Kliimamuutused toovad mitmes maailma paigas kaasa joogiks kõlbuliku veevaru vähenemise. Eestimaalasi veekitsikus niipea veel ei kimbuta, pigem hakkab siinne kant meelitama neid, kes on oma kodukandis janusse jäänud.

Piiratud ligipääsu tõttu puhtale veele kannatab kolmandates riikides paljude laste ja noorukite – iseäranis tüdrukute – haridus, kuna nad on igapäevaselt hõivatud vee otsimise ja kogumisega. Foto: Pierre Holtz, UNICEF (CC BY 2.0)

Puhas joogivesi on loodusvara, mille olemasolu tundub ilmselt enamikule eestlastest nii iseenesestmõistetav, et selle peale sageli ei mõeldagi. Mujal maailmas on vee puudus, selle reostatus või oht reostuda muutumas järjest tõsisemaks probleemiks. ÜRO hinnangul elab praegu absoluutses veepuuduses (vähem kui 500 m3 aastas inimese kohta) 0,7 miljardit inimest, kuid aastaks 2025 kasvab nende hulk 1,8 miljardile. Veestressi (vähem kui 1700 m3 aastas inimese kohta) all kannatab selleks ajaks lausa kaks kolmandikku Maa elanikkonnast. Eelkõige on mõjutatud Aafrika, Lähis-Ida, Kesk-Aasia, Kesk-Ameerika ja ka Kagu-Euroopa riigid.

Vee ega ka magevee koguhulk selle aja jooksul meie planeedil sedavõrd suurel määral kokku ei kuiva. Eelkõige on süveneva veekriisi põhjuseks jätkuv rahvaarvu kasv arengumaades. Suureneva nõudluse tõttu jääks puhast joogivett inimese kohta järjest vähemaks ka juhul, kui vee kättesaadavus ei muutuks. Olukorra teeb aga veel keerulisemaks muutlik kliima. Väga üldistatuna on niigi kuivad alad jäänud järjest kuivemaks ja märjad alad on veelgi märjemad ning sellise trendi jätkumist ennustatakse ka tulevikuks. Paraku on just suure rahvastiku juurdekasvuga piirkonnad ka need, kus kuivem kliima vee kättesaadavust kõige rohkem mõjutab.

Puhta magevee puudus või hirm selle puuduse tekkimise ees on sünnitamas maailmas juba praegu järjest enam suuremaid ja väiksemaid konflikte. Näiteks peetakse Süüria kodusõja üheks põhjuseks riigi ajaloo rängimat põuda, mis jättis rohkem kui miljon inimest nende tavapärasest toidubaasist ilma ning sundis neid linnadesse rändama. Lisandunud inimmassid lõid aluse rahulolematuse kasvuks ja ülestõusu alustamiseks. Hirm joogiveevarude reostumise ees tõi USAs Põhja-Dakota osariigis Standing Rocki reservaadis kaasa üleriigiliseks kasvanud protestiaktsioonid. Kõik algas sellest, et kohalikud siuu indiaanlased olid vastu naftat transportiva torujuhtme rajamisele Missouri jõe alt, kuna selle võimalikud lekked muudaksid nende joogivee kõlbmatuks.

Eestis sellise suurusjärgu probleemid ei kummita. Tänu meie sobilikule kliimale, madalale rahvastikutihedusele ja suhteliselt rangetele keskkonnanormidele võime olla õnnelikud, et joogiveepuudust Eestis tervikuna praegu ei ole. Suuremas osas meie riigist saadakse olmevesi põhjaveest, pinnavesi on peamine veeallikas Tallinnas (Ülemiste järv) ja Narvas (Narva veehoidla). Mõningaid regionaalseid muresid küll on. Näiteks Ida-Virumaal pidid Kohtla-Järve Oru linnaosa elanikud käima veel hiljuti oma joogiveekanistreid tänava peal tsisternist täitmas, sest nende kohaliku puurkaevu veest avastati benseeni. Ida-Virumaalt saab tuua ka näite, kus inimestele küll jätkub vett, aga see veekasutus kahjustab looduskeskkonda. Nimelt on põlevkivi kaevandamine toonud piirkonnas kaasa põhjaveetaseme olulise languse ja kuna kaevandustest pumbatavat vett keegi juua ei taha, tuleb suurele osale idavirulastest ammutada joogivett ainsast piirkonda alles jäänud puhta vee reservuaarist – Vasavere põhjaveekogumist. See aga on põhjustanud põhjaveekogumi veest toituvate looduslikult ja rekreatiivselt väärtuslike Kurtna järvede veetaseme languse.

Parem reostunud vesi kui põud

Millised on aga meie joogivee tulevikuperspektiivid ja kas ka meie võime seista kunagi silmitsi puhta joogivee üleriigilise defitsiidiga?

