Ümberringi toimuvat aktiivset kogukonna-, seltsi- ja miks mitte ka kultuurielu vaadates lubab süda ja meel uskuda, et kväärtulevik tuleb niikuinii, takistatagu seda mis vahenditega tahes.

Aleksander Tsapov. Foto: Kiur Kaasik

Juuni on ametlik pride’i-kuu, mistõttu oli juba tükk aega tagasi ilmselge ja iseenesestmõistetav, et peaksime seda Müürilehe veergudel asjakohaselt tähistama. Kuna enamasti kipub teemanumbritega minema sedasi, et läheneme mingisugusele sotsiokultuurilisele küsimusele, fenomenile vms läbi probleemipüstituse, siis mõtteis istus küllap idealistlikult naiivne soov teha seekord pigem pidulik ja pühitsev kväärinumber – miski, mis ei osuta vaid näpuga kõigele, mis on kväärkogukonna suhtes tänapäeva Eestis ebaõiglast, marginaliseerivat ja represseerivat, vaid tähistab teatud mõttes enesekeskset ilusat pride’i-kuud ja tähtpäeva. Teatavasti möödub 1. juunil 30 aastat sellest, kui Eestis dekriminaliseeriti homoseksuaalsus ehk meestevaheline seks ei olnud enam karistatav. Kui aga miski on ajakirjandustöös kindel, siis see, et tegelikkus palub plaanidel viisakalt toast välja astuda. Igasugune fookus nihkub ikka sellele, mis on parasjagu Müürilehe kaasautorite südames ja hingel, ning seekordne kväärinumber pole erand. Kätt pole kellelegi ette pandud ja igaüks on saanud rääkida tekstis või pildis sellest, mis talle parasjagu olulisim on paistnud.

Minu isiklik arvamus on, et sõna „queer” eestindus „kväärina” on õnnestunud, selles on nii voolavust kui ka parajat pinget ja samas on säilinud side ingliskeelse algmõistega, millel on olnud ajalooliselt mitu eluetappi. Kõik muidugi ei pruugi seda tunnet jagada ja hiljutises vestluses geist sõbraga selgus, et tema on põhimõtteliselt „kvääri” kui mõiste vastu. Ta ei saa seda omaks võtta, kuna sinna on sisse kirjutatud sõna „väär”, aga tema identiteedis ei ole midagi väära. Sarnasest terminoloogilisest dissonantsist ja vastuseisust kirjutab lehes „kväärimise” (ingl queering) mõistet lahkavas artiklis ka Aet Kuusik. Teisalt on selle „väära” tagasihõivamises just midagi võimestavat, niisamuti kui ajalooliselt sügavalt halvustava „pede” kokkuleppeliste piiridega vestluses või ka avalikus artiklis tagasivõtmises. Näitena võib tuua siinsamas numbris väga isikliku loo kirjutanud Gregor Kulla, kes pealkirjastas oma Lõuna-Eesti kväärkogemust ja hegemoonilist maskuliinsust harutava loo väljakutsuvalt kui „Heterod, te saate olla ka peded”. Aga eks sugu, seksuaalsust ja identiteete laiemalt puudutav mõisteaparatuur olegi üks muutuv ja uuenev välu, kus tuleb omi õppekurve läbi teha. Selle eest, et vahel võid astuda miinile, pole keegi kaitstud. Helgi Saldo näiteks ütleb koos Anette Mäletjärvega Heneliis Nottonile antud persooniintervjuus, kommenteerides kõige värskemaid neoasesõnu, et ta mõistab, miks need on vajalikud, aga ühtlasi tunneb, et tuleb punkt, kus ta ei saa enam kõigest aru või ei haara lennult. Kuid kohene mittehaaramine pole kunagi pahatahtlik. Niisamuti rõhutab ta, et paratamatult pole kõigil võrdset sotsiaalmajanduslikku ligipääsu informatsioonile. 

Teisalt on Eestis suurel hulgal otsustajaid, poliitikuid ja muid asjapulkasid, kes ei saa kuidagi varjuda süütu mitteteadmise taha. Nagu sõnastab põhjendatud kirglikkusega ka Taavi Koppel oma viimase kolmekümne aasta LGBT+-aktivismi kokkuvõtvas artiklis „Ei keela, ei luba – riik ja LGBT+-inimesed”: „Käige metsa oma igavese konsensuse otsimisega! Meile aitab sellest sõnavahust, nõuame reaalseid tegusid!” Või Daniel Kõiv küsib, kuidas on küll võimalik, et koolis tuleb õppida perekonnaõpetust 15 aastat vanast õpikust, kus igasugusest mitte-heteronormatiivsusest kas üle liueldakse või seda käsitletakse tunnis negatiivse varjundiga. Kuidas on nii, et sellest stagneerunud onukraatiast väljumiseks ja kõigi isegi õiguslikul tasandil võrdsustamiseks peavad aktivistid ja huvikaitsjad kümneid aastaid roppu moodi vaeva nägema? Selleks et saada vastu mingi järjekordne allapoole vööd tühistav nali ahvirõugetest või muust sarnasest. Õnneks lubab süda ja meel ümberringi toimuvat aktiivset kogukonna-, seltsi- ja miks mitte ka kultuurielu vaadates uskuda, et kväärtulevik tuleb niikuinii, takistatagu seda mis vahenditega tahes. Tulevik on drag king’i Eeben Früülepi, mitte Ruuben Kaalepi päralt. 

Ja loomulikult selliste popartistide nagu Flumen, kellega muusikatoimetaja Mariliis Mõttus hiljuti kohtumas käis ning sellest pulbitseva loo kirjutas. Flumen on puhas kväärtornaado, sootrikster ja diiva, kellesarnaseid esinemiskarisma ja -julgusega artiste ilmub areenile üsna harva. Ma väga loodan, et see tornaado paisub ja kihutab koos teiste vesipükste ning mikrokeeristega üle kodumaa ning kisub sügavale juurdunud sallimatuse ja möödavaatamise umbrohu maa seest välja.

Aleksander Tsapov, peatoimetaja