Tartu Ülikooli etnoloogia, folkloristika ja rakendusantropoloogia magistrant ning kultuuritöötaja Ilona Piirimägi kirjutab, kuidas ta sattus Kanadas revolutsiooniliste sündmuste pöörisesse, kui riigi põhjaosa põlisrahvas inuitid hakkasid protestima oma kultuuri kaubastamise vastu alkoholitööstuses ja mujal.

Inuittide kultuuri nägu kujundab kaasajal tugevalt ümber inuiti laulja Tanya Tagaq. Foto: Wikimedia Commons

Milline võiks välja näha üks 21. sajandi väikerahva rahvuslik ärkamisaeg Kanadas, kus peaminister Justin Trudeau on moodustanud erinevaid huvirühmi esindava valitsuse ning isiklikult vabandanud põlisrahvaste ees Kanada varasema võimupoliitika – sundümberasustamise ja traagilise hariduspoliitika tagajärgede pärast?

Varakevadest saati on Montrealis inuittide kogukond olnud ootusärev – õhus on muutused. Tundsin kevadel linnas peatudes, et olen sattunud revolutsiooni eeskotta. Sündmuste murranguliseks alguseks saab tinglikult pidada Dominic Gagnoni filmi „Of the North” festivali Rendezvous du Cinéma Québécois’ mängukavast mahavõtmist.

Filmi vastu protestis inuittide kogukond, sh kunstnikud ja lauljad. Mis siis sedavõrd häiris?
Dokumentaalfilmi žanris film koosneb Youtube’i keskkonnast võetud klippidest, mis peaksid kirjeldama inuittide elu põhjas. Kaadrites on näha rusuvat meeleheidet ja muid sotsiaalseid probleeme.

Küsisin ühelt Montreali inuitilt, mitme uurimisrühma liikmelt ja visuaalkunstnikult Stephen Agluvak Puskaselt, mis on selle filmi juures valesti. Ta ütles, et oli uurinud filmis kasutatud materjali päritolu ja selgus, et üheltki autorilt ei oldud küsitud kasutusluba või täpsustatud videopostituste tausta. Selgus ka, et mitte ükski kasutatud kaadritest ei kajastanud tegelikult inuittide eluolu, näiteks üks joomingut käsitlev video oli filmitud Balti merel.

Seega otsustasid protestivad inuitid, et peab lõppema nende rahvusega seotud jõuetute stereotüüpide taasloomine ja kinnistamine.

Kuigi põhjas on kahtlemata probleeme – tihti elab sundkorras ühes väikeses majas üle 10 inimese, esineb lähisuhtevägivalda ja tarbitakse meelemürke, ei saa sellele keskendudes rahvuslik identiteet terveneda.
Märgiline on ka see, et Gagnoni katse meelepaha valitsusele suunata ebaõnnestus. Autor lubas kleepida filmis tegelaste nägude asemele Justin Trudeau pildid, justkui teatades, et pole põhjust tema loomingu peale vihastada, vaid tuleks suunata oma rahulolematus valitsusele. Protestijatele sellest ei piisanud. Paljusid häiris see, kuidas film vaatajaga manipuleeris, moonutades tõde ja surudes peale enesemääratluse, millega inuitid ise nõus ei olnud.

Edasine sündmustik rullus lahti kiiremini, kui oleksin osanud oodata. Algas avalik diskussioon põlisrahvaste rahvusliku identiteedi väärkasutusest, representeerimise õigustest ja eetikast. Montreali inuktitutikeelse raadio eestvedaja osales mitmel ümarlaual ja raadiosaates, talle anti sõna kirjeldamaks, mida rahvuslik identiteedivargus ja ekspluateerimine tema jaoks tähendavad.

Kohvilaua taga kirjutas sama meesterahvas pikemalt mõtlemata mu märkmikusse kümmekond firmat, kes tema arvates täiesti kindlalt tema rahvuskaaslaste etnilist identiteeti ärihuvides tarbivad ja stereotüüpe kinnistavad. (Minu silme ees jooksevad kaadrid Iglusauna ja Somersby siidri reklaamist meie kanalites – kust jookseb piir?)