Joogivee kasutatavus sõltub kahest näitajast – kogusest ja kvaliteedist – ning nende omavahelistest kombinatsioonidest. Kõik on korras, kui joogivett on piisavalt ja see on hea kvaliteediga. Probleemid tekivad juhul, kui a) vett on küll piisavalt, aga see sisaldab tervist kahjustavaid aineid, mistõttu seda ei saa tarbida; b) vett on nii vähe, et seda ei jätku kõigile piisavas koguses, kuigi selle kvaliteet on hea; ning kõige hullem kombinatsioon on muidugi selline, kus c) vett on vähe ja see on veel ka reostunud. Võib üldistada, et magevee puudus on halvem kui selle kehv kvaliteet. Reostunud vett on vähemalt põhimõtteliselt võimalik puhastada, kuigi konkreetsetest saasteainetest olenevalt võib see olla üsna kallis. Kui magevett aga lihtsalt ei ole, siis seda juurde tekitada on veel keerulisem või suisa võimatu. Näiteks merevee või soolase põhjavee magestamine on reostunud magevee puhastamisest vähemalt seni veel märkimisväärselt kallim.

Joogivee kogusega tunduvad Eestis olevat lood ka tulevikus päris head. Prognoositavate kliimamuutuste mõjul peaks meil olema magevett tulevikus praegusest tunduvalt rohkem. Aastaks 2050 võib aurumisest ülejäävat sademevett (seda, millest kujuneb põhjavesi ning jõgedes ja järvedes olev pinnavesi) olla aastas isegi kuni 50% praegusest rohkem. Euroopas saab olema rohkem magevett ka teistes Balti riikides, Skandinaavias ja Briti saartel. Õhutemperatuur neis piirkondades oletatavasti küll tõuseb nagu ka mujal Euroopas, aga kuna suureneb ka suvine ja talvine sademete hulk, siis kokkuvõttes jääb vett rohkem „alles”. Vett jääb vähemaks Vahemere ja Musta mere ümbruse riikides, aga ka näiteks Prantsusmaal. Kuna Eestit ootab ilmselt ees eelkõige just talvise õhutemperatuuri tõus, siis lund hakkab kogunema vähem ning ka püsivat jääkatet veekogudele ei teki. See aga tähendab, et nii põhja- kui ka pinnavee talvised madalveeperioodid kaovad. Madalamate veetasemetega periood võib lumesulavee puudumise tõttu nihkuda aga hoopis kevadesse. Tagajärjeks võib olla praegusest suurem kevadine põuarisk, mille tõttu võivad madalamad salvkaevud neil perioodidel ka kuivaks jääda. Nii et kui üldiselt on Eestis tulevikus magevett enamiku ajast pigem isegi liiga palju, siis kohati võidakse maapiirkondades hakata kogema ka ajutist veepuudust.

ÜRO hinnangul kannatab aastaks 2025 veestressi all kaks kolmandikku Maa elanikkonnast, eelkõige Aafrika, Lähis-Ida, Kesk-Aasia, Kesk-Ameerika ja ka Kagu-Euroopa riigid. Foto: Karl Mueller (CC BY 2.0)

Kuidas on aga vee kvaliteediga? Kliimamuutustega seoses hoiatatakse selle eest, et paduvihmade ja tormide sagenemisel võib tulevikus pinnaveekogudest ja madalatest salvkaevudest ammutatavasse joogivette sattuda senisest rohkem kahjulikke mikroobe. Samuti võivad õhutemperatuuri tõusust tingituna hakata vohama intensiivsemalt sinivetikad ning pinnavee tarbimisel võivad vetikatoksiinid sattuda ka joogivette. Pideva joogivee kvaliteedi seirega on sellised juhtumid küll hõlpsasti tuvastatavad ja ilmnemisel ka lahendatavad.

Lisaks elusorganismidele võivad muuta vee joogikõlbmatuks ka tööstustest või olmekanalisatsioonist pärinevad saasteained. Kui loota, et tulevikus ei tehta Eestis kannapööret keskkonnanõuete nõrgendamise ja järelevalve vähendamise suunas, siis ei ole põhjust selle ohuallika mõju suurenemist karta. Praegu on punktallikatest (kindla asukohaga seotud reostusallikas, nt tehase heitveeväljalase, sõnnikuhoidla, kemikaalide ladu vms – toim.) veekogudesse jõudev reostuskoormus aasta-aastalt kindlalt vähenemas ning viimaste aastate suured investeeringud reovee puhastamisse peaksid vähemalt nähtavas tulevikus olukorda veelgi parandama. Nõukogude ajast pärit jääkreostusallikaid, näiteks vanu asfaltbetoontehaseid, on viimasel ajal hoogsasti likvideeritud ja vähemalt lähimas perspektiivis likvideeritakse ka edaspidi. Järelikult võib loota, et ka aastakümnetetaguse reostuse mõju joogiveele väheneb ajapikku.

