Kas põlvkondade jaotamine x-ideks, y-teks ja z-ideks on üleüldse põhjendatud (ja kes üldse tulevad pärast neid? a-d?) või lihtsalt meelevaldne? Kas ükski põlvkond kannab endas midagi põhimõtteliselt uut?

Z-generatsiooni esindajad on nagu Indrek Paas – tööpõlguritest õrnahingelised idealistid. Illustratsioon: Herald Eelmaa, „Tõde ja õigus", II köide

Mind on tükk aega pannud imestama kummaline, kerge paanikasegune toon, mis tekib, kui kõne alla võetakse noored täiskasvanud või peatselt täiskasvanuks saajad. Laias laastus kohtab z-generatsioonist rääkimisel meedias kaht lähenemist. Esiteks arutlused selle üle, mida „meie” selle veidra põlvkonnaga peale peaks hakkama ehk kuidas käituda olukorras, kui müstilistele zettidele on tarvis midagi müüa või neid tööle panna. Need on kergelt hoiatavas või manitsevas toonis näpunäited sellest, kuidas „meie” peaksime oma praktikaid muutma. Teine lähenemine keskendub valdavalt zettide kaitsmisele näiliste rünnakute eest – püüe seletada kui tore põlvkond see vaatamata kõigele tegelikult ikkagi on. Kusjuures oletatavaid ründajaid kohtab eelkõige kommentaariumites ehk siis keskkonnas, kus niigi kõik on kõigi vaenlased.

Mõlemal juhul on kõnelemise toonis midagi säärast, justkui oleks tegemist maaväliste olenditega, selliste kuu pealt kukkunud tegelastega. Z-generatsioonile omistatakse seejuures selged ja üsna kategoorilised tunnused, nagu soovimatus teha mõttetut tööd, soov parandada maailma, solvumisvalmidus, kärsitus jne. Veelgi enam, kõneldakse koguni zettide nõrgast närvikavast ja sagedamini ilmnevatest psüühikahäiretest – viimane iseloomustab ilmselt siiski enam noorte valehäbi puudumist meditsiinilise abi otsinguil ja diagnostika paranemist. Tihti võrreldakse ka mõneti müstifitseeritud toonis y- ja z-generatsioone, ikka samal teemal – kuidas noortesse suhtuda –, seejuures unustades, et y-põlvkonna „noored” on tänaseks kaunikesti keskealised.

Põlvkonna aeg-ruum

Muidugi on erinevate sünnikohortide elukogemus ja sellega seotud väärtused ja hoiakud mõneti erinevad, ent tervele põlvkonnale, sünnimandrist sõltumata, selgete üheste tunnuste omistamine ja vastavate käitumisjuhendite väljatöötamine on kaugelt liigne lihtsustus. Läbivalt räägitakse põlvkondade puhul ka nende kujunemist mõjutanud (suur)sündmustest ja üldisest keskkonnast. Mannheimi põlvkonnateooria – millele jaotamine beebibuumeriteks, y-iteks ja teisteks üldjoontes tugineb – üks alustaladest oli aeg-ruum. Kui lähtume esmalt ruumist, siis kõige muu seas tähendab see, et ameerika empiirilised uurimused ja nende konteksti kohandamata üks-ühele ülekantimine meie konteksti on – seda enam tunnuste loeteluna – kohatu. Mitte, et uuringud ise kehvad või kehtetud oleks, lihtsalt meie kogemused ei ole just päris sarnased jänkide omadele. Julgen väita, et meie 90ndate ühiskonnas valitsenud anoomia ei sarnanenud kuigivõrd ameeriklaste külma sõja järgsega. Kui näiteks sealsete inimeste jaoks oli 9/11 tohutu riiklik ja väga paljude jaoks ka maailmapilti muutev isiklik šokk, siis pisipeda tudengid vaatasid noil päevil uudiseid küll huviga, ent Vabaduse väljakul pommiplahvatuste saatel toimunud kohalike kantide arveteõiendamised olid ilmselt jätnud sügavama isikliku jälje – ja sedagi pisiasjana kõige muu kõrval.

Tervele põlvkonnale selgete üheste tunnuste omistamine ja vastavate käitumisjuhendite väljatöötamine on kaugelt liigne lihtsustus.

