Kultuuri- ja kirjanduselu korraldamisest ja selle olulisusest äärmiselt ebakindlates tingimustes, väsimusest, rahast, vihast, sõprusest ja võrgustikest, raamatukogude tähtsusest ning hirmust olla eksinud…

Tartust ja Lvivist said tänavu sügisel sõpruslinnad. Kirjandusvaldkonnas on aga Tartu koostöö Lviviga kestnud juba pikka aega – mõlemast sai 2015. aastal UNESCO kirjanduslinn. Kõrvalseisjale ei pruugi rahvusvahelises kultuurivõrgustikus osalemise sisu ilmtingimata tabatav olla ja levinud näikse olevat ka arusaam, et see kätkeb ennekõike tühja retoorikat ja puhutist šampanjaklaaside kõlistamist. Klaase kõlistavad kirjanduslinnad vahel ka, ent omavahel vahetatud sõnad pole tühjad ning vestlused sillutavad teed üksteise kultuuride parema mõistmise poole või siis – nagu ütleb kolleeg David Ryding Melbourne’ist – aitavad maailma väiksemaks teha.

Selleks et saada paremini aru Ukraina praegusest kirjanduselust, oli plaanis keskenduda intervjuus kirjanduslinna Lvivi koordinaatoritega olulistele protsessidele ukraina nüüdiskirjanduses, tõlgetele, kirjandusprojektidele jne. Meie vestlus võttis aga pisut teise suuna, jõudes teemadeni, mis pole ehk nii otseselt (või ainult) kirjanduslikud, kuid aitavad mõista paremini mõningaid muid, sugugi mitte vähem olulisi asju.

PS. Vestleme inglise keeles – keeles, mida kõik asjaosalised oma töös pidevalt kasutavad, kuid mis pole meist kellegi emakeel ja paneb mõne keerulisema mõtte puhul sõnu otsima. Kummalisel kombel avastan juttu eesti keelde tõlkides, et nii mõnigi mõte, mille sõnastus tundus inglise keeles konarlik, leiab tee eesti keelde märksa sujuvamalt.

Aitäh, et selleks vestluseks aega leidsite. Alustaks paari sõnaga sellest, mis on teie roll ja kui kaua olete olnud seotud Lvivi kui kirjanduslinnaga.

Bohdana: Mina tegelen meie organisatsioonis rahvusvahelise koostööga. Varem olin asutuse juht, aga siis andsin oma mitte just lihtsa töö üle Marianale. Olen olnud kirjanduslinnaga seotud algusest peale, isegi enne algust, sest tegelesin ka Lvivi taotluse ettevalmistamisega.

Mariana: Praegu olen asutuse juht, enne seda tegelesin kohalike programmide ja üritustega. Ma pole olnud kirjanduslinnaga seotud sama pikalt kui Bohdana, aga jälgisin toimuvat kõrvalt juba varem, sest töötasin linnavalitsuse kultuuriosakonnas. Kirjanduslinna meeskonnaga liitusin 2019. aastal.

„Elatakse nii, nagu iga päev oleks esimene ja viimane.”

Bohdana Brõlõnska

Kui palju teid meeskonnas on?

Mariana: Meil on osalise ja täiskoormusega inimesi. Viimaste hulka kuulume mina ja meie kolleeg Nadia Brõlõnska ning poole kohaga töötab kolm inimest: Bohdana, kommunikatsioonijuht Anna ja kohalike programmide juht Pavlo.

Bohdana: Struktuur on viimase kolme aastaga muutunud – ennekõike täiemahulise sissetungi tõttu, sest inimesed püüavad leida töökohti, mis tagavad majandusliku stabiilsuse. Olgem ausad, me ei tea, milline on meie asutuse tulevik. Kõik meie meeskonna liikmed töötavad ka kuskil mujal, see on praegu ukraina kultuurikorraldajate jaoks väga tüüpiline olukord.

Mariana: Väga raske on teha plaane tulevateks aastateks, isegi ainult üheks aastaks, nii et on keeruline öelda, mis saab järgmisel aastal ja kas inimesed on siis samad.

Mis mõju on sel ebakindlusel järelkasvule – kas noored tunnevad sedalaadi töö vastu huvi või otsivad pigem midagi stabiilsemat?

