Kirjutasin mõni kuu tagasi siinsamas Müürilehes artikli lihatööstusest, selle keskkonnamõjudest ja sellest, kuidas võiksime tarbijatena eelistada kodumaist väiketalunike toodangut ning olema valmis maksma selle eest ka õiglast hinda. Muuseas rõhutasin mitmel korral, et lahkan teemat Eesti konteksti silmas pidades, ja lähtusin seda teksti kirjutades ka üsna teadlikult Müürilehe lugejaskonnast.

Helen Tammemäe. Foto: Märt Miljan

Imestasin, kui SEB privaatpanganduse strateeg, hinnatud majandusanalüütik ja -kolumnist Peeter Koppel nimetas seda mõtteavaldust oma Facebooki profiilil avalikus postituses agraarromantikaks (olgugi et ma mõistan ühtlasi, et pahameel tekkis tal tegelikult küll rohkem ülitundlikkusest taimetoitluse ja veganluse suhtes, millest ka artiklis juttu oli). Kuid sellele postitusele järgnes siiski (eks see ole omamoodi meelitav ka muidugi) üsna pikk ja emotsionaalne arutelu, kus mu kirjatööd nimetati millegipärast patroniseerivalt lausa „sotsialistlikuks unenäoks” ja jahuti muu hulgas ka sellest, kuidas tekkis keskklass. Keegi lisas veel omalt poolt ironiseerivalt, et „ta lubas järgmiseks puidupõletajad maatasa teha”.

Ma tunnistan, et oleme kritiseerinud Müürilehes lühinägelikke ja tagajärgedega mittearvestavaid majanduspoliitilisi otsuseid ning püüdnud tuua pildile keskkonnaargumente, millega arvestatakse praeguses ühiskonnas häbiväärselt vähe. Oleme ehk tõesti pisut liiga revolutsiooniliselt meelestatud, et uskuda, justkui ühiskonnal ja majandussüsteemil puuduks arenguruum ning muutumispotentsiaal õiglasema ja mõistlikuma maailmakorra suunas.

Tõtt-öelda oleks rumal arvata, et pidevalt muutuv maailm – sh nii laialdase küberilma tekkimine – polekski juba muutnud kardinaalselt kapitalismi mõistet sellisena, nagu seda on harjutud seni käsitlema. Eelnevast tulenevalt paneb mind ausalt öeldes kukalt kratsima, kui inimesed, kes justkui paistavad majandusest üht-teist teadvat, ei suuda mõista ega mõõta erinevate tarbimisharjumuste või tootmisviiside kahjulikku mõju ja tagajärgi ning nimetavad igasugust kriitikat kapitalismi suunal sotsialismiks või lausa kommunismiks. Eesti minevikku silmas pidades on see muidugi üks erakordselt lihtne viis rahva hirmutamiseks, manipuleerimiseks ning juba eos kõigi arutluskäikude vaigistamiseks, mis kehtivaid võimuhierarhiaid kuidagi kõigutada võiks. Seda taktikat on kasutatud siinmail edukalt muidugi ka varasemates valimiskampaaniates. Samas just Eestis, kus ultrarikkad puuduvad, usun ma pigem seda, et paljud siinsed nn kapitalismiusku inimesed on pigem lihtsalt jäänud kinni iganenud Ameerika unelma ideesse (kuidas arvata teisiti inimestest, kes suhtuvad anno Domini 2016 Ayn Randi filosoofiasse täiesti kriitikavabalt?).

Pahatihti ei suudeta avardada majanduskäsitlust ega kaasata sellesse muid parameetreid peale nende, mida tavatsetakse Exceli tabelitesse kanda. Ühe märkimisväärse ohuna Eesti ühiskonnas näengi seda, et sellesama suure nn sotsialismi- ja kommunismihirmu tõttu ei ole meil kapitalismivaimustusele vastukaaluks adekvaatset kriitikat. See pime usk ja lootus majanduse jätkuvasse toimimisse ja arengusse vanadel alustel on tänapäeva maailmas väga libe tee ja kui vaadata kui väikese vähemuse kätte on koondunud kogu maailma rikkus, on äärmiselt silmakirjalik rääkida ka sellest, kuidas turumajandus on maailma vaesusest päästnud.

Muidugi ei maksa üldistada – eks neid, kes suudavad ja soovivad majandusele uutmoodi läheneda, on aina rohkem siinmailgi. Õigemini võikski see kapitalismi mõiste avardamine sündida avatuma maailmakäsitlusega inimeste koostöös, kes tunneksid põhjalikult erinevaid eluvaldkondi ja distsipliine ning loomulikult sealhulgas ka majandusteooriaid. Selge on see, et mis töötas sada aastat tagasi, ei pruugi töötada praegu, ja mis on tõene täna, ei pruugi seda enam olla homme. Ometi on üks positiivne areng, millele leidub pooldajaid nii nn padukapitalistide kui ka sotsialistideks tembeldatute seas – idee jagamismajandusest (ime, et keegi veel seda sotsialistlikuks unelmaks ei ole tituleerinud!). Nii et ei saa öelda, et postkapitalistlikud ideed juba tasapisi igapäevaelus oma ilminguid ei omaks. Suures plaanis polegi postkapitalismile üleminek ühe revolutsiooni küsimus, vaid usutavasti toimub see järk-järgult juba praegu. Paljuski seisneb see ühiskonna ja inimeste mentaliteedi muutumises. Selles, kuidas tööandjad oma töötajaid kohtlevad; selles, kas ja kuhu investeerivad omanikud oma teenitud kasumi või kuidas suudetakse oma tegevuse võimalike tagajärgedega arvestada ja nende eest vastutust võtta; samuti ka selles, kuidas materialismi väärtustamiselt liigutakse intellektuaalse väärtustamise suunas. Ega kokkuhoid tarbimiselt ei pruugi tähendada veel kulutamisest hoidumist. Kulutada tuleks lihtsalt haridusele, innovatsioonile ja tarkadele lahendustele. Lõpetuseks tahan ma öelda seda, et pole vaja kista järjepanu lõhet kapitalismi ja sotsialismi vahele – selle asemel võiksime hakata arendama teadlikumalt postkapitalismi diskursust ning arutama selle võimalike väljavaadete üle õiglasema maailmakorra kujundamisel.

Helen Tammemäe, peatoimetaja