Oma esimest juubelit tähistavat kainikut ootab ees pöörane murdeiga, mille puhul pole võimalik kuidagi ette ennustada, mis näoga ta sellest lõpuks täpselt välja tuleb. Peagi saja-aastaseks saav vanaema keerab kuuldeaparaadi nupust valjemaks ja pidu võib alata!

Illustratsioon: Vahram Muradyan

Kümneaastast nimetatakse kainikuks – ei kõla just ülearu rokenrollilt, eriti kui arvesse võtta, et siiani on elu veerenud peamiselt liivakastis enda väljamõeldud mänge mängides ja nendele oma reegleid kehtestades. Räägitakse, et kainik on võimeline süvenema ning sooritama kestvamaid tõsisemaid tegevusi ja ülesandeid, mis nõuavad ettekirjutuste järgimist ja enda soovide pidurdamist (kui halvasti see viimane ka ei kõlaks). Samuti on täheldatud, et kümneaastase kujutlusvõime on avar ja tema keel sedavõrd arenenud, et võimaldab teistega vabalt suhelda ja oma mõtteid väljendada. Tema eneseteadvus kasvab. Sealjuures tuleb tähele panna, et oluline roll on sõpradel ja tuttavatel ning tähtis on ka õpetajate autoriteet ja eeskuju.

Sirbi peatoimetaja Ott Karulin kirjutas neli aastat tagasi, et toona veel kuueaastane koolieelik peaks lõpetama vanema venna sabas jooksmise ja kujundama endale iseseisva näo. Selle peale meenuvad sugulaste sünnipäevad, kus juba kooliealised lapsed püüdsid pahatihti nn tittesid ühistegevustes maha raputada. Aga koolivormi sai lõpuks selga tänane juubilargi ja oma koht mänguplatsil on sellega ehk viimaks auga välja teenitud!

Peagi ootavad kümneaastast ees magusad mürsikuaastad – kuuldavasti ärev ja konfliktiderohke arengujärk! Rahutus teismelises kasvab tung iseseisvuse ja enese maksmapaneku järele. Hormonaalsed muutused toovad kaasa väsimuse ja tüdimuse ning samas esinevad ka enneolematud jõu- ja energiasööstud. Mürsik märkab, et vanemad polegi täiuslikud, maailm on täis probleeme ning tulevik ebakindel. Ta tahab kõike ise järele proovida ja oma reegleid kehtestada. Karta on, et saabub päev, mil vanemate autoriteet pannakse proovile. Täiskasvanute positsioonid lüüakse kõikuma ja neid ootavad ees väljakutsed ja testid, mida mürsik neile korraldab. Olgu ette hoiatatud, et piirangud ja kohustused tekitavad hellas eas olijas viha ning tunnet, et teda ei võeta tõsiselt ja koheldakse nagu last. Jubedamate tagajärgede ennetamiseks tasub samas küllap tal endalgi kõrva taha panna, et iga vinni ei maksa alati siiski pigistama hakata, olgugi et kiusatus selleks on suur. Kuigi antud periood on üks kõige rohkem segadust tekitav aeg elukaarel, on see siiski vajalik etapp täiskasvanuks saamisel.

Saja-aastaseid nimetatakse seevastu pikaealisteks ja nende kohta kõneldakse, et mõni naudib sel perioodil elu, teised aga tunnevad kibestumust. Peagi mürsikuikka jõudva kainiku saja-aastaseks saav vanaema paistab – kui mõned väiksed episoodid kõrvale jätta – õnneks peamiselt täie tervise ja mõistuse juures olevat. Ta nendib ikka, et tema pikaealisuse saladuseks on töötegemine. Ja kui mitte midagi tunduvalt rohkemat, siis vähemalt selle mentaliteedi on ta küll oma kümneaastasele järeltulijale pärandanud.

Olgugi et kainik ei püsi alati paigal, et kõiki pikaealise heietusi lõpuni kuulata, ja nostalgitsemise asemel tahab ta tihti hoopis uutest asjadest vaimustuda, hõljub tema silmis saja-aastase ümber siiski mingi saladuslik loor, mis peidab lõputult senikuulmata lugusid, kütkestavat elutarkust ja -kogemust, ning nõnda on see müstiline esivanem nagu põhjatu varasalv, kelle juurest ei pääse kunagi tühjade kätega. Saja-aastane mõistab seevastu, et tuleb ette olukordi, kus kainiku väledatest jalgadest võib tallegi palju kasu olla, ja selle asemel et mõelda, justkui noorus oleks hukas, meenuvad talle muigelsui enda nooruspõlve meeletused.

Aitäh teile, kes te kutsusite 10 aasta eest Müürilehe ellu. Aitäh teile, kes te olete läbi aastate sellest vaimustunud ning toimetajate, kaasautorite ja lugejatena oma vaimujõudu panustanud. Aitäh teile, kes te olete oma ametikohal või ühiskondlikul positsioonil meid kas finantsiliselt või moraalselt toetanud. Aitäh teile, kes te olete meile selle aja jooksul nõu andnud. Aitäh teilegi, kes te olete meid kritiseerinud, ja loodetavasti jääte kriitiliselt meelestatuks edaspidigi!

Ilusat õnne, armas Eesti Vabariik!