Bohdana: Järelkasvuga on tõesti probleem. Väga raske on leida inimesi, kes oleksid valmis töötama selle palga eest, mida kultuuriasutused saavad praegu pakkuda. Juba enne täiemahulist sissetungi oli raske, aga praegu on Ukraina majanduslik olukord lihtsalt kohutav.

Mariana: Paljud noored tegelikult tahavad kultuurivaldkonnas töötada, inimesi on lihtsam leida kui näiteks 10–15 aastat tagasi. Aga siis jõuame palganumbrini. Ka äsja ülikooli lõpetanud ja vähese kogemusega inimesed vajavad ikkagi normaalset sissetulekut. Võib küll leida neid, kes tahavad töötada ja uusi kogemusi saada, aga raske on tasakaalustada tasu, mida saame maksta, tööga, mis vajab tegemist.

Bohdana: Rääkisin hiljuti Lvivi raamatukoguhoidjatega, kes ütlesid, et neil on praegu ligi 30 täitmata töökohta. Seda on väga palju – meil on linnas üle 50 raamatukogu, millest igaühes töötab paar inimest. Raamatukogud püüavad praegu kauem avatud olla, sest inimesed külastavad neid tihti pärast tööpäeva, ühtlasi pakuvad nad mitmesuguseid lisategevusi. Noored ei taha sinna tööle minna, sest palk on väga väike ja pole ka mingit lootust, et see tõuseks. Varem soovisid inimesed linna asutustes töötada, sest see pakkus stabiilsust, aga nüüd pole stabiilsust enam kuskil. Elatakse nii, nagu iga päev oleks esimene ja viimane.

Mariana: Võib-olla peaks kultuurivaldkond paindlikumaks muutuma, et see olukord üle elada, iseasi aga, millal ja kuidas see võimalik on, sest tegu on suure süsteemiga, mis lähtub seadustest, rahastusreeglitest jne.

„Raamatukogu on üks esimesi asutusi, mille venelased linna sisse tungides hävitavad. Nad püüavad hävitada ennekõike kultuurisidemeid.”

Bohdana Brõlõnska

Kas on ka suuremaid rahvusvahelisi toetusmeetmeid, mis on mõeldud just kultuurile?

Bohdana: Kolmas sektor saab mitmesugustest rahastusmeetmetest palju tuge. Juba varem rahvusvaheliste projektidega töötanud mittetulundusühingute eelarve on nüüd kasvanud ja see on mingil määral toeks kogu valdkonnale. Inimesed vajavad aga endiselt ka kultuuriteenuseid, näiteks raamatukogusid, mis on praegu veel olulisemad kui varem, sest need on omamoodi turvapaigad, kus saab lugeda ja lõõgastuda, aga kust leiab näiteks ka tugigruppe. Raamatukogud ei saa aga selliseid toetusi nagu kolmas sektor. Meilgi on lihtsam oma töö ja projektide jaoks raha leida kui raamatukogudel, sest nemad peavad tagama ka selle üldteenuse, mida nad pakkusid enne täiemahulist invasiooni, ning otsima samal ajal lisarahastust ja taotlusvoorudes selle nimel konkureerima. Raamatukoguhoidjate jaoks on see täiesti uus tasand, kus nad peavad tegutsema, et töös püsida.

Õnneks on Ukraina Raamatuinstituudil sel aastal raha olemas, et raamatukogudele raamatuid osta, eriti nendele, mis asuvad eesliinil ja deokupeeritud linnades. See on väga suur asi, sest mõnikord tuleb pärast linna tagasivõtmist taastada terve kogu. Raamatukogu on üks esimesi asutusi, mille venelased linna sisse tungides hävitavad. Nad hävitavad raamatuid, mis on väga kummaline; nad püüavad hävitada ennekõike kultuurisidemeid. Kui räägime sellest oma välispartneritele, tekitab see neis tihti imestust, kuid meile on see üsna ilmne, sest nad tahavad katkestada inimeste sidemeid nende maaga ning ühendada nad omaenda ettekujutusega „põlismaast” ehk Venemaaga – raamatutel ja kultuuril on selles võitluses mitmel moel väga tähtis roll. Kriisiajal peab muidugi midagi ohverdama, aga on kahetsusväärne, et meil on selleks praegu kultuur. Kultuurikogukond teeb rasket tööd, et seda olukorda muuta. Aga ma ei tea, kui kauaks energiat jätkub, sest see kõik väsitab ja tuleb valida selle vahel, mida on vaja teha üldiselt ning mida tuleb teha enda ja oma turvalisuse nimel.

