Margus Karu (11.09.1984–05.06.2017) paistis paljudele tähena, mis põles ereda leegiga. Tema erakordsus seisnes sisemises soojuses ning piiritus avatuses, mis avaldus lisaks suhetele lähedaste ja sõpradega ka tema menuromaanis „Nullpunkt”. Sellest loost said abi paljud, kes kannatasid koolikiusamise all või ei osanud leida kohta oma noores elus. Peale kirjutamise otsis ja leidis Margus õigeid inimesi Eesti telesaadetesse ja filmidesse ning korraldas pidusid, et inimesed leiaksid armastuse. Sõprade sõnul peitusidki Marguses endas selle tunde kõige hapramad vormid.

Margus Karu. Foto: Marta Vaarik

Karu Facebooki profiilil on kirjas, et ta amet on Prince at Pimeduse Prints. Aga kui üldse midagi, siis oli ta Valguse Prints. Kuigi häid ja imelisi inimesi on palju, ei tea ma kedagi teist, kelles oleks nii piiritult sõbralikkust, avatust, siirust, rõõmu, naeru. Isegi siis, kui tal oli väga valus ja väga raske. Isegi siis ta naeris nii, et kaasanaermine oli vältimatu. Ta pani kõik tundma end nii, nagu nad kuuluvad – nagu nad on tähtsad. Ja olidki tema jaoks. Kas ta andis endast liiga palju ja ei jätnud endale piisavalt?
Karu oli vabadus, Karuga koos olid vabadus. Kord käis ta mu talvisel sünnipäeval pikas neoonkollases iluvõimlejatrikoos, millel oli rind nabani paljas. Kõige naljakam oli see, kuidas saabudes oli karvamüts peas, palitu seljas, väsinud saapad jalas – ja siis need neoonkollased liibukates jalad. Kõik need korrad, kui ta kandis teksasid ja maikat erinevate varieteest laenatud uhkete sabakuubedega. Töötasime koos filmis, kord leidsime kaks paari läikivast satiinist Aladdini-pükse ja läksime nendes avalikule üritusele. Kõiges oli alati lusti ja puudus hirm raamidesse mitte mahtuda.
Karu tegi inimestele üllatusi, korraldas üllatuspidusid, saatis postkaarte või tegi näiteks ise audioraamatu, kui ma pikemaks ajaks Eestist ära läksin – „et sa saaksid õhtuti mu häält kuulda ja tunneksid, et oled kodus”.
Mul on lõputult ilusaid mälestusi Saaremaa suvedest. Karul oli mõõtmatu karisma – ja ta ei olnud võimeline kehva lugu jutustama. Isegi depressiivsena mingil mõttetul kliendikohtumisel teleklipi ideed pakkudes sõnastus ta nakatavalt hästi. Kui Saaremaal ööde viisi lõkke ümber „Maffiat” mängisime, ei saanud ta kunagi tegelasena osaleda, sest ta pidi alati jutustaja olema. „Ja siis ärkab mõrvar…” Teen silma lahti, leian ta pilgu. Need hetked. Need hetked, kus ma teen silmad lahti ja seal ta on. Ma ei usu, et see ootus kunagi mööda läheb. Et ühel päeval ma olen 70 ja ma ei otsi enam tänavalt silmadega Margust.
Kord oli mul Saaremaal nii hüsteeriline ärevus, et mind seoti sõbralikult puu külge kinni, et ma hullu ei paneks ja maha rahuneksin. Teised liikusid juba oma olemiste juurde, aga Karu seisis mu kõrval ja tõstis mu suu juurde sigaretti, kuni ma rahunesin. Ja kuigi olime ümbritsetud lilledes põõsastest, tõi mulle lille. Sest elu on siiski ilus.
Lihtne oli elus püsida maailmas, kus oli Margus Karu. Ta võis paariminutilise kogemata kohtumisega täita su soojusega, mis kestis nädalaid. Teda oli nii palju. – Eia Uus


„Ma hakkan Kiisalt linna poole jooksma, vaatan, kaugele ma veel jaksan. Sa oled muidu kodus või?”
Mõne aja pärast heliseb uuesti telefon: „Kui sa ikka veel kodus oled, ma tuleks kohvile, olen su kodule hästi lähedal, aga kohe tagasi ma enam ei jaksa.”

Või kes otsustaks uue hobina muga YouTube’i videote järgi tantsude tõsteid ja keerde õppida ning kaks päeva pärast seda, kui on mingi tõste kohta öelnud, et „seda me ei tee, sest ma ei viitsi täna põrandalt mopiga su verd koristada”, mind küsimata õhku visata?

Või kes saadaks teiselt poolt maakera postkaardi elevantide armastusest ainsa tekstiga „Ma tean, kus sa elad”?

Või kes ehitaks mulle väikese saare peal langenud puid kikivarvul õlal tassides neist toigastest ja pakkudest mitmekorruselist rõduga abstraktse arhitektuuriga maja lihtsalt selleks, et mind veel rohkem naerma ajada?

