Teame ajaloost, et finantskriisid kollitavad rikkaid riike keskmiselt iga 28 aasta tagant. Kui eelmise krahhi järel üritati panku regulatsioonide toel stabiliseerida, siis nüüdseks on hakatud Ameerikas suurematele pankadele juba järeleandmisi tegema.

Illustratsioon: Vahram Muradyan

Finantskriisist on praeguseks möödas üle kümne aasta. Krahh oli väga keerukate suurte ning väikeste protsesside kokkulangemise tulemus. Kasutan masuni viinud läbikukkumiste kirjeldamiseks Šoti kuningliku panga nõukogu esimehe Sir Howard Daviese pakutud metafoori halbadest teeoludest ning autojuhtidest[1]. Halbade teeolude all tuleks mõista juba aastakümneid majanduses podisenud protsesse, nagu 1980. aastatel pihta hakanud ning suuresti deregulatsioonist tulenenud finantssektori osakaalu kiire kasv või arenevate ühiskondade, eriti Hiina, säästule ning ekspordile suunatud majandusstruktuur. Teisest küljest ei tõstnud autojuhid halvenevatest teeoludest hoolimata jalga pedaalilt. Asjaolu, et autojuhid ei olnud tee- ning ilmastikutingimuste eest vastutavad, ei õigusta nende kihutamist, ning see, et kõik teised kihutasid, ei tee asja paremaks.

Ehkki mugavaim vaste autojuhtidele oleks tõenäoliselt pankurid, võib kõik ülejäänud finantsturgudel tegutsejad – rahanduspoliitika teostajatest akadeemiliste makroökonomistide ning regulaatoriteni – sinnasamma patta visata. Praegu on aga huvitav keskenduda just regulaatoritele, sest pangandusreeglid on pärast kriisi palju muutunud. Kui avalikkuse käest said kriisijärgselt kõige rohkem nahutada (investeerimis)pankurid, siis tsunftisiseselt jagati omajagu tuliseid sõnu ka regulaatorite pihta. „Kriisieelselt saadi valesti aru kogu finantsstabiilsuse kontseptsioonist,” ütles näiteks Bostoni föderaalse reservpanga president Eric S. Rosengren[2]. Regulaatorid ei vaevunud paigutama teele lamavaid politseinikke, et kihutajate hoog veidigi raugeks.

Liiga väike omakapital

Selleks et pank püsiks vee peal, ei saa selle varad olla väärt vähem kui kohustused. Vara on näiteks inimese kodulaen, mille tagasimaksmist pank ootab. Lisaks kuuluvad varade hulka kogutud reservid ja näiteks väärtpaberid, mille hind kujuneb aktsiaturul ning mis maksavad üldiselt intressi. Panga kohustuste alla langevad laenud, mida pank ise võtab, et enda kulutusi finantseerida. Üldiselt võib mõelda panga ärimudelist nii, et võetakse väikese intressiga laenu, mis siis suurema intressiga edasi laenatakse. See on riskantne, sest pankade võetud laen on lühiajaline, näiteks inimeste hoiused, mida peab olema võimalik iga kell hoiustajale välja maksta. Samas annavad pangad ise laene välja pikema aja peale, näiteks 15 aasta pikkune kodulaen, millega kaasneb risk, mida väljendab kõrgem intressimäär. Probleem tekib siis, kui inimesed või muud asutused pankadele neilt võetud laenu tagasi ei maksa. Tihti kindlustavad pangad ennast selle vastu tagatisega, näiteks kodulaenu puhul hüpoteegiga, mis peaks laenusumma katma. Finantskriisi alguses ilmnes aga maailmale, kui ülehinnatud oli tagatiseks antud kinnisvara, keegi ei tahtnud seda vana ja kõrge hinna eest enam osta ning seega nägid pangad, et nende vara väärtus väheneb. Ometi tuli neil enda võetud laenud tagasi maksta. Sellisteks olukordadeks on pangal kohustuste all ka omakapital ehk omanike (aktsionäride) raha, mis koosneb sissemakstud aktsiakapitalist ning varem jaotamata kasumist. Omanikud jagavad pankade kasumit, seega on ka loogiline, et nemad on esimesed, kelle varad näiteks hoiuste väljamaksmist katavad.

Kui pank kehva juhtimise või liigse riskiisu pärast langeb, ei saa riik üldiselt lubada endale oma kodanike vara lihtsalt mahakirjutamist.

