Kõige paremini näitlikustab ilmajäetust selle tervise konteksti asetamine. Kui inimene jääb haigeks, saab talle selgeks, et ta on jäänud ilma millestki, mida ta on seni pidanud iseenesestmõistetavaks – iga inimene tunneb, et tal on õigus kvaliteetsele elule. Ent haigestudes saab tervisest midagi sellist, mis teistel on, aga ilmajäetul mitte.

Helen Tammemäe. Foto: Ken Mürk

Sellega leppimine on tahes-tahtmata ränk katsumus – olukord tundub ülekohtune. Mida raskem on diagnoos, seda rohkem sarnaneb selle teadvustamine leinamisega. Psühhiaater Elisabeth Kübler-Ross on kirjeldanud leinaprotsessi, mille teevad läbi surmavalt haiged patsiendid. Ta täheldas viit erinevat staadiumit: šokk ja eitamine, viha, kauplemine, depressioon ning leppimine. Olgu tegemist enda tervise või lähedase kaotamisega, lahkumineku või isegi koondamisteatega – need muudavad inimese emotsionaalset seisundit ja toovad pinnale erinevaid tundeid.

Ilmajäetus on niisiis tunnete kompott, mille intensiivsus võib olla individuaalselt ja sõltuvalt olukorrast väga erinev. Seda mõjutab suuresti see, kui palju on saanud riivata ilmajäetu õiglustunne, ent ka väiksemate kaotuste puhul tunneme end puudutatuna. Valdavalt on kombeks jagada emotsioone headeks ja halbadeks. Kurbus ja viha kuuluvad selles duaalses jaotuses üldiselt halbade emotsioonide alla. Jonniv ja märatsev laps ajab vanematel närvi mustaks ning saab oma marodööritsemise eest kui mitte otseselt karistada, siis vähemalt vanemate pahameele osaliseks. Kui kurbust võib tõlgendada ka selle väljanäitaja nõrkuse märgina (nt „mehed ei nuta”), siis viha saab kasutada edukalt esimese varjamiseks ja jõu demonstreerimiseks („ma veel näitan teile”, „mitte keegi ei tule mulle haiget tegema” jne). Ka Eesti avalikus ruumis on parempopuliste ja nende toetajaid vaenu õhutava retoorika tõttu üksjagu noomitud ning praeguse valitsuse ametisse nimetamisel kutsus president Kersti Kaljulaid poliitikuid üles sajale vihavabale päevale. Vihase ja laamendava inimese sünnipäevalauas olemine teeb paratamatult ärevaks ka kõik teised külalised. Ja see võib kogu hea peo ära rikkuda. Niisiis püütakse viinapudelile liiga lähedal istunud tüütu tülinorija vaikselt tagatuppa kainenema toimetada.

Sellistele allakäinud tegelastele on hinnangud kerged tulema: „võtku ennast ükskord ometi kokku ja hakaku normaalseks inimeseks”, „oleks siis mingi ametigi selgeks õppinud või midagi”, „õudne mats – kuidas see siia viisakasse seltskonda üldse sattus”. Ka Eesti ühiskonna ilmajäetutesse suhtutakse pahatihti samamoodi: „viinaviga on ikka iga inimese enda teha”, „aga mis nad siis paljunevad seal maal nagu jänesed, kui oma lapsi üles kasvatada ei jõua” jne. Individualistlikus ühiskonnas on vastutus igaühe enda asi. Ja kui sa oled näinud aastakümneid ränka vaeva, et oma edukas ettevõte püsti panna või palgatööl mööda karjääriredelit üles ronida, siis sulle tundubki, et sa oled välja teeninud teatava õiguse õhtul jalad diivanilauale tõsta ja ennast muust maailmast välja lülitada. Ent enda eraldamine ümbritsevatest inimestest on petlik, sest me kõik oleme omavahel seotud, ja kui nende, kes tunnevad end ilmajäetuna, kannatus katkeb, hakkavad nad paratamatult oma õigust taga nõudma. See on Eestis ja ka mujal lääneriikides juba juhtunud, aga probleem on selles, et nende arengute tulemusel ei saabu õigluse jalule seadmine, vaid, nagu me oleme juba kogenud, oodata on lõputut jauramist ja normaalsete inimeste peo rikkumist. Kedagi ei jõuta enam kainenema saata, mässajad on juba sahvri kallal ja pistavad seal kahe suupoolega talveks kogutud moona pintslisse.