Vabandust, et jutt nii nukraks kisub, aga kultuuri olukord pole Ukrainas praegu tõesti kuigi helge. Asi pole nii halb, kui võiks, sest kõik asutused endiselt töötavad, rahvusvahelised organisatsioonid annavad endast parima, et leida Ukrainale võimalikult palju toetust, aga see on kestnud väga pikka aega. Meie jaoks pole see sõda väldanud tuhat päeva, vaid alates 2014. aastast. Olen mõelnud palju oma esimesele kirjanduslinnade aastakohtumisele, kus osales ka Vene esindus, sest Uljanovsk võeti võrgustikku meiega samal aastal. Mäletan, et minu jaoks oli väga hirmutav olla nendega nii-öelda samal areenil, teadmata, kuidas seletada, kui ohtlik see kultuur võib olla. Nüüd, pärast täiemahulist sissetungi peaks olema lihtsam rahvusvahelistele partneritele selgitada, miks me ei tohiks nendega rääkida, miks peaksime kuulama väikseid kultuure ja rääkima nendest ning miks peaksime rääkima ka kolonisatsioonist hoopis teisel tasandil. Sest kui üks impeerium teeb 21. sajandil ikka veel seda, mida tehti 20. sajandi keskel, siis mida me oleme suutnud muuta? Üldplaanis mitte midagi. Mulle kui kultuuri ja kultuuridiplomaatia vallas töötavale inimesele on see väga kummaline olukord. Tookord, kui olin esimest korda elus Dublinis, olin ühelt poolt väga rõõmus, sest see on üks mu lemmiklinnu, aga samal ajal valdas mind hirm. Nüüd tean, mis hirm see oli.

Ma arvan, et me muutume lähitulevikus kõigi, sealhulgas Euroopa jaoks tülikaks, sest kui räägid pidevalt tehtud vigadest ja sellest, mis on valesti, tekitadki teistele ebamugavust.”

Mariana Zahoruiko

Mõistan sind hästi ja tundub, et Eestis üldjoontes mõistetaksegi. Aga kultuurides, kus on teistsugune ajalooline kogemus, on seda kõike raskem selgitada. Pärast täiemahulist sissetungi on paremini aru saama hakatud, aga tundub, et mingeid asju on vaja endiselt ikka ja jälle seletada. Mõnikord ka Eestis, sest kui meenutada, millest räägiti 2023. aastal kirjandusfestivali Prima Vista ja ukraina kirjanikega kujunenud olukorra[1] taustal, on imelik, et needki teemad võivad uuesti esile kerkida, hiljuti näiteks seoses filmifestivaliga PÖFF, mis sai ukrainlastelt tugevat kriitikat ja rohkelt ametlikke pöördumisi seoses vene režissööri filmi kaasamisega programmi. Filmi ei võetud pärast pöördumisi kavast maha, põhjendused hõlmasid muu hulgas seda, et film on väga metafoorne ja nüansseeritud.

Bohdana: Pean kirjeldama, kuidas olen seda olukorda enda jaoks mõtestanud. Tead, me oleme sõjast väsinud – inimesed eesliinil on väsinud, aga väsinud on ka kogu meie ühiskond. Me oleme väga väsinud. Aga see, et meie oleme väsinud, ei tähenda, et kõik teised võiksid väsinud olla. See võib kõlada väga karmilt. On üks ilus luuletus ukraina kirjaniku Oleksandr Olesi sulest pealkirjaga „Euroopa vaikis”[2], mis räägib ajaloolistest sündmustest Ukrainas, korrates sedasama fraasi – „Euroopa vaikis”. Nii et meie jaoks pole see uus olukord, aga on väga tähtis, et leidub kolleege eri riikides ja linnades, kes mõistavad meid – see annab mulle jõudu edasi minna ja püüda veel rohkem selgitada.

