Sotsiaalse õigluse kaitsjate jaoks on järgmiseks võitlustandriks loomad, kelle rõhumist ehk spetsiesismi harrastab suurem osa inimkonnast seda endale teadvustamata. Ometi on loomade ekspluateerimisel ilmseid sarnasusi rassismi ja seksismiga, mis paljastuvad intersektsionaalses raamistikus.

Maailma suurim loomade õiguste eest võitlev organisatsioon PETA on tuntud oma vastuoluliste, kuid tähelepanu köitvate teavituskampaaniate poolest, milles kasutatakse teadlikult reklaaminduses käibel olevaid seksistlikke võtteid.

Maailma suurim loomade õiguste eest võitlev organisatsioon PETA on tuntud oma vastuoluliste, kuid tähelepanu köitvate teavituskampaaniate poolest, milles kasutatakse teadlikult reklaaminduses käibel olevaid seksistlikke võtteid.

Sotsiaalsest ebaõiglusest kõneledes keskendutakse reeglina inimestele ja inimõigustele. Loomade kohtlemise ja ekspluateerimise probleemistikku ei nähta osana sotsiaalsest ebaõiglusest, paremal juhul käsitletakse seda isikliku valikuna, halvemal pseudoprobleemina, mis ei vääri ühiskonnas laiemat tähelepanu. Siinkohal tuleb appi intersektsionaalsuse mõiste, mis aitab pöörata tähelepanu erinevate rõhumisvormide ühisosale ja nende omavahelistele suhetele.

Intersektsionaalsuse mõiste kerkis esile feministliku teooria raames 1980ndatel, kui USA õigusteadlane ja rassiteoreetik Kimberlé Williams Crenshaw märkas, et mustanahaliste naiste diskrimineerimiskogemusi ei saa analüüsida pelgalt rassi või soo kaudu, vaid neid tuleb vaadelda omavahel põimununa. Crenshaw kirjeldab sellist erinevate diskrimineerimisvormide kohtumist kui nelja tee ristmikul juhtunud autoõnnetust, kus õnnetuse põhjustajad ei pruugi olla ühest, vaid mitmest eri suunast tulnud autod[1]. Intersektsionaalsuse teooria rõhutab, et erinevad sotsiaalselt konstrueeritud identiteedi- ja eristuskategooriad ei ole kunagi eraldiseisvad ning nende isolatsioonis vaatlemine võib jätta märkamatuks teised olulised kategooriad, mis tingivad omakorda ebavõrdse kohtlemise. Samuti aitab intersektsionaalsus vältida olukordi, kus ühe ebaõigluse vormi vastu võideldes juurutatakse tahtlikult või tahtmatult teist.

USA loomaõiguslane ja ökofeminist pattrice jones näeb intersektsionaalsust kontseptuaalse tööriistana, mis aitab ehitada sildu erinevate sotsiaalse õigluse liikumiste vahele, võimaldades muu hulgas luua ühendusi ka loomade õiguste ja inimõiguste vahele[2].

Spetsiesism

Loomade kasutamist ja tapmist peetakse meil normaalseks, vajalikuks ja loomulikuks ning enamasti ei seata seda kahtluse alla. Seda õigustatakse nii traditsioonide, ajaloo, harjumuste kui ka majanduslike huvidega. Kuid kas sellised õigustused tänapäeval enam kehtivad? Samamoodi on õigustatud kunagi erinevatel viisidel orjapidamist, naiste alavääristamist ning igasuguseid teisi diskrimineerimisvorme, mille puhul me mõistame tänapäeval, et need on valed. Rassism, seksism, šovinism jt diskrimineerimisvormid ei ole kuhugi kadunud, kuid (lääne) ühiskondades mõistetakse enamasti, et kõigil inimestel on teatud põhiõigused olenemata soost, vanusest, nahavärvist, rahvusest, seksuaalsest sättumusest jne. Hoopis teine lugu on aga teise liiki kuuluvate indiviididega. Loomade puhul eiratakse nende põhiõigusi justnimelt pelgalt seetõttu, et nad kuuluvad meist erinevasse liiki. Kuid ka sellisel rõhumisvormil on oma nimetus – spetsiesism[3].

Spetsiesism ongi sisuliselt liigipõhine diskrimineerimine. Mõiste võttis 1970. aastal kasutusele inglise psühholoog Richard D. Ryder, rääkides loomkatsete ebaõiglusest. Laiemasse kasutusse jõudis termin filosoofi Peter Singeri kaudu, kes käsitles seda oma tuntud teoses „Loomade vabastamine”: „Rassistid rikuvad võrdsuse printsiipi, andes oma huvide ja teisest rassist pärinejate huvide konfliktis suurema kaalu oma rassi liikmete huvidele. Seksistid rikuvad võrdsuse printsiipi, eelistades oma soost isikute huve. Samamoodi lubavad spetsiesistid omaenda liigi huvidel kõrvale tõrjuda teiste liikide liikmete suuremaid huve. Mudel on igal juhul samasugune.”[4] Spetsiesism on tänapäeva ühiskonnas veel laialt levinud, aktsepteeritud ja ignoreeritud. Võib öelda, et me kõik oleme või oleme olnud endale aru andmata spetsiesistid.

