Inimesed Cape Canaveralist kosmosesse lendamas, meeleavaldused ja põlevad politseiautod USAs, globaalne viirusepandeemia. Kirjeldatud sündmused võiksid olla võetud ka ajalehtede pealkirjadest aastal 1968: Apollo missioonid, Martin Luther Kingi tapmise järgsed rahutused, Hongkongi gripp.

Aleksander Tsapov. Foto: Aleksander Kelpman

Sedasi meenutades võib tunda korraga ebamugavust ja rahulolu – midagi pole vahepeal pealtnäha muutunud ja samas ei ole praeguses ajas ka midagi ülearu apokalüptilist, stabiilselt rahutu maailm nagu ikka. Teisalt on aga muutunud paljugi ja see muutus puudutab eriti kommunikatsiooniaktide ja sündmuste talletamist. Kui küsida minult, mida ma tegin või mõtlesin 2019. aasta 24. märtsil, siis jään vastuse võlgu. Pole õrna aimugi. Kui teha aga mõned liigutused oma nutitelefonis, siis selgub nii mõndagi: sõitsin sellel suvaliselt valitud kuupäeval Akadeemia tee bussipeatusest taksoga Tornide väljakule, kulutasin R-kioskis 3,75 eurot ja filmisin õhtul kell 19.32 tuvi, kes kõndis Nunne tänaval naljakalt üle tee. Digiarhiivi süvenedes leian veel, et olen postitanud Instagrami loo mehest, kes on saapad jalast ära võtnud ja magab Elroni rongis. Kuigi palju rohkem ma sellest päevast Aleksander Aleksandrovitši elus vist teada ei saa. Neid suvalisi infopunkte säilitatakse kusagil andmekeskustes. Mille jaoks? Ma tõesti ei tea. Ometigi ei suuda ma meenutada oma tolle päeva tundeid, aistinguid või mõtteid. Talletatud on palju väheolulist ja ei midagi väga olulist.

„Mina sibul, ah, pardon блять” on fraas, mis tuli mul meelde, kui tuttav postitas paar päeva tagasi sotsiaalmeediasse Triin Teramäe Postimehes ilmunud arvamusloo „Okupatsiooni taaga lippu kandvad eesti lapsed”, kus autori üks põhimure on, et eesti lapsed puutuvad koolis ja lasteaias liiga palju kokku mitteeuroopaliku vene keele ning mentaliteediga. See selleks, mida keegi euroopalikkuse võrdkujuks peab, aga mind justkui üllatas ikkagi ksenofoobia alažanri ehk russofoobia igavene tuli, mida autor hoolega kohendas. Kusjuures „justkui” üllatas, nagu ka paar päeva tagasi endise Leila baari ees nähtud stseen, kus sulejopes joodik läbi akna ilmselt türklasest lokaalipidajat sõimas: „Oткрой дверь, чёрный педераст.” Mõlemas juhtumis avaldub mingisugune identiteedipuhang, mis vormub siis arvamuseks või sularoppuseks. Kuidas ikka jaksatakse teineteist vihata ja vaadata üksteise peale hirmu või üleolekuga – olgu aasta 1938, 1968 või 2020. Möödunud aasta juunikuus Kauplus Aasia terrassil kohatud patsaan, kes pikkis jutu sisse alatasa fraasi „mina sibul, ah, pardon блять”, tekitas minus vastupidist piinlikkust, sest miks ta peaks võõra ees kuidagi väljavabandavalt oma päritolule viitama. Aga ta tegi seda ometigi stiilselt ja suutis mahutada ühte lausesse teramäelikus tähenduses korraga ühe igieuroopaliku keele (prantsuse) ja kaks mitteeuroopalikku (eesti, vene). Kõiki nimetatud episoode saadab mineviku vari, need on kusagil pikka aega laagerdunud kogemus- ja mälukihtide avaldumised etnilises puljongis. Ametlikud mäluasutused tehku kui hea tööd tahes, kollektiivne mälu on juba ammu kontrolli alt väljas ja ehitab valguskaablis uusi impeeriume.

Müürilehe värskes mäluteemalises numbris meenutab Anders Härm kunstnik Ando Keskküla, öeldes muu hulgas, et Keskküla sai väga hästi aru, et Eestis vahetunud režiim ja iseseisvumine on tühine muutus võrreldes muutusega kommunikatsioonivahendites – interneti tulek, inimestevahelise suhtluse teisenemine –, mis toob kaasa kogu reaalsuse mõiste muutumise.

Informatsioon, mida me üha suuremates hulkades koguda saame, on teisendanud üsna radikaalselt meie viisi mäletada. Minevik pakendatakse uutesse formaatidesse, et öelda tihtilugu samu asju – vanad narratiivid, nagu eestlane vs. venelane, leiavad endale lihtsalt uue koja, kus pesitseda. Luuakse uusi tehnikaid olnu analüüsimiseks ja uute niidistike rajamiseks. Isegi kirjanik Vahur Afanasjevi kättemaksust rääkivas essees välja toodud Leningradi blokaadi ohvreid mälestav Olga Bergholzi tsitaat „Никто не забыт, ничто не забыто” – „Kedagi ei ole unustatud, midagi ei unustata” võiks olla kirjutatud korporatiivse motona mõne moodsa andmekeskuse sissepääsu kohale.

Mäluasutuste digiteerimisest, mälukonfliktidest ja mälu globaliseerumisest räägib oma artiklis pikemalt ka Linda Kaljundi. Pärimusest kui ideoloogilisest võitlusväljast kirjutab aga Andreas Kalkun, kes viitab, et marurahvuslikud populistid püüavad pärimust oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ära kasutada ja ambivalentsest pärimusest puhastatakse välja ideoloogiliselt sobiv.

Mulle näib, et mida suuremaks paisub me elus minevik, seda vähem hapnikku jääb olevikule ja tulevikule. Mäletamiseta ei saa ja amneesia oleks ka ääretult ohtlik, aga kuidas toimetada, kui möödaniku kõvakettad on kogu aeg jalgade külge teibitud?

Bon appétit, блять ehk head mälumist.

Aleksander Tsapov, kultuuritoimetaja