Justiitsministeerium on hiljuti välja tulnud ettepanekuga keelata naistevastase vägivalla konventsiooni ratifitseerimise raames seadusega ka burkade ja niqab’ide kandmine. Seda toetab ka Eesti Naisteühenduste Ümarlaud, kelle väitel on näo varjamine „selgelt naisi ahistav” kohustus ning „naisi diskrimineeriv tava”. Nii justiitsministeerium kui ka ENÜ näevad näokatete kandmise keelustamist ka julgeoleku tagamise meetmena.

Artikkel ilmus esmakordselt Feministeeriumi lehel.

Foto: MW-Paris (CC BY 2.0)

Naiste inimõiguste tagamise mõttes rajaneb keelu pooldajate seisukoht eeldusel, et burka või niqab’i kandmine on kõigi neid kandvate naiste jaoks allasuruv sund, mitte vabatahtlik valik. Teine eeldus on, et näokatte kandmise kohustusest vabastamine aitab naistel iseseisvamad olla. Empiirilised uuringud Belgias, Hollandis, Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis näitavad, et need eeldused ei vasta tõele. Suure osa näokatteid kandvate naiste jaoks on see nende isiklik ja autonoomne otsus, mis on tehtud tulenevalt soovist süvendada oma usku. Näokatte kandmine keskkonnas, kus seeläbi teistest eristutakse, näitab pigem nende naiste suurt julgust ja enesekindlust. Näokatteid kandvad naised peavad ise ennast tugevateks iseseisvateks naisteks, mitte kellelegi alistatud ohvriteks, nagu neid kujutatakse.

Nendes riikides, kus näokatted on keelatud (nagu Prantsusmaa), on uuringud näidanud hoopis asjast puudutatud naiste elukvaliteedi halvenemist pärast keeldu. Naised, kes peavad näokatte kandmist oluliseks, jätkavad selle kandmist ning piiravad selle asemel oma viibimist avalikus ruumis vaid autosõitudega. See tähendab nende sotsiaalelu ja liikumisvõimaluste vähenemist, samuti suuremat sõltuvust oma abikaasast, kes peab väljaspool kodu tehtavad toimetused oma õlule võtma. Lisaks ei saa nad käia oma lapsi kooli või lasteaeda saatmas, või nendega mänguväljakul mängimas. Isegi kui nad lõpuks näokatte kandmisest loobuvad, ei käi nad nii palju väljas, sest tunnevad ennast ilma selleta ebamugavalt.

Näokatete kandmisel puudub ka Eestis tõenduspõhine julgeolekuoht. Vabas ühiskonnas tohib riik inimestele ette kirjutada, milliseid riideesemeid kanda või mitte kanda vaid juhul, kui selleks on äärmine vajadus ning eksisteerib tegelik ja tõeline oht turvalisusele. Sellist ohtu ei ole mitte keegi suutnud pädevalt selgitada, sest seda pole. Ka justiitsministeerium ei suuda väljatöötamiskavatsuses seda empiiriliselt põhjendada.

Burka ja niqab’i puhtsümboolne keelamine ja sellega kaasnev meediamöll toob kaasa pigem rassismi ja islamofoobia kasvu, mis on reaalsem oht Eesti inimeste julgeolekule. Kui soovime Eestis elavaid islamiusulisi paremini integreerida, siis nende kohtlemine julgeolekuohuna pole just kõige soodsam pinnas ühise tuleviku ehitamiseks ega ka nende isikliku julgeoleku seisukohast. Enne laia arutelu meedias peaksime neid asju arutama koos islamiusuliste, sealhulgas nende naistega, kes on otsustanud oma usu väljendusena oma nägu katta.


Kari Käsper on TTÜ Ragnar Nurkse instituudi doktorant, kes on sel semestril akadeemilisel puhkusel Kuala Lumpuris, kus niqab’i kandvaid naisi kohtab tänavapildis üpris sageli.

Loe ka: Brems, Eva. 2015. Equality Problems in Multicultural Human Rights Claims: The Example of the Belgian ‘Burqa Ban’. In Equality and Human Rights : Nothing but Trouble? Liber Amicorum Titia Loenen, ed. Marjolein van den Brink, Susanne Burri, and Jenny Goldschmidt, 38:67–85. Utrecht, The Netherlands: Netherlands Institute of Human Rights.