Sellest ajast saati, kui ma mäletan, et minus tekkis huvi poliitika vastu, olen ma selles ikka alati pigem pettunud olnud.

Lünklikust sotsiaalsüsteemist kuni jätkusuutmatu keskkonnapoliitikani – mulle tundub alalõpmata, et erakonnapoliitika on kokku jooksnud, võim korrumpeerib inimest ja lõviosa valijatest ei huvitu (või ei oska aru saada) sellest, millist poliitikat nende valitud rahvasaadik tegelikult ellu viib. Kõigest sellest hoolimata ei ole ma aga siiski kunagi pettunud demokraatias.

Demokraatiast rääkides tuleb sageli jutuks rahva enamuse tahe, mis justkui peaks olema kõikides otsustes määrav. Tahtmine on edasiviiv jõud ja evolutsioonilisest vaatepunktist lähenedes võib arvata, et nende isendite, kes eriti midagi ei tahtnud, järeltulijaid meie seas ilmselt väga palju ei ole. On igati loomulik tahta eri asju ja terve meie elu tiirleb selle ümber. Ennekõike tahame me, et meist hoolitaks, et me saaksime ennast teostada ja väljendada, et me oleksime majanduslikult kindlustatud ja terved ning mõned väiksed variatsioonid sõltuvalt inimesest veel. Küllap on need inimlikud tahtmised meil üsnagi universaalsed ja loogiliselt mõeldes peaks ühiskonna jõukus aitama kaasa kõigi selle liikmete heaolule, üksteisest hoolivad inimesed suurendama kõigi turvatunnet, mitmekülgne kultuuri- ja ettevõtluskeskkond võimestama kõiki selles osalejaid jne. Vähemalt sellisena näevad ühiskonna toimimist need, kelle senine isiklik elukogemus on toetanud säärast mõtteviisi. Siis tulevad aga valimised ja – hops! – püünele pääsevad sellised poliitilised jõud, kelle eesmärk on kogu senine ühiskond koos selle demokraatlike väärtustega pilbasteks laiali lammutada. Selgub, et rahva hulgas on märkimisväärne hulk neid, kelle tahtmised ja tegelikkus pole enam küllap ammu omavahel sünkroonis ning kes on seetõttu valmis loobuma kergekäeliselt ka sellest ebaõiglasest nähtusest nimega demokraatia.

Jätame aga korraks kõrvale kõik need poliittehnoloogide osavalt püstitatud strateegiad, millega õiglus seatakse nende jaoks, kellega ei ole arvestatud, justkui jälle jalule näiteks kellegi teise õiguste piiramisega. Hoolimata sellest, millisele populistlikule lubadusele valijad oma hääle annavad, vajavad nad tegelikult seda, et neile pakutaks poliitikaid, mis võimaldaksid neil tunda ennast selle ühiskonna osana. Ma ei arva samas, et mingisugused kiired ja lihtsad kõigile sobivad lahendused on siin üleüldse võimalikud, aga tahan osutada, et äärmusluse ja populismi tõusu taga on pikalt vindunud protsessid ning praeguse valitsuse vahetusega ei kõrvaldatud probleemi, vaid see pühiti külaliste silme alt lihtsalt vaiba alla. Sinna, kus seda on eelistatud ka varasematel aastatel targu peidus hoida. Kui me mõtleme, kes on sellist elukorraldust eelistanud, siis ei tasu näidata näpuga mitte Reformierakonna poliitikutele, nagu on olnud juba mõnda aega tavaks teha, vaid tuleb mõista, et need poliitikud ja nende programmid on Toompeale valinud ikkagi Eesti rahvas. Need on n-ö edumeelsed inimesed, kes on valinud poliitikaid, mis on küll esindanud nende tahtmisi, aga pole arvestanud alati teiste omadega. Ent stabiilsemad on sellised ühiskonnad, kus universaalsed baasvajadused on kaetud võimalikult paljude jaoks. Kui me oleme päriselt edumeelsed ja targad, siis me mõistame, et kui meie enda kõht on täis ja tuba soe, siis ei ole vaja mõelda järgmiseks ilmtingimata, kuidas osta endale kallim auto, vaid hoopis, kuidas keegi teine veel nüüd sellesse sooja tuppa upitada.

Tõsiasi on ju ka see, et paljud meie tahtmised on ebaproportsionaalsed ja -vajalikud ning kui me igale oma tahtmisele joovastunult järele jookseme, toob see endaga kaasa enamasti rohkem kahju kui kasu. Mulle tundub, et selleks, et päriselt nii mõtlema hakata, on inimesel tarvis ennekõike ületada iseennast – õppida talitsema oma ihasid ja soove, mis paraku sageli teiste vajadustest üle sõidavad. Ja kui juba edukam osa rahvast sellega hakkama ei saa, siis milles me süüdistame täpsemalt neid, kes on rohkem maha jäänud ja kelle elu keskmes on igapäevane olelusvõitlus? Proovigem esmalt iseennast ületada, enne kui nõuame seda teistelt – siis tekib ehk ka mõistmine, et see ei olegi nii lihtne.

Demokraatiale tuleks kasuks, kui valijad ei mõtleks ainult iseendale, vaid annaksid oma hääle nendele saadikutele, kes suudavad mõelda kõigi Eesti inimeste peale. Seda tehes tuleb õppida ka leppima, et see tähendab igavaid poliitilisi otsuseid, mis lähtuvad paljudest tüütutest väikestest pisiasjadest, millesse süvenemiseks on vähestel aega, mille puhul ei tunne eriti keegi, et ta saab lõpuni oma tahtmise, ja mille tagajärjel on kõik lõpuks natukene rahulolematud. Sellest vaatepunktist on poliitikas pettumise tunne paratamatu ja käib asja juurde – me juba oleme kord sellised, et tahame alati natukene rohkem.

Helen Tammemäe, peatoimetaja