Mariana: Mis puutub filmi „Kurdid armastajad”, mida mainisid, siis ma saan aru, miks niisugused asjad juhtuvad. Vestlesin hiljuti ühe väga toetava inimesega Slovakkiast, kes rääkis meie vaprusest. Mul oli seda veidi raske kuulata, sest jah, võib-olla see on ka vaprus, aga tegelikult on see olukord, kus sul lihtsalt pole teist valikut. Ja ma ütlesin talle, et lähitulevikus muutume me kõigi, sealhulgas Euroopa jaoks väga ebamugavaks. Ta ütles, et pärast meie võitu muutub kõik, Euroopa muutub. Aga ma arvan, et me muutume tülikaks, sest oleme väsinud vait olemast ning kui räägid pidevalt tehtud vigadest ja sellest, mis on valesti, tekitad teistele ebamugavust. 

Nii palju, kui mäletan, oli see film tavalisest venelasest ja tavalisest ukrainlasest. Võib-olla X aastat pärast sõja lõppu saame sellest rääkida, kõigist nüanssidest jne, aga mitte praegu.

Bohdana: Minu küsimus on, miks me räägime praegu sedalaadi sidemetest. Muidugi, enne 2014. aastat oli ukrainlaste ja venelaste vahel palju sidemeid, praegu on meil näiteks palju lugusid inimestest, kes lähevad vene keelelt üle ukraina keelele. Aga küsimus pole selles – küsimus on selles, miks me peaks neid lugusid rääkima ajal, kui üks riik on tunginud sisse teise riiki. Kui räägime kultuurist kui ühiskondlikust nähtusest, siis see pole ühe inimese kontakt teisega. Kui hakkame mõtlema isiklikele sidemetele, laiendame neid mõttes kogu riigile, nähes seda moraalsemana, mida see ju pole. Miks me ei räägi kultuuri ja ühiskonna probleemist, sellest, mis on üldiselt valesti kogu Vene ühiskonnas? 

Näen, kuidas nad püüavad manipuleerida isiklikele lugudele keskenduva lähenemisega seda, et nendega räägitaks. Kui keskenduda aga kontaktile ühe inimesega, hakkad lihtsalt mõtestama kogu riiki selle ühe inimese kaudu, uskuma, et nende puhul on ikka veel lootust, et nendega saab ikka veel rääkida.

Pärast võitu – ja isegi väsinuna oleme endiselt innukad võitma – oleme ilmselt vihased, kui aus olla. Me oleme vihased.

Mariana: Ja seetõttu hakatakse ütlema, et oleme emotsionaalsed ja mitteratsionaalsed. Mis puutub isiklikku tasandisse ja püüdu näha selle kaudu võimalust sõpruseks jne, siis ma arvan, et see tuleneb hirmust ja laiskusest, sest vastasel juhul tuleks mõtestada ümber kõik oma teadmised ja hoiakud seoses selle väga suure maaga, millel on olnud paljudele tohutu ajalooline mõju. Niisiis on lihtsam tulla tagasi oma varasemate mõistmismustrite juurde, sest muidu oleks kõik katki, kogu su maailmamõistmise vundament, ja peaksid kõik algusest peale uuesti üles ehitama. Kõik tahavad end turvaliselt tunda.

Bohdana: Ja keegi ei taha tunda, et ta on eksinud. 

„Kui terved ühiskonnad peavad kustutama ja ehitama uuesti üles oma teadmiste struktuuri, siis on arusaadav, et seda välditakse nii teadlikult kui ka alateadlikult.”

Mariana Zahoruiko

Mõte, et inimesed tunnevad hirmu oma maailmamõistmise rekonstrueerimise ees, on minu meelest väga oluline. Tundub, et soov minna tagasi sõjaeelsesse maailma on endiselt väga tugev.

Mariana: See ei puuduta üksnes isiklikku mõistmist. Selle taga on struktuurselt kõik see, kuidas Venemaad on kujutatud, mida on õpitud slavistikas, mida on õpitud selle poliitiliste ja kultuuriliste mõjude kohta Euroopas ja mujal, ja ma ei pea silmas ainult nüüdisaega, vaid mitut sajandit. See on raske ka isiklikul tasandil, aga kui terved ühiskonnad peavad kustutama ja ehitama uuesti üles oma teadmiste struktuuri, siis on arusaadav, et seda välditakse nii teadlikult kui ka alateadlikult. 

