Läti iseseisvuspäeval, 18. novembril toimus meie lõunanaabrite ühe rahvusvaheliselt tuntuima režissööri Laila Pakalniņa Läti-Eesti-Poola ühistööna valminud filmi „Koidik” („Dawn”, 2015) maailma esilinastus. Groteskne „Koidik” on Pakalniņa sõnul nõukogude muinasjutt. Sõnast „muinasjutt” ei tohiks end siiski eksitada lubada, sest linateoselt printsesse ja pöialpoisse oodata, on liig. Küll aga pakub hüperekspressiivne film mustvalge pildi kaudu lummavaid lähikaadreid ja detailipuhtaid stseene. Massivõtted annavad visuaalile jõulisust ning kohati õõvastav lugu ei luba korrakski kinotooli sügavusse vajuda. „Koidiku” post-production’iga tegeles Kaspar Kallas, kellega Pakalniņa on koostööd teinud alates 2003. aastast.

Laila Pakalniņa. Foto: Kaader YouTube'ist.

Laila, olete üks tuntumaid Läti naisrežissööre. Milline on naisrežissööri positsioon filmimaailmas?

Mul pole töös selle pärast küll ühtegi takistust esinenud. Võib-olla ainus, mis mulle sooga seoses silma on jäänud, kuid see polegi jällegi kirjutatud reegel, olid filmirežissööride vastuvõtukatsed Moskvas, Ülevenemaalises Riikliku Kinematograafia Ülikoolis, mida ei läbinud tavaliselt üle kahe tüdruku, ülejäänud kaheksa olid poisid. Aga see oli lihtsalt statistika. Me ei võtnud seda diskrimineerimisena, aga samas see ikkagi näitas midagi. Tundub, et praeguseks on see seaduspära muutunud. Ma arvan, et isegi liiga palju. Vastuvõetavate õpilaste arv peaks olema tasakaalus. Muidugi mitte viis ja viis, sest kui on rohkem andekaid neiusid, siis miks mitte neil õppida lasta, kuid ma arvan, et elu vajab tasakaalu.

Teie viimane film, mida just nägime, pole kindlasti peavoolu film. Kuidas te oma teoste jaoks ainest ja inspiratsiooni kogute?

See lihtsalt tuleb. Oleneb filmist, aga muusika või kunst mind ei inspireeri. Filmi idee on tavaliselt seotud reaalsete asjadega. Või nagu mu esimene film „King” („Kurpe”, 1998), mis on saanud suuresti ainest mu ema nooruspõlve lugudest. Viimase linateose idee tekkis, kui lugesin Sergei Eisensteini käsikirja. Siiani on viiest ulmefilmist kaks olnud mustvalged, aga see oleneb sellest, kuidas ma neid näen. Isegi käsikirja kirjutades tean, kas film on pigem värviline või mustvalge. „Koidiku” puhul olin kindel, et see saab olema just viimane.

Aga mälestused? On need pigem värvilised või mustvalged?

Üldiselt on mälestused minu jaoks värvilised, aga huvitav on see, et kogu „Koidiku” filmimisperioodi mäletan ma mustvalgena. Võib-olla seepärast, et vaatasime nii palju filmitut üle ja suur osa sellest oli mustvalge. Pealegi oli kogu võtteperiood peamiselt külm, mis mängib ilmselt samuti oma osa.

Kui kaua võtteperiood kestis?

40 päeva.

On see selle filmi puhul pigem lühike või pikk?

Filmimise jaoks kindlasti pikk ja arvestada tuleb sellega, et iga päev on kallis. Mu eelmise filmi võtteperiood oli poole lühem.

Niisuguse linateose tegemine paistab keeruline – millised olid raskused, mida pidid seljatama?

Raskused? Iga päev oli omaette raskus.

Aga nii suure hulga lastega töötamine?

Proovivõttel, kus 220 last koolimajast välja jooksevad ning siis pioneeritervituse saatel „Labdien!” (läti keeles „Head päeva” – toim.) pidid ütlema, tegid pool neist natsitervitust ja pooled Stalini oma. Püüdsime neile siis selgitada, et mitte ainult natsitervitus pole halb, vaid samuti Stalini oma. Päris võttel tegid kõik 220 selle õigesti. Meile tundus, et neile meeldis teha keelatut ja nad tegid seda päris suure innuga.