Olgu öeldud, et inuittide puhul ei ole kombeks olla n-ö rahva esindaja, võtta sõna kogukonna nimel. Ükski Montrealis kohatud inuittidest ei näinud endal sellist mandaati. Siiski on tekkinud aga isikud, keda palutakse ümarlaudadele ülikoolide juures, kes annavad intervjuusid ja edastavad uudiseid oma kogukonnale nii sotsiaalmeedias kui suuliselt. Ülikoolide antropoloogid reageerivad toimuvale kiiresti, teemat käsitletakse laialdaselt.

Kõige selle foonil tundub, et keskmise Montreali elaniku kõnepruugis on reconciliation igapäevane termin. Valitsuse tasandil lepitamine on jõudnud rahvani ja see on loonud soodsa pinnase teadlikele muutustele.

Tõsi, inuitid jälgivad termini lepitamine kasutamist ootusärevalt ja teravalt. See ei peaks nende meelest piirduma tunnistamisega, et on eksitud, näiteks lapsi katoliiklikes internaatkoolides väärkoheldes või kultuurilist järjepidevust katkestades.

Üks Nunaviki noor inuit, muuseumitöötaja, arvas, et vabandustest ei piisa. Määrava tähtsusega on otsused, mis vabandamisega kaasnevad, millised on muutused, järgmised ühiskondlikud ja poliitilised sammud.

Foto Ungava Gini Facebooki lehelt 2013. aastast, mille pealkirjaks on „Have you met the Ungava Gin Inuits?”

Rahvariided alkoholibrändiks

Millised siis on näited rahvusliku identiteedi väärkasutusest ärilistel eesmärkidel?

Enim meediakajastust leidev näide on Ungava Gin, mille turundus oli ülesehitatud inuiti (eksootilise) identiteedi ekspluateerimisele ja alkoholilembuse tunnustamisele. Ungava on piirkond Nunavikis, toote reklaam kasutab silpkirja. Reklaamiagentuur ei palganud Gini eksponeerima noori neide inuittide seast, vaid paar aasia päritoluga tüdrukut, kes mitte millestki kõnelevates parkades alkoholitoodet esitlevad.

Inuiti naise päritolu, perekonna ja identiteedi kohta on võimalik teha palju järeldusi tema seljas oleva parka lõike, materjali, helmete ja tagaosa pikkuse järgi. Mitte millestki kõneleva parka all pean silmas n-ö mute režiimil rahvariidega sarnanevat kostüümi, kus nendel tunnustel ei ole inuittide märgisüsteemis mingit tähendust.

Inuittide kogukond on nördinud väärastunud stereotüüpide ja rahvusliku identiteedi ekspluateerimise tõttu. Nüüdseks on Ungava Gin reklaamklipid eemaldatud ja kogukonna ees avalikult vabandatud.

Teise näitena – möödunud aastal avastas Nunavuti piirkonnas elav inuit Salome Awa, et tema šamaanist vanavanaisa Ava kaitset pakkuvat parkat imiteeritakse moetööstuses. Kokon To Zai oli parka disaini üks-ühele kopeerinud vabaaja riietuse tarbeks ja seda müüdi Euroopa turul ja Kanadas. Kanadas võeti toode koheselt müügist, ent perekonda häiris enim see kontekst, kuhu püha riietusese paigutus. Šamaani riiete kasutamine mõjub sealses kultuuriruumis pühaduse rüvetamisena.

Prohmakad kipuvad tulema ühes rodus. Suure eksimusega sai kevadel hakkama ka Montreali politsei, tehes kogukonnas ennetustööd. Ukselt-uksele käies küsiti inimestelt, kui turvaliselt nad ennast tunnevad ja hoiatati võimalike inuittidest kodutute eest, kes võivad paha teha.

Moebrändi kopeeritud inuiti šamaani parka. Foto: cbc.ca

Mõistagi tervitas ühel koduuksel politseikonstaablit inuit, kellel oli külas ka teine rahvuskaaslane. Järgnes otsustav avalik vastuhakk rassismi õhutamisele. Politsei pressiesindaja vabandas peagi ebaõnnestunud ennetustöö meetodite pärast ja tegi vastavad korrektuurid. Kodutuse ja kerjamise, varguste seostamine ühe kindla etnilise grupiga ei ole antud juhul õiglane ega statistiliselt põhjendatud.