Ilmajäetutega on selline lugu, et kui neil oleksid eluterved moodused muutustega toimetulemiseks, siis nad poleks ilmajäetud. Leidub ka neid, kes on ennast n-ö täiesti nullist üles töötanud – neist saavad kangelased, keda seatakse kõigile eeskujuks, millega kinnistatakse omakorda narratiivi „igaüks on oma saatuse sepp”. Sellega pigistatakse paraku silm kinni probleemi ees, et selliseid inimesi, kes on võimelised üle oma varju hüppama, on tunduvalt vähem kui neid, kelle elud on determineeritud nende geenidest ja keskkonnateguritest.

Individualistlik maailmakäsitlus ei aita ületada probleemi, millega meie ühiskond silmitsi seisab. Mahajäänute järeleaitamine muudab elu paremaks kõigi jaoks. Majandusinimesed kipuvad sellise jutu peale käsi laiutama, öeldes, et meil on väike riik ja pole raha, et vaeseid aidata, aga selline mugavustsooni jutt ongi suuresti põhjus, miks ühiskond on lõhenenud. Vaevalt küll, et eesti inimene ja ettevõtja on valmis hakkama üleöö rohkem makse maksma. Nii palju me oma valitsust ja poliitikuid veel ei usalda. Aga ma olen optimistlik selle suhtes, et enam pole kaugel aeg, mil meie siirdeühiskonna pained hakkavad vaibuma. Need inimesed, kes on saavutanud turvatunde ja vabanenud hirmust vaesuse ees, ei vaja enese määratlemiseks tingimata Porsche maasturit ega brändiriideid. Mida rohkem on neid, kelle hirm millestki ilmajäämise ees vaibub ning kes tunnevad ennast ühiskonnas turvaliselt ja hästi, seda rohkem hakkavad nad märkama enda ümber ka teisi inimesi ja nende muresid. Kui mõelda tagasi viimasele kahekümnele aastale, on loomulikult olnud kergem alustada maailma parandamist sealt, kus on vähem vastuolusid. Emotsionaalselt on olnud lihtsam aidata vastsündinuid, lapsi, loomi, vähihaigeid ja teisi, kelle kannatused tunduvad kõigi jaoks ebaõiglased ja ülekohtused. Kurbus tekitab kaastunnet. Keerulisemaks läheb asi siis, kui tuleb abistada neid, kelle kurbus on maskeeritud viha ja kurjusega. Poe ees möödujaile nilbusi hõikavas külajoodikus ja Balti jaama ümbruses vargust kavandavas narkomaanis – või ka lihtsalt vanatädi juubelil lolli juttu rääkivas onu Heinos – ei ole eriti selliseid omadusi, mis nende suhtes kaastunnet ja heasoovlikkust ärataksid. Pahatihti polegi sellises staadiumis inimest enam võimalik muuta, küll aga on teistel võimalik õppida minevikus tehtud vigadest ja luua tingimused selleks, et võimalikult vähesed satuksid edaspidi sel moel elu hammasrataste vahele. Selles lehenumbris püüamegi avada, millised ühiskondlikud sündmused ja nähtused on selle taga, et üks osa rahvastikust tunneb end tõrjutu ja ilmajäetuna ning teised ei mõista, miks eesti inimene ühtäkki kurjaks on muutunud.

Helen Tammemäe, peatoimetaja