Teine intsident oli kahe väikse lapsega. Meil oli vaja, et üks neist karjuks ja ta tõesti karjuski, kuid vahepeal oli seda isegi liiga palju. Samas oli meil nende lastega väga vedanud. Too esimene, kes karjuma pidi, oli tegelikult ühe näitlejanna oma. Teine laps, kes meil mängis, pidi vastupidiselt esimesele olema vaikne ja rahulik ning me tegelikult väga kartsime, kuidas sellega läheb. Aga ta oli väga rahulik, kõik võisid teda sülle võtta ning mõne võtte mitmekordne filmimine ei häirinud teda üldse. Erinevus, mis me nende laste puhul lõpuks avastasime, oli see, et nuttev beebi oli paari esimene laps ja tahtis kogu aeg oma ema süles olla. Rahulik beebi oli oma vanematele aga juba neljas, nii et tundub, et neljanda lapse puhul on vanemad vähem ülehoolitsevad.

Teie viimane film on nõukogude ajast. Selle õnnestumiseks on vaja teatud distantseeritud pilku, mida ka filmis selgelt näha oli. Oli teil see läbinägelikkus juba lapsena välja kujunenud?

Kui laps on väike, siis ta ei mõista. Lapsepõlv on lapsepõlv. Mul on siiani meeles need luuletused, mida meile lasteaias õpetati, neis oli minu jaoks alati mingi vastuoksus. Esimene asi, mida ma mäletan päriselt vale või väga kahtlasena tunduvat, olid oktoobrilapse reeglid. Kui nende üle pikemalt mõtlema jääda, siis leidus neis konflikte. Heitsin veel oma noorema venna üle nalja. Nimelt oli ta väga uhke, kui oktoobrilapseks sai ja reeglites oli kirjas, et kõik oktoobrilapsed on Lenini lapselapsed. Pärisin talt, kas ta on nüüd oktoobrilaps ning ta vastas jaatavalt. Küsisin seepeale, et kes on oktoobrilapsed. Vend vastas sõnakuulelikult, et oktoobrilapsed on Lenini lapselapsed. Küsisin siis edasi, et kas sel juhul on Lenin tema vanaisa. Ja mu vennal polnud selle peale enam midagi öelda.

Räägime Läti filmiskeenest. Millised on sealsed tendentsid?

Ma ei tea, kui palju see pilt Eestit iseloomustab, aga Läti filmitööstust on keeruline kirjeldada, kuna see on väike. Viimase kümne aasta jooksul on see samas küll suuremaid mõõtmeid võtnud. Mäletan hetke, kui Lätis tehti aasta jooksul kaks filmi, nendest üks oli minu ulmefilm. Olin ühel festivalil, kus sain samalaadse küsimuse ning vastasin, et olgu – mina olen 50% Läti filmitööstusest. Nüüd on olukord paranenud, kuid palju filme ikkagi ei toodeta. Kui me vaatame viimaseid aastaid, siis praegu on välja tulnud päris mitu filmi, mille peategelaseks on algkooli- või murdeealine poiss, kes peab hakkama saama suureks kasvamise probleemidega. Selliseid on tehtud kolm-neli, kuid need ei näe samalaadsed välja, ainult teema on sarnane.

Milline teie järgmine film on?

Pean kõigepealt mainima, et mu praegust filmi pole keeruline vaadata, vaid keeruline on minu arvates see tunne, mis pärast filmi hinges on. See nagu suruks natuke vastu maad. Seega järgmise osas – ma ei tee komöödiat, aga kes teab (naerab), tahan ehk teha lastefilmi. Praegu on mul idee luua mitte nii raskepärast muinasjuttu, vaid pigem fantaasiafilmi. Kutsungi seda praegu „Muinasjutuks”, aga ilmselt saab selle nimeks „Tõenäoliselt viimane bandiit” („Possibly the Last Bandit”). Filmi tegevus toimub maailmas, kus kõik täiskasvanud on bandiidid ja kannavad bandiidi maske ning kõik lapsed on maskideta ja elavad lastekodudes. Filmi lõpp on võrreldes „Koidikuga” õnnelik – täiskasvanud rebivad maskid eest ning tervel maailmal on lõpuks näod. „Tõenäoliselt” on pealkirjas seepärast, et võib-olla on kusagile ikkagi mõni bandiit alles jäänud.

Intervjuu toimus 20. novembril pärast Tartu Elektriteatris toimunud „Koidiku” seanssi.