülimalt religioosne. Nõnda usuvad nii yoga (filosoofia) kui jooga (praktika) absoluudi olemasolusse[13]. Pühendumine oma jumalale on üks vaimsetest praktikatest. Mõningatel andmetel on varaseim ja olulisim bhakti tekst Bhagavadgītā, kus vankrijuht Kṛṣṇa (jumal Viṣṇu kehastus) õpetab kangelane Arjunat, nimetades tema järgimist korduvalt yoga’ks. Teiste arvates pärineb oma jumalale allumise ja pühendumise idee hoopiski Lõuna-India draviididelt. Siinkohal on oluline teada, et bhakti teooria kohaselt on kummardaja ja jumaluse suhe niisama lähedane kui kahe armastaja oma; bhakti ideaalpaarideks on kangelane Rāma ja tema kaasa Sītā, jumalik karjus Kṛṣṇa ja lamburineiu Rādhā ning askeetide ja joogide jumal Śiva ja tema abikaasa Śakti.

Tantra, yantra, mantra

Viimane kandev idee on ühenduslüliks bhakti-liikumise ja tantrismi vahel. Umbkaudu 7.–10. sajandil Vana-Indias ülipopulaarne religioosne fenomen, mis Läänes nimetatud tantrismiks, taotles eelkõige feminiinse komponendi tagasitoomist senimaani üsnagi maskuliinsesse vaimu- ja usuilma. Seega oli tegu omalaadse keskaegse feminismiga, naiste osa ümberhindamisega religioonis, ent mitte üksnes. Hindude jaoks tähendas tantrism askeetide jumal Śiva ja tema abikaasa Śakti kultust, milles kummardati maailma mees- ja naisalget koos[14]. Jumalate kujutamine suguühtes sümboliseeris seda liitu, milles Śiva polnud üknes mees, vaid ka õpetaja, lihasuretaja, kelle askeesi täiendas Śakti, naine, õpilane ja püha prostituut[15].

Tantrism pööras pea peale rüveda ja püha mõiste, rõhutas õpetaja (guru) ja õpilase (śiṣya) suhte erilisust, teadmiste personaalset edastamist, ent ka õpilase „võitu” õpetaja üle. Siinkohal meenutagem, et tantrismi üheks kuulsaimaks kujutiseks on raevukas ja mitmekäeline, verine ja pealuukeega, rõveda välimusega Śakti (või mõni tema raevukatest kehastustest, näiteks Durgā), kes istub või tantsib Śiva laibal (mõnikord temaga suguühtes olles), juues oma mehe maharaiutud peast tema verd. Tarvitusel olid esoteersed vahendid teadvuse ja maailmataju avardamiseks: salatekstid (tantra), kosmilised diagrammid (yantra), enigmaatilised vormelid (mantra). Asjassepühendatud meessoost braahmani seisusest askeedid rikkusid teadlikult ja rituaali käigus lihasuretamise reegleid, juues alkoholi (madya), süües liha (māṃsa) ja kala (matsya), suitsetades narkootikume (mudrā) ja astudes ühtesse (maithunā) madalast soost naistega. Mediteeriti surnuaedadel, kus askeete ümbritsesid lagunevad laibad, või mediteeriti inimkeha rüveduste (sperma, uriin, sitt, menstruatsiooniveri, ila) üle. Leebemal ja sümboolsemal kujul (st ilma reaalseid praktikaid rakendamata) on tantrism mõjutanud ka budismi, eriti selgelt Tiibetis.

Loodan, et lugeja mõistab, et siinkohal esitatu on üksnes ülevaade, ning tegelikkuses on India vaimuilm tublisti detailirohkem ja avaram kui lühikeses artiklis kirjeldada jõuab. Loodan, et nii mõnigi asi sai selgemaks ja tekitas huvi edasi uurida, kuigi tunnistan, et nii mõnigi meist ajas ja ruumis nõnda kaugel asuv nähtus võibki jääda lõpuni mõistetamatuks. Kindlasti ei soovi ma väita, et on olemas vaid üks tõde India vaimsusest, vastupidi, India mõtteilmas käsitletakse vastukäivaid ideid samaväärselt tõestena. See ongi ideede pluralism. Samuti pole käesolev kirjutis väide, justnagu oleksid tähtsad üksnes iidsed tekstid ja filosoofia, ning nüüdisaegne (Läände jõudnud) praktika poleks mitte midagi väärt. Vastupidi, nood kaks täiendavad teineteist. Ning kuigi nii mõnigi asi võib kaugest Indiast ja muistsest ajast tänaseni ja meieni jõudes olla segi läinud, on India vaimsusel igaühele midagi pakkuda.


[1] Loe lisaks: Martti Kalda. Upanišaadide koht šruti kirjanduses. Akadeemia 9/1996, lk 1871–75; Śatapatha brāhmaṇa XI,5,1,1–17: Purūravas ja Urvaśī. Tlk Martti Kalda. Idakiri: Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 2015, lk 109–121.
[2] Loe veel: Aitareya upanišaad. Tlk Andres Herkel. Akadeemia 9/1996, lk 1876–1880; Valik upanišade. Tlk Martti Kalda. Loomingu Raamatukogu 7-8/2008.
[3] Siinkohal kasutan sõnakuju yoga, eristamaks algset filosoofiat hilisemast praktikast (jooga).
[4] Loe: Patañjali. Yogasūtra. Tlk Martti Kalda. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus 2015.
[5] Loe: Vātsyāyana. Kāmasūtra. Tlk Linnart Mäll. Sõnumitooja 1-39/1989–1991 (http://www.eao.ee/tekstid/sonumitooja/).
[6] Loe lisaks: Kauṭilya. Õpetus eesmärgist (Arthaśāstra). Tlk Martti Kalda. Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 2009, Tartu, 2010, lk 59–68.
[7] Loe: Bhagavadgītā. Tlk Linnart Mäll. Loomingu Raamatukogu 40-41/1980. (uustrükk: Tartu: Biblio 2000.)
[8] Loe lisaks: Valev Mirtem. Ida erootika saladused: tantra. Tallinn: Olion 1995.
[9] Kuula: https://arhiiv.err.ee/vaata/veel-uks-maailm-gurud-martti-kalda.
[10] Kuula: https://arhiiv.err.ee/vaata/veel-uks-maailm-asketism-aasias-martti-kalda-ja-haldi-normet-saarna.
[11] Kuula: https://arhiiv.err.ee/vaata/veel-uks-maailm-meditatsioon-martti-kalda.
[12] Kuula: https://arhiiv.err.ee/vaata/veel-uks-maailm-jooga-martti-kalda.
[13] Kuula: https://arhiiv.err.ee/vaata/veel-uks-maailm-jumal-ja-jumalikkus-martti-kalda.
[14] Tänaseni ei täida maailma Śiva pühamuid mitte tema kujud (nagu teiste hindu jumalate puhul), vaid templi keskseimal kohal on kivist Śiva suguelundi (liṅga) kujutis, mis torgatud läbi Śakti genitaalide (yoni).
[15] Kuula: https://arhiiv.err.ee/vaata/veel-uks-maailm-sakraalne-seksuaalsus-martti-kalda.