Põgus pilguheit paremkonservatiivide veganlust käsitlevale retoorikale nii meil kui ka mujal paljastab, kuidas see paigutatakse ühte suurde „normaalset” ühiskonnakorraldust hävitavasse lillaroosasse potti, samas kui loomne toit kinnistab traditsioonilisi paremkonservatiivseid väärtusi.

Ireene Viktor ja Kadri Aavik. Fotod: Erakogu

Veganlust nähakse tihti askeetliku toitumisviisina, kuid tegemist on hoopis sotsiaalse õigluse liikumisega, mis taotleb ühele rõhutud grupile (mitteinimloomadele) põhiõigusi, sh õigust elule, vabadusele ja kehalisele puutumatusele. Nende õiguste austamine tähendab, et loomade kasutamine ja tapmine inimeste tarbeks peaks lõppema. Sellest lähtub aga veganluse praktiline väljund ehk eluviis, mis välistab võimaluse piires igasugused loomsed tooted ning mille puhul välditakse ka muul moel loomade ekspluateerimisse panustamist.

Kuigi vastuseis loomade ekspluateerimisele ja hoolimine loomade heaolust ei ole üksikisiku tasandil sageli vähemalt teadlikult seotud poliitiliste vaadetega, kaldub veganlus sotsiaalse õigluse liikumisena sarnaselt mitmesuguseid inimõigusi edendavate liikumistega poliitiliselt pigem vasakliberaalsusesse. Seda näitas ka hiljutine uuring, mille tulemustest selgus, et loomade õigusi toetavad pigem inimesed, kellele on olulised ka LGBT+ õigused, pagulaste kaitse, vaeste heaolu jne[1]. See ei tähenda loomulikult, et iga vasakliberaal oleks vegan. Jõudmaks mõistmiseni, et rõhumisvormide ühenduslülid ja erinevad vabadusliikumised on omavahel seotud ja et ka mitteinimloomad on rõhutud grupp, on meil kollektiivselt veel pikk tee minna ning veganlust ründav stampretoorika (nt veganitoitumise puudulikuna kujutamine, üleskutse arvestada taimede tunnetega, hirm sattuda üksikule saarele jne) on skeptikutel üldiselt sarnane sõltumata maailmavaatest.

Loomatööstuse ülalhoidmine ja loomsete toodete tarbimine on üks vahend, millega kinnistatakse rassilisi ja soostereotüüpe ning traditsioonilisi paremkonservatiivseid väärtusi.

Samas on aga leitud, et loomatööstuse ülalhoidmine ja loomsete toodete tarbimine on üks vahend, millega kinnistatakse rassilisi ja soostereotüüpe ning traditsioonilisi paremkonservatiivseid väärtusi, sh rahvuslust. Näiteks tekitas Austraalia avalikkuses suurt pahameelt elusloomade eksport Indoneesiasse – paljud Austraalia loomatööstuse olukorrale varem mitte tähelepanu pööranud inimesed tundsid äkitselt muret „Austraalia loomade” julma kohtlemise pärast „barbaarsete” indoneeslaste käes[2]. Lehmapiimale omistatakse tihti „loomuliku” joogi staatust. Ometi on lehmapiima tööstuslik tootmine ja massiline tarbimine üsnagi hiljutine nähtus ning selle esilekerkimine on tihedalt seotud rahvusluse diskursuse ning rahvusriigi konstrueerimisega, kus lehmapiima rohket tarbimist seostatakse rahvusliku uhkuse ja rahvuse edasikestmise motiividega[3].

Rahvuslus ja loomsete toodete tarbimine on omakorda põimunud tihedalt soo ja seksuaalsusega. Lihasöömine on üks oluline rahvusluse ja maskuliinsuse konstrueerimise viis[4]. Loomsete toodete söömise ja nende propageerimise kaudu edendatakse ka paremäärmuslikku retoorikat. 2017. aastal kandsid USA paremäärmuslased Donald Trumpi toetusüritustel piimakanistreid ning hüüdsid seksistlikke, rassistlikke ja homofoobseid loosungeid. Lehmapiim sümboliseeris nende jaoks kehalist jõudu ja valgete rassilist ülemvõimu ning maskuliinsust ja patriarhaalset ühiskonnakorraldust. Ühtlasi võtsid nad kasutusele teemaviite #SoyBoy, millega naeruvääristati feminismi ning mitmekesisust[5].