Teine oluline komponent ehk aeg on generatsioonide käsitlustes samuti veidraid tõlgendusi leidnud. On üsna selge, ja selle vastu ka keegi ei vaidle, et täpset põlvkondade vahetumise daatumit ei ole võimalik paika panna. Kui pigem ollakse ühel meelel selles, mis toimus enne y-põlvkonda, ja mida ajas tagasi, seda selgemalt, siis alates millennialidest läheb ajaraam väga hägusaks: nii on näiteks y-põlvkond erinevate käsitluste järgi sündinud vahemikus 1975–2000! Ükski käsitlus ei hõlma tervet seda raamisikku, kuid erinevate variantide sünteesis saab sellesse ajaraami, veerandsajandisse, paigutada väga erineva ühiskondliku kogemusega ja sellest tulenevalt ilmselt ka erinevate väärtuste ja hoiakutega seltskonna, kellele lihtsakoeliste ühisnimetajate leidmine on selgelt liiga ambitsioonikas.

„Meie” vs. „teised”

Kui me räägime kohalikest zettidest ehk Eesti inimestest, kes on sündinud vahemikus 1991–2003 – olgu see ajaraam taas erinevatest käsitlustest kokku venitatud –, siis perioodi alguse seltskond ei ole kohe kindlasti sündinud, nutifonid peos. 90ndate alguses ja keskel sündinud lastel oli heal juhul SAT-televisioon – selline suur taldrik korteri rõdul – mille abil tarmukamad neist pro7 multikate abil saksa keelest aru hakkasid saama. Mõnel oli kodus ka mängukonsool, millega sai Supermariot ja Tanki mängida. Nullindatel sündinuil on varasest lapsepõlvest aga sootuks teistsugused tehnoloogilised kogemused.

Omistada makroperspektiivist vaadeldud „me ei tea millal” ja „me ei tea kus” sündinud seltskonnale konkreetseid tunnuseid, on otsuste langetamiseks sama hea alus, kui ühe sotsioloogist kolleegi naljatamisi öeldud kuluaariväide „Enne Moskva olümpiamänge sündinud inimesed on normaalsed, pärast imelikud”. Selline isiklik, tunnetuslik väide, kõneleb asjaolust, et me tajume mingeid erisusi, kuid need piirid põlvkondade erisuse vahele tõmbame eelkõige isiklikust vaatepunktist lähtudes. Seega saame me „teisi” hinnata ainult „meie” subjektiivse prisma kaudu. See subjektiivne prisma sõltub vähemal või rohkemal määral meie (hetkel aktuaalsest) elukogemusest, mis on ennekõike seotud läbitud isiklike kogemustega – sh nii ühiskondlike kui bioloogiliste tõikadega. Nii on ajast aega olnud noorus hukas, keskiga igav ja väikekodanlik ning vanadus mandunud.

Üks läbiv väide zettide kohta on, et nad ei taha teha mõttetut tööd. Ma kahtlen, kas me leiame ajaloost terve generatsiooni, kus 20aastased kujutasid ette, et nende elu kulgeb täiesti kasutut, ent see-eest usinat tööd tehes. Kui see nii oleks, askeldaks me ilmselt siiani rõõmsalt, kivikirved peos. Aga ma usun, et selleks ei ole valmis isegi tööandjale lojaalsed ja usinad x-id. Tuima töö mõiste ise muutub tehnoloogiate arenedes – ei ole alust arvata, et viimaste aastakümnete ülikiired tehnoloogiaarengud ei avaldaks olulist mõju (tuima) töö sisule. Ma ei usu, et just väga paljud noored, veetes oma päeva näiteks kassas kaupu piibitades, tunneksid sügavat sisemist kutsumust ja motivatsiooni ennast tööalaselt arendada, kui nad näevad, et viie meetri kaugusel teeb selle töö küll naeratamata, ent ka ilma inimorganismile iseloomulike pausivajaduseta ära kassarobot. Uute tehnoloogiate kiire kasutuselevõtt iseloomustab noorust kui sellist. Ilmselt rõõmustasid ka trükimasina leiutamise üle esmalt nooremad inimesed.

Loomulikult suudavad ja soovivad kaasaegsed noored keskealistest või vanadest inimestest kiiremini leida ja leiutada vidinaid, mis tuima töö nende eest ära teeks. Ma kardan, et „meie” võime seda pahatihti ekslikult pidada andumuseks masinatele ja soovimatuseks „päris” tööd teha. Kui inimloomus oleks kardinaalselt muutunud, oleks tüvitekstid, mis pahatihti kõnelevad noorusele omasest soovist maailma paremaks muuta ja teha vähem tuima tööd, oma aktuaalsuse kaotanud. Veelgi enam – me ei saaks kirjandusklassikast enam aru. Ent me saame. Esimene karakter, kes selles valguses pähe turgatab, on Vargamäe noor Indrek Paas. Tammsaare tegelane, kes sugugi ei soovinud isatalus maad parandada ja läks selle asemel kooli hobusevargaks õppima. Täiesti harilik zett, ja seda mitte ainult töö-küsimuses. Lisaks oli noor Indrek krooniline solvuja ja parandamatu idealist.