Veidi vähem roosiline on lugu põllumajandusest pärinevate vee joogikõlbulikkust mõjutavate ainetega. Kuigi Pandivere kõrgustik ja Adavere ümbrus nimetati juba selle sajandi alguses nitraaditundlikuks alaks, kus põllumajandusega tegelejad peavad täitma rangeid väetiste kasutamise ja kariloomade pidamise nõudeid, on seal täheldatud viimasel ajal ikkagi nitraadisisalduse suurenemist põhjavees. Kuna lähitulevikuks on nähtud ette nii rahalisi (toetused uute puurkaevude rajamiseks ja sõnnikuhoidlate nõuetele vastavusse viimiseks) kui ka õiguslikke (väetiste laotamise perioodi lühendamine) meetmeid probleemi leevendamiseks, võib ka selles aspektis olla mõõdukalt optimistlik, et väetiselisandiga vee tarbimine meil normiks ei saa.

Üks praegu veel vähe uuritud, aga tulevikus ilmselt järjest olulisemaks kujunev joogivee kvaliteedi aspekt on ravimijääkide sisaldus. Need võivad joogivette sattuda läbi üldise veeringe, kui kodumajapidamiste reovett neist puhtaks ei tehta. Maailma Terviseorganisatsioon on Lääne-Euroopas ja USAs korraldatud uuringutele tuginedes nentinud, et praegu on ravimijääkide oht maailma elanikkonna tervisele küll marginaalne. Nende võimalikku pika aja jooksul avalduvat mõju pole aga piisavalt uuritud, mistõttu ei saa tulevikus selle probleemi suureks muutumist välistada. Eesti elanikkonna vananemise ja nn heaoluühiskonna pingete süvenemise tõttu võib oletada, et ravimite tarbimine kasvab ka meil, ning millalgi võibki sellest saada Eesti peamine joogiveekvaliteedi murelaps.

Kliimapõgenikud vee jahil

Seega tundub, et kui me suudame ise olla piisavalt arukad, et oma puhta vee ressursse kestlikult majandada, siis võiksime ka keskkonnatingimuste eeldataval muutumisel oma joogivee tuleviku suhtes mõõdukalt rahulikud olla. Samas tekitab olukord, kus ühtedel on palju ja teistel ei ole üldse, soovi varasid õiglasemalt ümber jagada. Seetõttu suureneb kindlasti immigratsioonisurve aladelt, kus veepuudus kummitab aina tõsisemalt, ehk Lähis-Idast, Aafrikast ja ka Vahemere piirkonnast. Õnneks ei saa Eestist ainsat paika maailmas, kus puhast joogivett jätkub. Tulevikukliima prognoosid näitavad, et sarnases õnnistatud olukorras on peale meie ka teised riigid Põhja-Euroopas ning ka Kanada ja Venemaa põhjapoolsed alad. Võime loota, et mingi perioodi suudame kliimapõgenike lemmiksihtkoha staatusest tänu oma teiste veerohkete riikidega võrreldes madalamale elatustasemele küll hoiduda. Lõpmatult meie vaesus meid ilmselt küll ei päästa, sest kui rahvamassid hakkavad Lähis-Idast, Lõuna-Euroopast ja Aafrikast veepuudusest ajendatuna Põhja-Euroopa suunas liikuma, jõuavad nad pärast Skandinaavia ülerahvastamist lõpuks ka meile, kuna lisaks veeressursi ümberjagamisele põhjustab rahvastiku oluline lisandumine Skandinaavias ilmselt ka jõukuse ühtlasema ja senisest madalama jaotumise, mistõttu Eesti ei tundugi enam nii ebameeldiva elupaigana. Ja lõpuks, kui küsimus on ellujäämises, mis sõltub ligipääsust joogiveele, siis sotsiaalhoolekandesüsteemi tugevusi või nõrkusi elupaiga valikul enam ei vaagita. Nii et puhas joogivesi on meile tulevikus nii õnn kui ka õnnetus. Kui see tumeda varjundi võtnud tulevikuennustus ikkagi positiivses toonis lõpetada, siis vähemalt ei pea meie olema need, kes on sunnitud joogiveepuuduse tõttu oma kodumaalt ära kolima.

Marko Vainu on Tallinna Ülikooli ökoloogia keskuse nooremteadur ja doktorant, kes uurib oma doktoritöös, millistest teguritest sõltub see, kui palju vett mingis järves on. Eelkõige on tähelepanu suunatud sellele, kuidas põhjavesi järvedesse sisse ja järvedest välja liigub. Maailma ja eriti Eesti keskkonnaseisundi ning selle muutuste vastu on ta huvi tundnud juba väiksest peale.