Samal ajal kui Kanye West end jumalaks kuulutab, lahkab Ameerika trubaduur Sufjan Stevens läbi pea nähtamatu religiooniudu ühiskonna probleeme. Kas ja kuidas seovad usku ja selle sümboleid oma loomingusse aga eesti muusikud?

Eelmisel aastal tekitas mitmete katoliiklaste seas meelehärmi seik, kui paavst Franciscus otsustas kutsuda Vatikani jõulukontserdile esinema pungi ristiema Patti Smithi. Parastav suhtumine kristlusesse, mida võib punkmuusikas kohata, on muidugi üks asi, mille pärast pahameelt avaldada, kuid suuremat rolli mängis siin fakt, et Smith oli julgenud alustada oma esimest, 1975. aastal ilmunud albumit „Horses” sõnadega „Jesus died for somebody’s sins, but not mine”.

Hiljem on lauljanna väitnud, et lugu ei peegeldanud niivõrd tema suhtumist Jeesusesse, vaid deklareeris seda, mida ta tundis, öeldes, et tahab teha oma vigu ja valikuid ise, mitte et keegi teine neid tema eest teeks.[1] Samas leidub Smithi, kes on muide kasvanud üles Jehoova tunnistajate perekonnas, loomingus viiteid piiblile veelgi ning tema sõnul resoneerub püha raamat senini kõigega, mis meie maailmas toimub, olgu selleks siis reetmine, iha, luule või eneseohverdus. „Ükskõik mis usku me ka ei järgiks, see kirjeldab endiselt seda, mida inimesed oma igapäevaelus läbi elavad,” ütleb ta.[2]

Smith on vaid üks individualistlik näide muusika põimumisest religiooniga, kuid usukäsitlust saab vaadelda ka laiemalt. Esimesena võib tuua välja muusikud, kes tituleerivad end ametlikult kristliku muusika viljelejateks. Grupp, mille loomingust leiab Jumalat ülistavat ja kristlusele omaseid põhitõdesid kuulutavat lüürikat ning mis on levinud näiteks algselt üsna kummastavatena mõjunud alažanrite white metal ja Christian hardcore juurest nüüdseks isegi sellisesse žanrisse nagu dubstep.

Teine võimalus on viidata oma usulistele vaadetele rangele evangeelsele tasandile laskumata ning rääkida teemadest, mis lähevad inimestele korda nende maailmanägemusest sõltumata. Viimaste hulgast võib maailma mastaabis välja tuua näiteks Belle and Sebastiani, U2 ja Sufjan Stevensi, kelle puhul ei pruugi paljud ilmselt aimatagi, et neil kristlik taust võiks olla.

Popmuusikale meeldib religioosset konteksti ära kasutada ka täiesti mittereligioossetel põhjustel ning nii võib usuga seotud sümboleid ning metafoore leida viitamas hoopis mõnele muule nähtusele. Võtkem näiteks 2007. aastal tantsumuusikas tähelennu teinud prantsuse house’i-duo Justice’i (stiliseeritud kui Jus†ice) ning nende esikalbumi „Cross”, milles kristlike sümbolite tõeline kasutuspõhjus viitab eelkõige tugeva visuaalse identiteedi loomisele.

Ent unustada ei saa ka seda, et jumalikud tõekspidamised ei kulge kõigi arvamusega samas voolusuunas. Kõige äärmuslikumaks näiteks muusikas on muidugi black metal, mille mõned eesrindlikud esindajad, näiteks Gorgoroth või publikusse lammaste päid loopinud Mayhem, on oma satanistlikke vaateid ka avalikult demonstreerinud. Meie asusime sarnaseid suundasid otsima kohalikust muusikaloomest ning uurisime viielt erinevalt artistilt, mis põhjusel ning mis eesmärgiga Jumal või kristlus nende loomingus käsitlust on leidnud.

Sõpruse Puiestee

Mu ema rääkis mulle, et Jeesus armastab meid
ja mida me vajame, küll seda juba Jumal teab /…/
(„Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head”)

Sõpruse Puiestee lugu „Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head” ilmus bändi 2003. aastal välja antud debüütalbumil „Mustale merele”. Sõnade autoriks on mitmetele teistelegi eesti kultuskollektiividele, nagu Vennaskond, Metro Luminal, Kosmikud jne, lüürikat kirjutanud luuletaja, kirjanik ja muusik Mait Vaik, kes on ka ise kristlane.

„Kristlus oli mul vanaema ja hoidjatädi kaudu juba nii varasest lapseeast paigas, et ma ei mäletagi aega, mil ma kristlane ei olnud,” selgitab Vaik algatuseks oma vaadete tagamaid.