Aeg hakkab otsa saama ja taipan, et saan valida veel vaid ühe neist paljudest teemadest, millest rääkida võiksime, ja muidugi leiame end taas arutamast kultuurikorralduse argielu.

Arvestades praegust ebastabiilsust on imetlusväärne, kui palju te teha jõuate. Kui vaatan kirjanduslinna Lvivi sotsiaalmeediat, on näha, et toimub väga palju. Kuidas te üldse töötate, kui pole võimalik palju ette planeerida? 

Bohdana: Pidime pärast täiemahulist sissetungi valiku tegema. Kogu valdkond kannatab puuduliku rahastuse tõttu, meil on küll palgad, aga pole raha projektideks. Mõnikord õnnestub rahastus saada, näiteks teeme praegu videoid, kus intervjueerime oma kirjanikke sõja kontekstis. Enne täiemahulist sissetungi toetasime kohalikku kogukonda muu hulgas eri programme rahastades, aga kuna linnalt praegu sellist rahastust ei saa, otsustasime teha rohkem rahvusvahelist tööd. Oleme saanud palju tuge kirjanduslinnadelt ja teinud suurepäraseid projekte koostöös oma sõpradega selles võrgustikus. Keskendume ukraina kirjanduse rahvusvahelisele tutvustamisele ja Ukrainas praegu toimuvast rääkimisele. Aga teeme koostööd ka raamatukogude ja kohalike kogukondadega, toetades neid näiteks logistika ja nõustamisega.

Mariana: Mul on alati tunne, et teeme liiga vähe või et ei tee õieti midagi. Aga siis vaatan meie programme ja kõigi töös olevate projektide Drive’i kaustu ning koostöid, mis on juba tehtud, ja saan aru, et seda polegi nii vähe. Leidsin täna dokumendi meie plaanidega 2022. aastaks ja panin tähele, et enamik neist olid pikaajalised projektid, mis toimivad siiamaani: Lvivi kirjandusauhind tänu Tartu toetusele, noortele autoritele suunatud projekt, mille ingliskeelne nimi on Young City Readings, tänu koostööle Vilniusega ning tõlkijatele mõeldud programm LitTransformer tänu sellele, et Ljubljana võõrustas seda möödunud aastal meie asemel. See teeb rõõmu, et meil olid plaanid ja need asjad toimuvad endiselt, lihtsalt teistsugusel viisil ja meie sõprade abiga. Ja see aitab edasi minna, isegi kui on pidevalt tunne, et ei tee piisavalt.

Bohdana: See on vahel väga kummaline tunne. Kui aus olla, siis meie jaoks on see olnud justkui üks väga pikk aasta. Ühel hetkel peaks see lõppema ja selle lõpu ootamine, tehes samal ajal pidevalt oma tööd, tekitab imelikku tunnet. Aga kui suhtleme omavahel, kui räägime oma rahvusvaheliste partneritega, oma sõpradega, siis saame aru, et sellel, mida me teeme, on mõju, ka rahvusvahelisel tasandil, ja see on väga oluline.

Bohdana ja Mariana kiirustavad järgmistele koosolekutele ning mina jätkan oma päeva, mis on täis taotlusi, kirjavahetust ja mõtteid sellest, et on viimane aeg asuda koostama kirjanduslinna Tartu strateegiat järgmiseks neljaks aastaks, taibates samal ajal, et minu jaoks on aastatel veel algus ja lõpp, ja see pole mitte enesestmõistetavus, vaid privileeg.

[1] Vt lähemalt nt Hansun, R. 2023. Prima Vista loobus väliskülalistes pingeid tekitanud kirjaniku esinemistest. – Tartu Postimees, 10.05.

[2] Oleksandr Oles (1878–1944) oli ukraina luuletaja, kelle looming oli Nõukogude Ukrainas 1930. aastatest kuni 1950. aastate lõpuni keelatud ning ka hiljem, kuni 1991. aastani tugevalt tsenseeritud. Kõnealune luuletus on pärit 1931. aastast ja kannab originaalis pealkirja „Пам’ятай”, ingliskeelses tõlkes „Europe Was Silent”.

Marja Unt on kirjanduslinna Tartu koordinaator ja kultuurikorraldaja, kes ei salli sõna „kultuurikorraldus”.