Liialt väike omakapital oli üks peamine põhjus, miks pangad kriisi saabudes nii haprad olid ning valitsuse toetust vajasid. Kui vaadata pankade kriisieelset omakapitali ja varade suhet (finantsvõimendust), siis see oli 2004. aasta 8% pealt suisa 3% peale langenud[3]. See tähendab, et pangad opereerisid suure riskiga, sest kõigest kolmeprotsendiline varade langus tähendanuks pankrotti. Teiselt poolt toob suur risk headel aegadel muidugi suurt tulu, seega seab suur finantsvõimendus küsimärgi alla pankurite stiimulid. Nagu kirjutas oma kriisist kõnelevas raamatus Financial Timesi peamine majanduskommentaator Martin Wolf, väljendab vähene kapital süvendatud ning ebamõistlikku riskiisu: „Kui pank peaks kukkuma negatiivsesse omakapitali – mis on finantsvõimendust arvestades väga tõenäoline –, ei ole aktsionäridel edasisest kahjust enam sooja ega külma, sest kulud langevad võlausaldajate või valitsuse õlule.”[4] Siit tuleneb ka suurim õigustus regulatsioonidele: kui pank kehva juhtimise või liigse riskiisu pärast langeb, ei saa riik üldiselt lubada endale oma kodanike vara lihtsalt mahakirjutamist. Seega langevad kulud paratamatult hoiuste kaitse või pankade päästmisskeemide kaudu ikkagi maksumaksjale. Pankade langemine on samaväärselt nii poliitiline kui ka äriline probleem.

Kuidas pangad kindlamaks tehti

Pärast kriisi vaatasid regulaatorid ja šokeeritud poliitikakujundajad peeglisse ning regulatsioone otsustati märgatavalt tugevdada. Uue reegliraamistiku nimeks sai Basel III. Keskmise panga ettenähtud omakapitali määr kasvas umbes kaks korda. Suurtele pankadele, nagu J.P. Morgan, mis on „liialt suured, et langeda”, kehtestati lisapuhvri nõuded[5]. Veel keskenduti erinevate varaklasside riski objektiivsemale mõõtmisele.

Tegelikult kasutavad regulaatorid kapitalinõuete sätestamisel omakapitali ja riskiga kaalutud varade suhet. See on loogiline, sest näiteks valitsuse võlakiri on vähem riskantne kui eraisikule antud tagatiseta krediit, sest valitsused ei lange üldiselt maksejõuetusse. Kriisi ajal oli just varaklasside riski defineerimine olnud problemaatiline ja ebatäpne. Suurbritannia keskpanka juhtinud Mervyn King on näiteks välja toonud, et Suurbritannia kodulaenude andmisele spetsialiseerunud pangal Northern Rock, millele tehti 2007. aastal pangajooks ning mis 2008. aastal tekkinud hädade tõttu riigistati, oli kriisieelne omakapitali ja laenude suhe 1,25% või üks kaheksakümnele. Iga investorilt saadud naela kohta laenas pank 80 naela juurde. Ometi võis näha Northern Rocki 2007. aasta regulatsioonide kohaselt kui kõige adekvaatsemalt kapitaliseeritud panka Suurbritannias, sest toona peeti majalaene kõige väiksema riskiga varaklassiks. See arusaam tulenes omakorda asjaolust, et vähemalt viimased kümme aastat oli kinnisvara väärtus pidevalt jõudsasti kasvanud. Eeldusel, et kasv kunagi ei peatu, olekski kinnisvara riskivaba, sest laenuvõtja maksejõuetuse korral saaks tagatiseks oleva maja lihtsalt uuele omanikule müüa ja vahelt tulugi teenida. Nüüdseks on riskimääratlusi vettpidavamaks kõpitsetud ning regulatsioonide karmistamise protsess kestab tegelikult veel kuni 2027. aastani.

Seega tekib küsimus, kas pangandussektor on praeguseks piisavalt vastupidav ja riskid hallatud. Osalt sõltub see sellest, kui riskialtid on meie ühiskonnad kollektiivselt. Kõrgemad kapitalipuhvrid toovad pankadele lisakulu, mis tähendab, et osa sellest suunatakse edasi ka laenuvõtjale. Seega, kui laenud on kallimad ehk rahale juurdepääs veidi keerulisem, kannatab pikas plaanis sellest ka majandustegevus. Ameerika majandusteadlane William R. Cline on arvutanud, et protsendipunktiline tõus kapitalinõuetes langetab pikas plaanis SKPd 0,15 protsenti[6]. Samas on suure finantskriisi tagajärjed hirmsad ja üllatavalt püsivad – arenevate majanduste kasvutrend pole siiani kriisieelsete ennustusteni kerkinud[7]. Neid kahte kulu kaaludes leidis Cline oma arvutustes, et tähtsate pankade kapitalitasemed on ainult veidi optimaalsest maas. Ka Andrea Enria, Euroopa vast kõrgeimas ametis regulaator, ütles möödunud novembris, et praegu on saavutatud olukord, kus pankade vastupanuvõime on tänu lisatud kapitalinõuetele tunduvalt paranenud[8].