„See tekst on kirjutatud millalgi väga varajases nooruses ja mäletan, et olin siis kohutav Sparksi fänn. Need kaks asja on ka omavahel ühenduses – kõige enam selle kaudu, et Sparksi muusika oli samuti elav ja rõõmus. Algselt üritasime seda lugu mitmeid kordi Vennaskonnaga salvestada, kuid just nii-öelda kristlik sõnum sai määravaks, miks seda ikka lõpuni ei tehtud… See tekst ei ole siiski ainult kristlik, vaid näitab noore inimese usku, olgu see siis millel tahes rajanev, sellesse, et küll Jumal juba teab ja ega minuga (meiega) tegelikult midagi halba juhtuda saa – tulgu, mis tuleb. Teksti viimane lause „Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head” on aga kindlasti nukker-irooniline ning lootust väljendav,” avab Vaik loo sündi ja sõnumit lähemalt.

„Kristlik sõnum popkultuuris, nagu üldse õhtumaa kultuuris, on igati selge, kuigi tänapäeval mitte niivõrd nähtav. Kui, siis pigem vastandudes. Aga see on siiski tahes-tahtmata nullmeridiaan, millele ülejäänu ennast ehitab. Halastus, kaastunne ja armastus. Kindlasti ka igatsus. Ega üldinimlik ju midagi Kristusest rohkem ei paku,” kirjeldab luuletaja oma nägemust sellest, kuidas ilmalik kultuur tema jaoks usuga suhestub.

Mida arvab Vaik aga sellest, mil määral mõjutab eestlaste väidetav ateistlikkus seda, kuidas nad suhtuvad kristlikesse vaadetesse muusikas? „Kindlasti mõjutavad eestlasi 700-aastane orjaaeg ja vabadusvõitlus, sinna otsa härraskirik ja 50 aastat nõukogude propagandat. Nagu ma juba ennist mainisin, siis Vennaskonnaga jäigi see lugu soiku just kahe esimese rea pärast, ei suudetud neid kuidagi avaramalt näha ja võtta seda lihtsalt, et keegi armastab meid.”

Miip

Kui kaua Sa, Issand, unustad mind hoopis?
Kui kaua Sa peidad oma palet mu eest?
Kui kaua pean muret tundma ma oma hinges, kurbust päevast päeva kandma südames?
Issanda silmad on õiglaste poole, kõrvad lahti anumistele /…/
(„Vanas kohas”)

Aastal 2005 kerkis Kehra kogudusemaja juures tegutsenud noortekambast välja kristliku taustaga tüdrukutebänd Miip, mille liikmeteks olid Annely Aasalaid, Kadi Ellus, Hanna Parman, Ave Palm ja Kristi Praakle. Miipi muusikat on tembeldatud nii popiks, rokiks, indie’ks kui ka barbipungiks ning kontsertlavadel on neid olnud võimalik näha teiste hulgas koos punkansambli Chungin & The Strap-On Faggotsiga. Pungilikku teismeea valudega seotud mässumeelsust õhkas neist küll, kuid samal ajal joonistus nende loomingust välja ka kristlik sõnum, mille kõrvalt võis leida näiteks kriitikat tüdrukute kodulinna Kehra paberivabrikust levinud haisu pihta. Nüüdseks on tütarlaste teed küll lahku läinud, ent oma kohati isegi naiivse veidruse pärusmaale langeva muusikaga tunduvad nad olevat oma nime siinsesse muusikaajalukku siiski maha jätnud. Kuigi „Vanas kohas” on ainult üks nende paljudest lugudest, mis kristlikku sõnumit kannab, on siin kasutatud otseselt piiblist võetud sõnu.

Endine bassist Hanna Parman ütleb bändi tegemistele tagasi vaadates: „Terve Miipi looming oligi täiesti kristlik. Meie põhieesmärk oli rääkida oma mõtetest, läbielamistest ja kogemustest ning kristlastena sõnu kirjutades on ka sõnum paratamatult kristlik. Arvan, et peamine eesmärk oli tol ajal öelda oma mõtteid välja viisil, mis inimesi kõnetaks, kuid olime kohati ka kaaskristlaste suhtes üsna kriitilised, kui meid miski häiris.”

„Olles ise kristlane ja seda kõige otsesemas-aktiivsemas-selgemas mõttes, olen viimasel ajal täheldanud, et inimeste reaktsioon kristlusele on tihti stiilis „wow, see on nii hipster” või „cool, ma olen ka mõelnud joogatreeneriks hakata”,” viitab Parman viimase lausega ilmselgele irooniale. „Inimesed panevad kõik spirituaalsed asjad ühte patta ja kui sind miski üleloomulik või vaimne huvitab, proovivad nad kohe leida paralleeli oma mõttemaailmaga. Kristlusest jääb tihti mulje, nagu see oleks mõni lahe lisand elule või lihtsalt karmimate reeglite järgi elamine. Tegelikult ei ole see üldse nii,” selgitab ta. „Inimesed on hakanud üleüldse rohkem spirituaalseid asju otsima – igasugused helikausikeste meditatsioonid ja tervendavad ühislaulmised –, on aru saada, et tänapäeva ühiskonnas on aina vähem aega asjade üle järele mõelda, ja väga valusalt annab tunda, et midagi jääb vajaka. Kuskil on mingi tühjus, mida üritatakse täita, ja kuna katsetatakse erinevaid asju, siis võib-olla inimesed arvavad, et ka mina äkki parasjagu katsetan kristlust,” arutleb Parman selle üle, miks kristlust millekski hipsterlikuks võidakse pidada.