Põlvkondlik solvumine

Ühelt poolt on õrnahingelisus ja idealism genratsioonist sõltumatuna nooruse üldised tunnused. Teisalt peegeldavad noored eredalt ühiskonna etableerunud väärtusi. Me elame solvumisühiskonnas. Solvumine on üha aktuaalsem ning sellest on saanud koguni strateegiline relv – poliitiliste manipulatsioonide vahend. Kui vanemad generatsioonid avaldavad solvumise üle imestust (ise samal ajal solvudes küll lavastajavaliku, suurte silmade kui sisserändajate järeltulijate teemadel), siis nooremate inimeste jaoks on see ilmselt osa normaalsusest. See tundub uus ja kuidagi eriliselt zette iseloomustav, aga ilmselt on tegemist taaskord vanade traditsioonide kohandamisega.

Millised nad siis on? Igasugused. Kuniks nad on noored, on nad nagu noor Indrek Paas – tööpõlguritest õrnahingelised idealistid.

Ajaloos on solvumine olnud pigem aristokraatia märk – seda on saanud endale sagedamini ja põhjalikumalt lubada need ühiskonnakihid, kellel on rohkem vaba aega. Kuigi ka Vargamäe Andres oli laias laastus kogu aeg solvunud, ei saanud ta sellele reageerimisega olulisel määral tegeleda – maa tahtis parandamist ja töö rühmamist. 20. sajand on olnud oma keerukuses aeg, kus solvumiseks ei ole eriti mahti olnud: ilmasõjad ja nende järgsed ülesehitustööd nõudsid positsioonist sõltumata keskendumist praktilisematele küsimustele. Nüüd on ajad paremad ja võime taas endale ühiskonnana üha enam solvumist lubada ja kuna lähiajaloost vastav kogemus puudub, siis tundub see meile uus ja silmapaistvalt just noori iseloomustav. Piltlikult läheb meil nii hästi, et me saame käituda nagu 16. sajandil Shakespeare käsitluses Taani prints Hamlet, kelle elu keskmes oli solvumine kõige ja kõigi peale või kuulus ajalooline sarisolvuja Puškin, kes oma au kaitseks alatasa relvagi haarama pidi ning lõpuks tänu solvumisele oma otsagi leidis.

Z-ajast x-aega

Mis siis ikkagi nende z-idega peale hakata? Kuidas neid armastada või kuidas nad tööle panna? Milliseid tunnuseid neile omistada? Kaasaegset ühiskonda iseloomustab väärtuste paljusus, piiride murenemine. Isiklikud elustiilivalikud tingivad erinevusi maailmatajus nii vanemate kui nooremate põlvkondade puhul. Ühes sotsiaalmeedia vestluses püstitati küsimus, et kui kuulutuses on mainitud, et keskealiste bänd otsib oma ridadesse muusikut, siis huvitav, mis stiili see bänd võiks viljeleda, mis muusikat üks harju keskmine keskealiste bänd teha võiks? Jõuti järeldusele, et põhimõtteliselt võivad valikud varieeruda süldibändist grindcore’ini. Sama kehtib z-põlvkonna tunnuste kohta.

Millised nad siis on? Igasugused. Kuniks nad on noored, on nad nagu noor Indrek Paas – tööpõlguritest õrnahingelised idealistid. See läheb üle umbes siis, kui z-aeg on otsa saanud ja alanud lojaalne ja tuim x-i periood. Z-generatsioon on hajus, hägusate ajaraamidega, heterogeenne, erinevaid väärtuseid kandev amorfne kooslus. Ühiskonnas laialt kõneldavad käsitlused z-generatsioonist on meem – kiirelt leviv, kuid oma liigse lihtsustuse tõttu kui mitte just päris kehtetu, siis mitte rohkem kui pooltõde. Meediat vaadates tunduvad kõige enam z-vastuseid otsivat tööandjad ja haridusinimesed, keda mõistetavi põhjusi painab küsimus, kuidas siis ikkagi noortesse suhtuda. Kui meemi kasutamine just ilmtingimata vajalik tundub, siis võiks oma tegevuse aluseks võtta vaid osa, mis kõneleb sellest, et z-generatsioon vajab personaalset lähenemist. See on hea algus! Võiks ju küll lähtuda inimesest, arvestada tema personaalseid erisusi ning seda kõigi puhul, generatsioonist sõltumata.

Lii Araste on Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud ja paadunud noorsootöö fanaatik. Oma karmil ja kindlal käel harib tulevasi ja olevasi noorsootöötaid kogukonna, noorsootöö ja kaasaegsete kultuuride teemadel ning tema akadeemilises huviorbiidis on olnud noored ja subkultuurid.