Kuigi praktikas, mis välistab loomade kasutamise toiduks ja muuks, pole midagi uut ning ka loomaõiguslus on lääneriikides juba aastakümneid tugevalt kanda kinnitanud, on veganluse üha kasvav populaarsus ja veganite avalikud sõnavõtud toonud kaasa ka üha häälekama vastuhaku liikumisele. Kriitilisi seisukohti veganluse suhtes jagatakse hulgaliselt ka peavoolumeedias, kuid markantseimaid näiteid leiab mujalt. Edasi keskendume Eesti paremkonservatiivide veganluse kohta kasutatud retoorika eripäradele, võttes aluseks portaalides Uued Uudised ja Objektiiv veganluse teemal ilmunud artiklid. Need kirjutised annavad aimu sellest, miks paremkonservatiivid on veganluse suhtes negatiivselt meelestatud ja kuidas see väljendub.

Veganid – uus „õigusi nõudev vähemus”

Kõige tugevamalt väljendasid artiklid vaatepunkti, mille kohaselt veganid on üks paljudest „vähemustest”, kes „suruvad oma vaateid enamusele peale”: „Maailm oleks märgatavalt rahulikum, kui kõikvõimalikud vähemused saaksid aru, et nad ongi vähemused ja ei maksa enamust oma pilli järgi tantsima sundida, kusjuures enamikel juhtudel me saame teineteise kõrval ka rahulikult elada.”[6] Tõmmatakse selgeid paralleele teiste „vähemuste” esilekerkimise ja õiguste „nõudmise” protsessiga: „Veganid kordavad sama mustrit – algul tullakse n-ö kapist välja ja tutvustatakse ennast; siis soovitakse oma erilisusi igapäevaseks muuta; järgmisena nõutakse, et kõik arvestaksid oma tegemistes nende soovidega; ja viimaks nõutakse, et kõik peaksid nende suunitlusi kõige õigemateks või muidu… Täpselt sama tee on geide puhul juba viimases staadiumis.”[7]

Veganlust käsitletakse ekslikult puuduliku ja ohtliku toitumisviisina, mis tekitab noortel naistel viljatust ja aitab seega pikemas plaanis kaasa eestlaste väljasuremisele.

Paremkonservatiivide jaoks ei ole „vähemuste” õiguste suurenemine aktsepteeritav, kuna selles nähakse ohtu kehtivatele sotsiaalsetele normidele, mida soovitakse alal hoida: „Tuleb vaid üle korrata: veganlus nähtusena on igati tervitatav, veganid terroriseeriva ja eriõigusi nõudva vähemusena aga on oht ühiskonna stabiilsusele.”[8] Veganite õigustega arvestamist ja näiteks avalikes institutsioonides ühe valikuna veganitoidu pakkumist nähakse paremkonservatiivsetes kanalites agressiivse ohuna ühiskonna haavatavatele gruppidele, sh lastele ja eakatele[9].

Huvitavalt on selles retoorikas seotud hirm veganluse ja LGBT+ õiguste tugevnemise pärast. See hirm puudutab eelkõige heteroseksuaalse reproduktsiooni lõppemist, mis tekitab moraalset paanikat: „Nagu geiagenda toob kaasa laste sündivuse vähenemise, sest samasoolised ju oma lapsi ei saa, nii on ka veganlus suunatud Maa rahvastiku vähendamisele.”[7] Veganlust käsitletakse siinjuures ekslikult puuduliku ja ohtliku toitumisviisina, mis tekitab noortel naistel viljatust ja aitab seega pikemas plaanis kaasa eestlaste väljasuremisele.