Ja kui ma millestki läbi ei suuda minna ning oma valusse kinni jään, siis öelda „Aga mine armastusega”?

Kes kirjutas mulle kunagi:
„[…]
Argimaagilisel väel
Peatas kaose karmi karusselli
Ja ma olin ma ise –
Kõik, mis ma kunagi olen olnud
Ja kõik, mis must saada võib
Ma nutsin. […]”

Margus Karu oli argimaagia valdaja ja eluilu prints. Ta puudutas sügavalt nii paljusid inimesi, sest tal oli tohutu julgus olla siiras, peatada see kaose karm karussell ning olla ta ise ja näha ka teistes seda kõike, mis nad kunagi on olnud ning mis neist saada võib. Sütitades armastusega kõiki enda ümber, saamaks selleks, mis nad olla võivad.

„Aga kas su südamehääl on sulle kunagi valetanud?”
Saada sõpradeks või vahetada riike, sest südamehääl soovitab, ja öelda ohtralt komplimente kõigile mitte lihtsalt selle pärast, et ta oli nii viisakas, mida ta tõesti äärmiselt oli, vaid selle pärast, et südamehääl soovitas.
Võime igas olukorras naerda, hoolida, hoida ja märgata, nähes kõike kuidagi kusagilt sealt kõrgemalt, ent ometi elades nii intensiivselt hetkes kõige selle kõrgemalt ja sügavalt südamest tuleva inspiratsiooni ja ideede ja tegutsemiste rahes ja tormis ja sädemeid purskavas tules.

Aitäh kogu maagia ja ilu eest! Ehk õpime selle suure kambaga, kellesse kõigisse Sa seda laiali paiskasid, seda ükskord sama tugevalt laiali pritsima kui Sina.
Kuhu iganes Sa oled nüüd teel, ma tean, et kui ma sinna Sulle lõpuks järele jõuan, siis Sinu hinge ma tunnen igal pool ära.

Kullakallis Karu, kui lähed, mine armastusega. Love you forever. Your magic is forever.

Armastusega
Neoon


Ma armastan sind, Margus Karu. Igavesti. Igavesti jääd meid Peeter Paanina külastama, Pegasustega sõitma me fantaasiamaastikel, olles igavesti noor, igavesti täis rõõmu, krutskeid, igavest vaimustust inimeste imelisuse üle, pakatamas igavesti võimatu võimalikkusest.
Tihti sosistasid sa „tahan koju”, aga ütlesid ka, et „kodu on koos minuga”… koos meiega. Me jääme sinuga. Nüüd oled sa kodus. Ja me tuleme sulle varsti külla. „Lähme Marguse poole!” ja ma haaran ponide lauamängu.
„Ma armastan sind, Margus Karu.” – Ingmar Jõela

Margus Karu oli inimene, kes pärast kella viieni hommikul pargis jutustamist helistas sulle kell 6.21 ja teatas, et ta on kirjutanud sinust A4-pikkuse luuletuse, käinud kontoris, et see välja printida, ja seisab su värava taga, kuna talle tundub, et ta peaks selle ise ette kandma. – Aleksander Eeri Laupmaa

Armas Margus! Sinuga kohtumine muutis mu elu uskumatult ilusaks ning ma olen ääretult tänulik, et just mul oli au Sind tunda. Ma olen ääretult tänulik, et Sa võtsid mu vastu enda ellu ning jagasid minuga kõike. Ilmselgelt olid Sa ainulaadne ning kordumatu. Üks seitsmest miljardist. Kui ühtviisi olemine lakkab, algab teistmoodi olemine. Sinust tulnud tohutu hulk headust, siirust, lahkust, sõbralikkust, lohutust, naeru ja sära ei kao eales. See elab meis edasi ning pakub alati soojust ning inspiratsiooni, jõudu ja tahet olla parem nii enda kui ka teiste jaoks. Imesid ei sünni siin maailmas tihti, kui üldse. Sa teadsid seda isegi, kuid võtsid kätte ja tegid need ise teoks. Armastan Sind igavesti. Head teed, Margus, ju kohtume kunagi seal teisel pool. Hoian Sind seni oma südames. Elu on ilus. Ütlesid sa alati. – Janis Rizhovs

Sa tulid me hulka kuldse draakonina, saatma ära vana ja vastu võtma uut. Sa oled olnud imeilus osa me ühisest ruumist ja aja loomisest.

Su soe pilk ja kallistus, su ükssarvikuid ja tähetolmu täis kohver, su nakkav ja mänguline energia – su saabumine rõõmustas, su kohalolu tõstis, su lahkumine sai sooviks peagi veel kohtuda.

Me ei tea, kunas saabub see viimane lend ning millal ja keda me saadame lõplikult ära. Kui teaks, siis ütleks alati enam. Kui teaks, siis teeks tegudeks kõik, mis südames elab.