Küsin Hannalt samamoodi nagu Mait Vaigult, millisena näeb tema eestlaste suhtumist kristliku sõnumiga muusikasse ja kuidas see neid mõjutab. „Kindlasti see mõjutab – inimesed reageerivad sellele tihtipeale äkilisemalt, sest see on miski, millest ei räägita palju, eriti kui see on eestikeelne. Ingliskeelset kristlikku muusikat levib laiatarbekaubana rohkem, kui kuulaja aru saab. Kui keegi aga julgeb öelda sinu emakeeles välja asju, millest tavaliselt rääkida ei taheta, tekitab see inimestes tihti ebamugavustunnet. Ja ebamugavustunne ongi ehk esimene samm selleni, et inimene võiks hakata nende asjade peale sügavamalt mõtlema,” sõnab ta lõpetuseks.

Forgotten Sunrise

Respecting the creature
But not all his creatures
The moment I nod
I believe the world will fall apart
(„The Moments When God Was Wrong”)

Industrial’i, deathbeat’i ning eksperimentaalset muusikat viljelev Forgotten Sunrise, mille liikmeteks on Anders Melts ning Kadri Sammel, asub oma muusikaga teises äärmuses – seal, kus kristlik sõna ei loe. Duo 2013. aastal ilmunud plaadi „Cretinism” kaanel ilutseb üsnagi selgelt Agnus Dei, Jumala tall ehk Jeesus Kristuse sümbol, „kes võtab ära maailma patud”, kuid plaadi pealkiri ning selle sisu kannavad endas antireligioosset sõnumit.

Uurides Meltsilt, mis tähendus peitub just antud loo „The Moments When God Was Wrong” taga, sõnab ta, et tegelikult ei sünni lood konkreetse kavatsusega, vaid pigem selle põhjal, mis teemad temas mingil hetkel küsimusi tekitavad: „Religioon on minu meelest lihtsalt üks väga aegunud nähtus ja samal ajal on miljardid inimesed sellega seotud. See on justkui miski, mis eksisteerib maailmas eksitamise eesmärgil – midagi fabritseeritut, et inimene endast kaugeneks. Millegipärast on mugav oma vastutust elus kellegi teise või millegi muu kaela sokutada ning siis jälle kiiresti andeks saada, kui vaja. Usk on üleüldse väga isiklik asi, kõigil on oma nägemus ja tee, ning on jabur, kui keegi võtab endale õiguse juhtida teisi oma nägemuse või manuaali järgi. Mulle istub see ütlus, et ära usu seda, kes ütleb, et on tõe leidnud, vaid seda, kes seda otsimas on. Meie lihast ja luust maailmas ei eksisteeri absoluutset tõde ning miski pole mustvalge.”

Tommyboy

Iseenda peremees, looduse kroon – juveel
kahejalgse rändritsika võitmatu armee
kes toodab dioksiide ja nahka pistab nõrgemaid
sa ise ilu tegija ja ei vaja jumalaid!
(„Sa ei vaja jumalaid”)

Eesti veteranräppariks tituleeritud Tommyboy ehk Toomas Tilk on pea 20-aastase karjääri jooksul oma sotsiaalkriitilise lüürikaga ikka ja jälle mõtteainet pakkunud. 2006. aasta albumilt „Suur pilt” pärineva loo „Sa ei vaja jumalaid” kohta märgib muusik, et siinkohal ei ole tegu otseselt religioonide või religioossuse vastu oleva palaga, vaid pigem räägib see asjade kummardamisest ja sellest, et inimene tahaks ise jumal olla.

„See sündis ajal, kui Eestis möllas kaubanduskeskuste ehitamise ja internetistumise buum ehk 2000ndate alguses. Tahtsin inimestele öelda, et uskuge headusesse, mitte mikrolaineahjudesse,” seletab räppar loo sõnumit. Lähtudes räppmuusika, kus leidub hulganisti jumalavallatuid teemasid ning nartsissismi, üldistest tendentsidest uurin, millisena näeb Tommyboy jumalakäsitlust omaenda loomingus ning räppmuusikas laiemalt.