Millised on aga eeldused selliseks rahvuslikuks ärkamiseks? Inuitid on saanud tagasi suured piirkonnad: Nunaviki Põhja-Quebecis, Nunavuti ja Inuvialuiti Alaskal ja Nunatsiavuti Labradori piirkonnas. Rahvastik on noor ja rahvaarv kasvab. 2011. aasta rahvastikuloenduse andmetel elab Kanadas 59 440 inuitti. Linnadesse, enamasti Ottawasse ja Montreali piirkonda kolinud inuitid käivad põhjas elavate pereliikmetega endiselt tihedalt läbi.

Oma näo tagasivõtmine

Montrealis toimib aktiivne organisatsioon Avataq, mis täidab meie mõistes vahest nii kirjandusmuuseumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi kui kunstiarhiivi funktsioone, tehes tihedat koostööd Nunavikiga, ülikoolide uurimisrühmadega, päevakeskustega ning tööhõiveprogrammidega. Näiteks saavad õpetajad sealsetest andmebaasidest kultuuriloolist teavet, et neid õppetöösse integreerida. Teisalt, kogukond tunnetab vajadust kaitsta ja säilitada seda, mis on niigi kiirete muutuste ja ka varasema valitsuse poliitika tõttu ohustatud. Piirkondlik autonoomia põhjas on pannud rahvaesindajate õlule vastutusekoorma, aga samas ka andnud võimaluse otsustamisel kaasa rääkida. Peaminister Trudeau kutsus näiteks tänavu üles kaasama Pariisi kliimaleppe arutelude juurde ka põlisrahvaste esindajaid.

Peamine ärkamisaja kandejõud toetub aga ühisele äratundmisele, et rahvuslik identiteet tuleb inuittidel endale tagasi võtta, ümber sõnastada ja oma äranägemise järgi presenteerida.

Mis on siis valesti selles, et väliste vahenditega inuitti imiteeriv modell reklaamib toodet parkalaadses jakis, kajakilaadses paadis; snow goggles’i laadsete prillidega Kanada ja Euroopa turul?

Rahvuse identiteedi osana mõjuvate esemete ekspluateerimine omakasu eesmärgil annab sõnumi, et selle rahva juures on vastuvõetav näiteks nende eksootiline välimus ning mõned põnevamad traditsioonid. Samas ei tunnustata seda, mida need sümbolid rahvusele tähendavad. Ettevõtted ei jaga oma tulu selle rahvaga, kelle identiteeti nad kasutavad. Stereotüüpide kinnistamine raskendab kogukonnal aga teha seesmisi korrektuure ja murda lahti käitumismustritest, mis neid enam ei teeni.

Näiteks reklaamiti Ungava Gini avalikel üritustel, sh ühes Montreali elurajoonis, kus „inuiti neiud” jagasid drinke ja elanikkond oli rahul. Samas piirkonnas olid varem toimunud suured protestiaktsioonid selle vastu, et üks hoolekandeasutus pidi majutatama põhjast tulevaid inuitte, kes vajasid haiglaravi.

Selline tinglik aktsepteerimine ei ole enam piisav. Montreali inuitid kirjutavad oma rahvuslikku identiteeti ümber, valides teadlikult, kuidas ennast presenteerida.

Üks ilusamaid näited sellisest rahvusliku identiteedi ümbersõnastamisest on inuiti lauljanna Tanya Tagaqi[1] esinemised, mille taustana kasutab ta esimeseks dokumentaalfilmiks loetavat Robert J. Flaherty filmi „Nanook of the North”[2] (1922), kirjutades nii ümber happy Eskimo stereotüüpi.


[1] Eesti publik on artistiga kohtunud 2009. aastal, mil ta esines Pärimismuusika Aidas ja KUMUs.
[2] Flaherty filmi vastuolulisus seisneb stseenide lavastamises dokumentaalkaadrite pähe – peaosalist pandi mängima näitleja ning tema naist mängib režissööri enda mitteametlik elukaaslane. Samuti suri Nanook kodus, mitte ebaõnnestunud jahikäigul kurnatusse. Relvana kasutati filmis oda, kuigi sellel ajal oli kasutusel enamasti juba vintpüss.