Spetsiesismi vastu olemine ei tähenda pelgalt loomade head kohtlemist, vaid loomade kasutamise lõpetamist inimeste vajaduste heaks üleüldiselt. Kõige lähemal sellele on praegu veganlus ehk eluviis, millega püütakse välistada võimaluste ja teostatavuse piires igasugust loomade julma kohtlemist ja nende ärakasutamist toiduks, riietuseks või muul eesmärgil. Kui veganlust käsitletakse tavaliselt isikliku valiku või trendika toitumisviisina, siis spetsiesismivastases kontekstis saab sellest poliitiline otsus ning üks sotsiaalse õigluse liikumise vorm.

Sarnaselt teiste sotsiaalse õigluse liikumistega taotleb veganlus ebaõigluse ja ebaõiglase kohtlemise lõppemist ja lõpetamist. Kui teiste sotsiaalse õigluse liikumiste keskmes on inimesed ja inimõigused, siis veganluse keskmes on loomad ja loomade õigused. Täpsemalt tähendab see äratundmist, et loomad on isikud/indiviidid, mitte toorained või masinad, ning mõistmist, et pelgalt teise liiki kuulumine ei anna alust nende indiviidide tooraine või masinana kohtlemiseks, eriti tänapäeva läänemaailmas, kus see ei ole ellujäämiseks vajalik.

Lauljatar Pink PETA teavituskampaanias

Lauljatar Pink PETA teavituskampaanias

Rõhumisvormide ühenduslülid

pattrice jones toob välja, et sarnaselt teiste rõhumisvormidega on ka spetsiesismi puhul levinud kolm tüüpilist õigustust.

  1. Kel võim, sel õigus. Domineerivat positsiooni iseenesest käsitletakse ekspluateerimise õigustusena.
  2. Kategooriatesse lahterdamine. Eristamine ja võrdlemine ning teatud omaduste ülistamine, mida kasutatakse üleoleku õigustamiseks.
  3. Jumalast antud õigus domineerimiseks.

jones ütleb, et intersektsionaalsuse raamistik aitab ühe rõhumisvormi aspekte analüüsides tunda ära sarnased aspektid ka teiste rõhumisvormide juures, vältida nende taastootmist ning leida ühenduslülid, mille kaudu domineerivaid süsteeme lõhkuda[5].

Loomade ekspluateerimise seoseid teiste sotsiaalse ebavõrdsuse vormidega hakati märkama 1990ndatel ökofeministlikus diskursuses. Näiteks toob USA loomaõiguslane ja feminist Carol J. Adams raamatus „The Sexual Politics of Meat: A Feminist-Vegetarian Critical Theory” (1990) välja paralleelid naiste ja loomade objektistamise vahel, mida aitab mõlemal juhul ülal hoida patriarhaalne ühiskonnakorraldus.

Seksismi ja spetsiesismi seoseid rõhutas ka sügisel Eestis käinud filosoof, feminist ja loomaõiguslane Lisa Kemmerer Sirbile antud intervjuus: „Seksismi ja spetsietsismi ühendab ka sarnasus, mis ühendab naiste reproduktiivõiguste rikkumist ja emasloomade ekspluateerimist. Naised on kaua võidelnud reproduktiivõiguste eest, et saada otsustusõigus oma keha üle ning kaitsta end reproduktiivse ekspluateerimise eest. Loomakasvatuses aga seda just tehaksegi. Emaslooma keha kasutatakse julmal viisil üksnes tulu saamise eesmärgil. Näiteks lehmi sundtiinestatakse igal aastal, selleks et saada piima, ning kohe, kui sünnib vasikas, eraldatakse ta emast ja lehm ühendatakse lüpsimasinatega. Vasikas aga tapetakse tavaliselt kuue kuu vanuselt. Kuue aasta vanuselt, kui lehm muutub vähetootlikuks, ta tapetakse. Ka naiste puhul kehtib seesama paralleel: mida vanemaks naine saab ega ole enam viljakas, seda enam väheneb tema väärtus ühiskonna silmis.”[6] Just veganfeministlikus diskursuses on intersektsionaalsus enim levinud.

Rassism ja loomaõiguslus

Spetsiesismi seosed teiste diskrimineerimisvormidega tõusevad esile ka meie suhtumisest kaasinimestesse. Näiteks pagulasteemalistest vaidlustest. Jälgides pagulaste vastaste seisukohti, näeb tihti, kuidas pagulasi nimetatakse prussakateks, ahvideks, sigadeks, rottideks jne. Inimesi, kes mingil põhjusel ei meeldi või kes on teisest grupist, sildistatakse ja n-ö madaldatakse loomadeks ja putukateks. Loomadest saavad „teised”, kelle kaudu kategoriseerida ka inimesi „teistena”. Intersektsionaalne suund loomaõigusluses toob välja, et seni kuni eksisteerib võimalus kedagi loomaks madaldada, eksisteerib ka inimeste vastu suunatud vägivald. Kui oleme andnud kellelegi looma/putuka nime, on teda lihtsam maha tallata, tappa, temasse halvemini suhtuda − sest ta on ju pelgalt loom.

