Iga mees võib leida ennast elu jooksul erinevatest rollidest – sa alustad pojana ning kui sul veab, lõpetad vanaisana. Muutus mehelikkuse kuvandis teisendab paratamatult ka rolle. Müürileht kogus kokku lugusid sõprusest, vendlusest, isadusest, poissmehepõlvest, kooselust ja tööelust – see on kollaaž 21. sajandi mehest.

Mul on alati olnud lihtsam suhelda tüdrukutega. Küllap see tuleneb sellest, et olen naiste kasvatatud.
Jagasin tillukeses Põhja-Tallinna korteris ruutmeetreid vanaema, ema ja õega, kes olid ning on siiani jõulised ja kanged naised. Nende tundlikkus, avatus, aga ka salalikkus olid mulle suunanäitajateks elus ja inimsuhetes navigeerimisel. Nad rõõmustasid valjult, kurvastasid varjamatult, draama pealt kokku hoidmata, ning rääkisid asjadest nii, nagu on. Või siis mitte. Vahel asendasid sõnu paukuvad uksed.

Tunnete kontrollimine ja eneseväljendus on väga rasked asjad. Kui ma naistega suheldes olen alati suutnud aru saada, mis suhtluses parasjagu toimub ja mis ei toimu – ja ma räägin siin sõbralikust läbikäimisest, mitte otseselt flirtimisest –, siis meestega suheldes on mul kulunud elus nii palju auru arvamismängudele. Mehed lihtsalt ei ava ennast ja see ajab mind väga segadusse.

Segadus paistab minevat ajaga üha suuremaks, sest mida vanemaks ma saan, seda nüansseeritumalt tajun tasandirohkust, mis igat väiksematki suhtlushetke täidab. Me võime vahetada suga möödaminnes paar lauset, kui sedagi, kuid selle väikse hetke sees kohtuvad ja põrkuvad meie isiklikud ajalood, lapsepõlved, unistused, hirmud, pettumused, ihad, traumad ja unenäod, rääkimata kõigest füüsilisest, mis igale kontaktile eriliselt ihulise kogemuse lisab. Nahk, näljatunne, hõõruv king, mugav pusa. Neisse detailidesse võibki trippima jääda, kui vaid aega oleks. Marcel Proust jättis meile ju ideaalse hoiatusloo suhtluse ja suhete hüperkihilisusest. Võtad tee kõrvale pealtnäha süütu küpsiseampsu ja järgmisel hetkel kukudki juba põhjatusse mälukaevu, millest väljaronimiseks kulub tuhandeid lehekülgi.

See pole siin mingi sentimentaalne veepiisas-peegeldub-kogu-maailm-jutt. Ma üritan leida mingit natukenegi originaalsemat lähenemist teemale, mis on vast klišeederohkem kui mis tahes muu teema elus – mehed versus naised. Ma ei suuda seda „mehed on Marsilt ja naised Veenuselt” juttu enam ammu kuulata, veel vähem rääkida, aga ometi komistan ka ise tahes-tahtmata samade vanade käibetõdede otsa. Vaid mõne põgusa lõiguga olen minagi juba ära toonud võrdluse, mille kohaselt naised on tundelised ja mehed kinnised.

Klišeed klišeedeks, aga nii see paraku minu kogemuse põhjal ongi olnud. Ma suudan naistega suhelda, sest nad on avatud – ja see võimaldab mul neist aru saada. Mul on raskusi meestega suhtlemisel, sest nad on kinnised – ja see teeb nende mõistmise minu jaoks raskeks. Olen alati arvanud, et mul on mehe kohta liiga palju tundeid. Meestega suheldes on tundeid ka raskem jagada, sest mul on keeruline ette näha, millega mulle vastata võidakse, ja see teeb mind ettevaatlikuks. Oleks see kohatu, naeruväärne või isegi põlastusväärne, kui ma end haavatavana näitaksin? Turvalisem on hoida end vaos. Vahel mõne mehega suheldes sunnin end katkestama silmsidet, et „anda silmadele puhkust”, ehkki pilgu ärapööramise sügavam põhjus seisneb hirmus mõjuda flirtivalt või hellalt. Ma pean end kaitsma.

Naistel on tegelikult väga kerge mulle südamesse pugeda. Naiste eest kaitsen end üldiselt vähe. Meestel on palju raskem muga sõbraks saada. Neil on vaja kahte võtit. See, mis järgneb, on „Jimi meessõpruse” manuaal, mida ma pole kunagi varem avalikustanud.

Niisiis, mees, kaks märki, mis viitavad sellele, et Jim on sinu südamesõber. Level 1 on see, et ma ei hoia ennast sinu läheduses tagasi. Ma ei ürita jätta sulle muljet, et olen targem, kui päriselt olen, ma julgen sulle rääkida, mida ma kellestki või millestki päriselt arvan, ja ma ei korrigeeri su läheduses oma kehakeelt, sest ma ei hooli, et see näeb vahel välja pehme ja ebamaskuliinne. Level 2 on aga see, kui oled täielikult mu usalduse võitnud. Selle märk on, et ma julgen sulle suvalistel hetkedel selga ronida või sülle istuda, pistan sulle tänaval jalutades hoiatamata sõrme kõrva, mängin suga lolli ja julgen suga (kaine peaga!) kaelakuti mööda tänavat kõndida. Ma julgen suga füüsilises kontaktis olla.

Tõeline sõber on see, keda võib puudutada.