„See teema on jooksnud läbi päris mitmest loost, pigem võib-olla lootuse/lootusetuse kontekstis,” ütleb ta. „Usk on minu jaoks pigem positiivne teema. Kui soovid mingit eesmärki saavutada, pead sellesse uskuma. Mingi suurem mõte võiks inimesel olla peale oma mina. Usust kõnelemiseks sobib popmuusika sama hästi kui ükskõik milline muu kultuurivorm. Eesti räpis ei ole väga palju religiooni kohta sõna võetud, aga pigem on see seotud meie rahvuse kinnisevõitu iseloomuga. Räpis on religioon üldiselt väga arvestatav teema, räppareid on mitmete usutunnistuste järgijate seas ja seetõttu räägitakse usust paljudes lugudes. Tegelikult on ju räpparit tähistav termin MC ehk master of ceremonies tulnud kristlikust kirikust.”

Pedigree

Watch me become your scene of crime
Watch me become your Frankenstein
Watch me become your mother’s grave
Watch me become your god insane
(„Angels of Shit”)

Nagu alguses mainitud, pole metal’i ja kristluse suhted ajaloo vältel just eriline üksteisele õlale patsutamine olnud ning 1993. aastal alguse saanud eesti industrial metal’i lipulaeva Pedigree diskograafias sisalduvat lüürikat või pealkirju vaadates avaneb algselt samalaadne pilt – „Angels of Shit”, „Satanic Disappointment” või „Lucifer Boy”.

Paludes bändi solistil Holden „Bonne” Laamannil defineerida Pedigree suhtumine jumalasse ning küsides, kas nende hoiakut mõjutab kuidagi ka industrial’i ja metal’i tavapärane kalduvus usku negatiivselt suhtuda, vastab Laamann: „Olen ise küllaltki usuvastane inimene, eriti kristluse ja muude radikaalsete ning inimese vabadust piiravate usundite suhtes, kuid Pedigree muusikas ja tekstides esinevate usuteemade ja -terminite kasutus on siiski enamjaolt metafooriline ja paljus ka irooniline ning sarkastiline. Püüan tavaliselt vältida oma tekstide täpset lahtiseletamist, et jätta kuulajale ruumi oma arusaama ja tõlgenduse leidmiseks.

„Lucifer Boys” olen siiski pidanud silmas Luciferi kui valguse toojat või kandjat, kedagi, kes toob koidiku. Ning sellel „poisil” on lihtsalt selline hüüdnimi või tinglik nimetus. Plaadi pealkiri „Satanic Disappointment” on aga irooniline väljend tohutu ja grandioosse pettumuse kohta. Meile meeldis selle fraasi kõla ja kerge pahelisus. Ühtlasi tundub see tabav ja ka omajagu naljakas. Satanismi temaatika on ju metal-muusikas vägagi levinud, paljud ongi tõsimeelsed satanistid, aga kindlasti mitte meie,” ütleb Laamann, tõdedes siiski, et talle on paljud satanismi põhidogmad täiesti vastuvõetavad ning ta on mitmete selle filosoofia aspektidega nõus. „Pigem suhtume sellesse muigega kui klassikalisse heavy metal’i klišeesse.”

Aastal 2012 ilmunud „Satanic Disappointmentil” leidunud loole „Learning to Die” otsustas Pedigree teha ka video ning filmida selle ei kusagil mujal kui kirikus. Bonne sõnul pole see temast mittesõltuvatel asjaoludel veel ilmavalgust näinud, kuid ta loodab, et ühel heal päeval see siiski juhtub, sest sellist erakordset võimalust ei anta just paljudele rokkbändidele.

„Tõsi, sellist luba pole lihtne hankida, kuid saime selle tänu meie vanale sõbrale, kes on tolles kirikus vaimulikuna tööl. Ja kuna kiriku juhtkonnal polnud loo vastu midagi, saigi asi teoks,” vastab ta küsimusele, kuidas neil see läbi läks, ning lisab, et loos endas pole muidu midagi usuvastast. „See baseerub tegelikult Tiibeti munkade surma mittekartmise ja surema õppimise õpetustel.”

„Kirikus filmimise põhjus ise on puhtalt sümboolne. Kirikud on minus alati aukartust äratanud ja suure osa oma lapsepõlvest veetsin just tollesama Tartu kiriku vahetus läheduses, nii et minu jaoks oli seal palju ka personaalseid mälestusi,” vastab Laamann päringu peale, miks just kirik.

„Olen arvamusel, et popkultuuris võib lahata mis tahes teemasid, ka religiooni, kui kellelgi selleks vajadust on. Pariisi sündmuste valguses arvan, et muusikud ja popkultuur üldse peaks mõistma ühise frondina rohkem hukka pimedat ja fanaatilist usku ja sellest tulenevaid koledaid ning täiesti mõttetuid tapatalguid,” sõnab Laamann lõpetuseks.