Sotsiaalse õigluse aktivist Christopher-Sebastian McJetters on tõmmanud analoogse paralleeli orjapidamisega, viidates sarnastele domineerimissüsteemidele nii loomade orjastamise kui ka mustanahaliste orjastamise puhul Ameerikas, kus orje käsitleti omandi ja esemetena. Ta ütleb, et sellised paralleelid võivad mõjuda solvavalt, aga ka selle põhjus on asjaolu, et peame ennast loomadest paremaks ja näeme loomi nende liigikuuluvuse tõttu „teistena”. McJetters mainib, et orjusest rääkimise puhul on tegemist siiski rõhumisvormide võrdlemise, mitte inimeste ja loomade võrdlemisega, ning erinevaid rõhumisvorme ei peaks hierarhiatesse paigutama: „Hierarhiate loomine rõhumisvormide vahel aitab ainult rõhujat. Parem narratiiv – tugevam narratiiv – on valida vabadus kõigile. Vastasel juhul võitleme pelgalt õiguse eest rõhuda kedagi teist. Võrdsuse saavutamise võtmeks on solidaarsus. Eraldumine ainult põlistab türanniat üha enam.”[7]

Näitlejanna, modell ja telesaatejuht Helen Flanagan PETA teavituskampaanias

Näitlejanna, modell ja telesaatejuht Helen Flanagan PETA teavituskampaanias

Intersektsionaalsus loomaõiguslaste seas

Kuid intersektsionaalsus toimib ka teistpidi ehk aitab hinnata kriitiliselt loomaõiguslaste endi kampaaniaid ja aktivismi vorme. Nagu mujal, on ka loomaõigustega seotud organisatsioonides sooline võrdsus tihti paigast ära.
Kuigi loomaõiguslaste ja veganite seas on naiste osakaal suurem, on näiteks USAs tuntud organisatsioonide eesotsas peamiselt mehed. Naiste kanda on seejuures enamasti vabatahtlik töö ja palgalised töökohad organisatsioonide juhtidena jäävad meestele. Levinud on seksistlikud kampaaniad ja protestid, kus naiste objektistamise kaudu püütakse pöörata tähelepanu loomade ekspluateerimisele (nt PETA kampaaniad). Sotsioloog ja feminist Corey Lee Wrenn võrdleb selliseid kampaaniaid prostitutsiooniga, kus organisatsioonidest saavad kupeldajad, kes naiste (alasti) kehade abiga annetusi koguvad[8].

Ka rassism ei ole loomaõiguslaste kogukonnas võõras nähtus. Esimesena tulevad meelde koeraliha tootmise vastased kampaaniad, mis on suunatud lääne publikule ja millega maalitakse aasia inimestest pilt kui julmadest metslastest, kes ei hooli loomadest, jättes samal ajal mugavalt tähelepanuta, et ka läänes toimub massiline loomade ekspluateerimine, ainult et koerte asemel on kannatajateks teised loomaliigid (nt sead, lehmad ja kanad).

Intersektsionaalsus aitab tööriistana analüüsida kriitiliselt just selliseid erinevate sotsiaalse õigluse liikumiste kogukondade siseseid praktikaid ning hoida ära juhtumeid, kus spetsiesismi vastu võideldes hakatakse juurutama seksismi või rassismi.

Samuti on nii vegani- kui ka loomaõiguste kampaaniate puhul oluline analüüsida erinevatele kogukondadele suunatud aktivismi vorme ning arvestada kohaliku eripäraga, et valitud sõnumi edastamise viis ei satuks vastuollu kohalike inimeste võimalustega. Näiteks veganisõnumi edastamise puhul tuleks arvestada ka reaalse ligipääsuga tervislikule toidule ning nn toidukõrbete olemasoluga ehk piirkondadega, kus inimestel puudub võimalus osta näiteks meie jaoks elementaarsena tunduvaid köögi- ja puuvilju.

Intersektsionaalsuse kriitika viitab sellele kui hoomamatule, keerulisele ja laialivalguvale teooriale, mida on praktikas raske kasutada ja mis justkui ei luba keskenduda teatud rõhumisvormidele. Kuid intersektsionaalsusega arvestamine ei tähenda, et ei võiks ega saaks keskenduda ühele teemale või et kõik aktivistid peaksid hakkama tegelema kõigega. Pigem tähistab see kriitilist mõtlemist ja analüüsimist, et oma kogukonnaga ei tehtaks liiga teistele ega aidataks kaasa teiste ebaõigluse vormide juurutamisele, sest laiemas plaanis tehakse niiviisi lõpuks liiga ka endale.