Valvsus ei tohi kaduda

Peab aga märkima, et pankade olukorra kohta kuuleb ka murelikke hääli. Euroopa pangandussektorit vaevab kehv tulusus. See on tingitud üldisemast majandusolukorrast, näiteks madalatest intressimääradest Euroopas. Samas on regulatiivsed muutused olnud pankadele kallid, näiteks võib Basel III regulatsioonide 2027. aastaks lõpuleviimine minna Euroopa pankadele maksma kuni 400 triljonit eurot[9]. Ühelt poolt võib mõelda, et tegemist on kuluga, mida pangaomanikud peavad üldise stabiilsuse eest maksma. Teisalt on võimalik, et madalam tulusus tõukab regulatsioonidest hoolimata panku riskantsematele teedele, mis lõpuks üldist stabiilsust ei paranda. Sellise järelduse tegi näiteks suuri Euroopa panku analüüsinud Euroopa finantsjärelevaataja Ernest Dautović[10].

Ameerikas on aga hakanud juba puhuma deregulatsiooni tuuled. Nii väikestele kui ka suurematele pankadele on kapitalipuhvritega seoses ühel või teisel kujul järeleandmisi tehtud. Näiteks tahab Ameerika keskpank kapitalinõuete alammäära paindlikumaks muuta, mis peaks kaheksa suure Ameerika panga kapitalikulu umbes 121 triljoni dollari võrra vähendama[11]. Lisaks teeb murelikuks ühiskonna kiiresti kasvav võlakoormus. Ühiskonna õlul olevad õppelaenud on Ameerikas finantskriisist alates juba kaks korda kasvanud ning rohkem kui kümnel protsendil nende omanikest on makseprobleemid. Ka ärilaenud näitavad tugevat kasvutrendi ning investorite raha voolab kõrge riskiga (BBB) ettevõtete võlakirjadesse. Neid aspekte võib näha problemaatilisena, sest mida enam ühiskond tervikuna võlgu elab, seda lihtsamini finantsmull tekib ja lõhkeb. Viimaks kogub populaarsust varipangandussektor, mis asub regulaatorite pilkude alt väljas, ning pangajuhid kardavad, et praegu võivad olla finantssüsteemi suurimaks ohuks hoopis küberriskid[12].

Teame ajaloost, et finantskriisid kollitavad rikkaid riike keskmiselt iga 28 aasta tagant. Meie pangad on praegu tunduvalt vastupidavamad kui 2007. aastal ja järgmise kriisi ulatus ei oleks suure tõenäosusega kaugeltki sama suur. Ometi on vaja olla valvsad ja mitte lasta rahulolul ennast eksitada. Andrea Enria ütles eespool viidatud intervjuus, et esimesed tumedad pilved on järgmiseks tormiks juba kogunemas.

[1] Davies, H. 2015. Can Financial Markets Be Controlled?, lk 25–26.
[2] Rosengren, E. S. 2013. Bank Capital: Lessons from the U.S. Financial Crisis.
[3] Cohan, W. D. 2012. How We Got the Crash Wrong. – The Atlantic.
[4] Wolf, M. 2014. The Shifts and the Shocks, lk 240.
[5] Davies, H. 2015. Can Financial Markets Be Controlled?, lk 55–59.
[6] Cline, W. R. 2017. The Right Balance for Banks, lk 4–7.
[7] Ollivaud, P.; Turner, D. 2015. The effect of the global financial crisis on OECD potential output. – OECD Journal: Economic Studies, nr 14, lk 41–60.
[8] Pankadele suunatud kapitalinõuded on stabiliseerumas. – Supervision Newsletter, 13.11.2019.
[9] Bernabei, S. 2019. European banks face large capital shortfall with Basel III rules: study. – Reuters, 21.11.
[10] Dautović, E. 2019. Has Regulatory Capital Made Banks Safer? Skin in the Game vs Moral Hazard.
[11] Condemned to Repeat the History of Bank Failures? – The New York Times, 20.03.2019.
[12] Phillips, M.; Russell, K. 2018. The Next Financial Calamity Is Coming. Here’s What to Watch. – The New York Times, 12.09.

Andreas Palm õpib Pariisis poliitikauuringute instituudis Sciences Po magistriõppes rahvusvahelise majanduse ja poliitika erialal. Ta hakkas huvituma rahandusest ja sellega seotud regulatsioonidest, kui sai aru, kui sügav ja otsene mõju on sellel temaatikal pea iga inimese elule.