Kõrvalekalle „normaalsusest”

Nendest tsitaatidest kumavad läbi paremkonservatiivide sageli kasutatavad diskursused „loomulikkuse” ja „normaalsuse” kohta, mis esinevad nende retoorikas nii eksplitsiitselt kui ka varjatud kujul. Ennast positsioneeritakse „normaalsete” inimestena, keda veganid ja teised „vähemused” häirivad või isegi ohustavad: „Kord saab ka meie süda täis ja me loome normaalsete inimeste vähemuse, kes hakkab valjuhäälselt nõudma õigust traditsioonilisele elulaadile, rahvuslikule elukeskkonnale ja heteroseksuaalsele […].”[6]

Viimane tsitaat osutab sellele, mida paremkonservatiivid peavad „normaalsuseks”. Enamasti viitab see tagasipöördumisele mingisse idealiseeritud minevikku, mille „loomulikuks” osaks on hierarhiad inimeste, näiteks naiste ja meeste ning valgete ja tumedanahaliste vahel. Kui vasakliberaalid pigem kritiseerivad selliseid hierarhiaid, siis paremkonservatiividele on omane nende toetamine ja alalhoidmine.

Loomade kasutamine inimese heaoluks on olnud pikalt osa asjade „loomulikust” ja „normaalsest” korraldusest ehk traditsioonist. Kuna veganid vaidlustavad seda ühiskondlikku normi, saavad nad paremkonservatiivide pahameele osaliseks. Veganeid nähakse elitaarsete linnavurledena[10], kes õõnestavad väärtusi ja tegevusi, mis on eestlastele alati omased olnud, ning kes on kaugenenud „tegelikust elust”.

Veganlus paigutatakse paremkonservatiivide tekstides ühte suurde lillaroosasse potti, kus on koos feminism, „homoideoloogia”, „multikulti” ning teised maailmavaated ja liikumised. See paigutus ei ole veganlusest kui sotsiaalse õigluse liikumisest lähtuvalt iseenesest vale, kuid sarnaselt teiste vabadusliikumistega saab veganlusest paremkonservatiivide retoorikas ühiskonnakorraldust lagundav ning seega ohtlik terrorismiga samastatud ideoloogia, mis ähvardab traditsioonilise elukorralduse „normaalsust” ja „loomulikkust”.

[1] Park, Y. S.; Valentino, B. 2019. Animals Are People Too: Explaining Variation in Respect for Animal Rights. – Human Rights Quarterly, nr 41 (1), lk 39–65.
[2] Dalziell, J.; Wadiwel, D. 2016. 4 Live Exports, Animal Advocacy, Race and ‘Animal Nationalism’. – Meat Culture, lk 73–89.
[3] DuPuis, E. M. 2002. Nature’s perfect food: How milk became America’s drink.
[4] Avieli, N. 2013. Grilled Nationalism. – Food, Culture & Society, nr 16 (2), lk 301–320.
[5] Gambert, I.; Linné, T. 2018. How the alt-right uses milk to promote white supremacy. – The Conversation, 26.04.
[6] Kukk, J. 2017. Avalik kiri vähemusaktivistidele: elage ise ja laske teistel elada! – Objektiiv, 17.11.
[7] Agressiivsed vähemused hauvad maailma vallutamist – Linnar Priimäele tuginedes. – Uued Uudised, 25.05.2019.
[8] Geide ja migrantide järel on areenile tulemas uus terroristlik vähemus: veganid. – Uued Uudised, 29.10.2018.
[9] Rootsi noorsotside sõge plaan: koolides, haiglates ja vanadekodudes tuleb pakkuda ainult taimetoitu! – Uued Uudised, 19.08.2019.
[10] Pajuotsast-Potsatas, K. 2019. Erikolumn: EKRE paneb kõik seina äärde – ja laseb kõik maha! – Objektiiv 13.03.

Ireene Viktor on Eesti Vegan Seltsi juhatuse liige. Teda huvitavad loomade õiguste ja veganluse eetikaga seotud teemad, millest ta kirjutab regulaarselt erinevates meediaväljaannetes ja oma blogis „Vegani päevaraamat”.

Kadri Aavik on soouuringute dotsent Tallinna Ülikoolis ja järeldoktorant Helsingi Ülikoolis ning Eesti Vegan Seltsi juhatuse liige.