Aitäh, Margus, puudutasid ja avasid me südameid.
Me silmad on pisarais, kui soovime sulle ilusat ja säravat lendu!
– Sinu Blingipere

Kummaline on öelda, et me tutvusime Margusega telefonis. Ta nimelt ise helistas mulle ja teatas, et tema on Margus, see Krissu sõber, ja ta on nüüd pikemalt reisilt tagasi ja arvab, et me võiksime sõpradeks saada. Ja nii meie sõprus algaski, ta haaras ühel suveõhtul pärast meie esimest kohtumist vanalinnas mul käest ja vedas mu läbi linnadžungli. Margusega oli kõik kuidagi suurem, võimsam, naljakam, ilusam ja erakordsem. Ta oli omamoodi linnalegend, keda paljud tundsid, aga tegelikult said mingid asjad alguse hoopis pisikestest asjadest. Esimene Vallaliste Pidu toimus minu vanas korteris Toompeal lavaka kõrval, kuhu hiljem Margus elama asuski. Juhtus, et meil kõigil olid parasjagu hinged natuke puru ja me tüdinesime ära kambaga omavahel bingo mängimisest (jah, bingo, see mäng, kus keegi on Bingo-Pille ja keerutab lototroni ja loosib palle, meil oli sõpradega selle miniversioon), ja siis saigi kokku kutsutud palju uusi ja toredaid vallalisi tuttavaid. Margus oli meister uute sõprade leidmises. Mäletan, et kui paar kevadet tagasi me rääkisime Margusega depressioonist, siis ta tegi suured silmad ja küsis, et ka sina, Brutus, ja siis me naersime, jõime topsist kohvi ja tegime suitsu. Margus õpetaski mulle, et okei on olla selline Marta Laan, nagu ma olen. Tema tingimusteta sõprus oli väga suur kompliment mu hingele. Sa tänasid mind oma viimase raamatu lehekülgedel, ma ei mäleta, kas mina tänasin sind selle eest, see liigutas mind väga. Tänan siis nüüd. „Väga sümpaatne oled!” nagu Sina armastasid mulle öelda. Armastan Sind väga! – Marta Laan

Istusime jõuluõhtul Wellingtonis Marguse toas, mõlemad tugevas päikesepõletuses, sõime praekartuleid ja vaatasime arvutist „Lion Kingi”. Margus oli eestpoolt paistes ja mina ei saanud hästi istuda. Rääkisime lõputuid lollusi ja naersime, kohutavalt palju naersime. Eriti enda ja kõigi nende seikluste üle, mis eelmisel õhtul olid juhtunud. Arutasime absurdselt pikalt, mis asendis kumbki põletuse tõttu magada saab, otsustasime, et parem oleks seda edasi lükata, ning läksime ja rentisime uue DVD. Seda lihtsat argipäeva ilu hakkan ma igatsema. – Kristiina Ago

Kallis Margus! Ma mäletan, kui sa korraldasid oma esimest suuremat Vallaliste Pidu ETKs, mille nimi oli „Vallaliste pidu ehk suveks tanu alla”, ning selleks hetkeks, kui ma sinna jõudsin, oli järjekord lõputu. Ma teadsin küll, kes sa oled, kuid me ei tundnud veel tol hetkel nii hästi. Sina olid ukse peal valves ja üritasid rahvast maha rahustada, öeldes: „Kahjuks pidu on hetkel täis, kuid kohe kui keegi lahkub, saavad järgmised sisse.” Ma mõtlesin, et no siis ma jäängi siia, ja trügisin läbi inimeste so juurde ja ütlesin: „Hei, Margus. Ma pean täna kindlasti tanu alla saama, kuna lubasin emale ning enne koju ei saa minna.” Sa hakkasid selle peale naerma, avasid ukse ning ütlesid: „Ilusat pidu!”
Too pidu oli fantastiliselt lõbus ning tantsisin seal hommikuni, tanu alla küll ei saanud, kuid pärast seda pidu tärkas meie vahel üks ilus ning üksteist austav sõprus, mis eskaleerus kuidagi nii, et mõned kuud hiljem juba kohvitasime minu juures köögis, kus me rääkisime igasugu põnevaid jutte ja saladusi, mis jäävad alatiseks sinna Kunderi rohelisse kööki.
Sa uurisid alati, kus ma olen ja mida ma teen, ning pärast seda olulist pidu panid mind alati Vallaliste Peole listi ning kutsusid mind isegi ükskord appi speed dating’ut läbi viima, kuna mul on nii vali hääl, ning olen so peol ka esinenud ja DJ olnud. Aitasin Sind alati ilma kõhklemata.
Sa olid ilus hing, kes tõi siia maailma palju headust ja armastust, ning tundsin end alati so seltskonnas väga hästi, sain alati olla see, kes ma olen.
Sa saatsid selle vähese ajaga siin elus nii palju korda ning puudutasid nii paljude inimeste hingesid ja me kõik armastame Sind selle eest. Aitäh Sulle, Margus!
Jään Sind ja su hulle (pidude ja esinemiste) ideid igatsema.

Kohtume juba järgmises elus!
So söber Tuuli

Margus Karu ärasaatmine toimub 15. juunil kell 12 Tallinna Õpetajate Maja Kroonisaalis. Lilli palutakse mitte tuua.