Sotsiaalmeedia levib isegi loomariigis, muutes mõne neljajalgse tõeliseks kuulsuseks. Miljoni fänniga imesiga Esther elab elu, millest tema lihakehaks taandatud liigikaaslased võivad ainult unistada – roosad kostüümid, suured kübarad ning kodune keskkond. Milles peitub tema saladus ja miks peaks Estheri elusaatus meile korda minema?

Hoia Estheri tegemistel silma peal sotsiaalmeedias @estherthewonderpig

Kuidas on üks kolmesajakilone põrsas võitnud endale Facebookis pea 1,1 miljonit fänni? Kõik need inimesed, peaaegu terve Eesti rahvastik, kui Tartu välja jätta, loevad iga päev Estheri tegemistest (põhiliselt magamisest, söömisest ja mudas sonkimisest), vaatavad videoid sellest, kuidas ta haigutab, koonuga ust lahti lükkab või aias ringi jookseb, ja laigivad pilte Estherist erinevates roosades kostüümides (publiku eriline lemmik tundub olevat hiiglaslik kübar, mida ta kannab pühapäeviti, noh, pidulikel puhkudel).

Estheri lugu algas 2012. aastal, kui Kanadas elav geipaar Steve (kinnisvarahaldur) ja Derek (mustkunstnik) adopteerisid oma vana tuttava „mikrosea”, kes kasvas ootamatult täiesti tavaliste mõõtudega (ikkagi 300 kg!) seaks. Esialgu kasvatasid Steve ja Derek teda pikka aega oma Toronto eeslinna majas. Kui Esther kasvas maja jaoks liiga suureks, loobusid Estheri „vanemad” pigem oma majast ja ostsid endale farmi, kuhu nad võtsid lisaks Estherile sigu, kanu ja lambaid, kes olid pääsenud tööstuslikest loomakasvandustest.

Ühel hetkel hakkasid Steve ja Derek oma seiklusi fotode ja videote kujul dokumenteerima ning nagu kahekümne esimesel sajandil ikka, tuli kogu tõestusmaterjal ka sotsiaalmeediasse üles laadida. Varsti oli Estheril omaenda Facebooki lehekülg, kust paistis vastu sea üha täpsemate pintslitõmmetega joonistatud värvikas iseloom. Estheri-postitused jagunevad suuresti nelja kategooriasse. 1) Esther sööb ja magab, teinekord mõlemat korraga. Siit võib leida mitmeminutilisi videoid madratsil haigutavast Estherist ja soovitusi stiilis „Alusta oma päeva naeratusega, aga veel parem on teha seda vahvlitega”. 2) Esther teeb seaasju. Need postitused tuletavad meelde, et tegemist on ikkagi seaga, kelle põhitegevuseks on sonkimine, mudas püherdamine ja üldiselt looduses möllamine. 3) Esther teeb pahandust. Loogiline, et majas elav siga murrab aeg-ajalt lahti külmkapiukse või lõhub oma madratsi tükkideks. Nendest tegudest on järel ka ulatuslikud fototõendid, alati Estheri lõbusate kommentaaridega („Ma mõtlesin, et madratsisse on komm peidetud!”). 4) Esther on lihtsalt nunnu. Siin avaldab Esther armastust oma isadele, vanaemale ja üldse heatahtlikele inimestele üle kogu maailma. Tavaliselt kandes kübarat, balletiseelikut või värvilist pidžaamat. Sest miks mitte? Ta on ju totaalselt fabulous.

Steve, Derek, Esther ja teised loomad. Foto: Indiegogo

Estheri maailm on selline, kus iga inimene ja loom võib olla just niisugune, nagu ta on; kus ei küsita, kas üks või teine tegevus on „sigade loomuse vastane”. On selge – seda tõendavad tuhanded fotod ja videoklipid, mida Steve ja Derek iga päev postitavad –, et Esther on oma eluga rahul, ja see ongi kõige olulisem. Nende filosoofia võtab kokku lause „Kui sa võid ise otsustada, kuidas maailmas olla, miks siis valida midagi muud kui heatahtlikkus”.

Nüüdseks saab lugeja ilmselt aru, et Estheri kuulsus sotsiaalmeedias ei tõuku lihtsalt veidrusest (siga elab majas!) või nunnumeetri pedaalimisest (siga magab koerte kaisus), vaid suuremast eetilisest ja ühiskondlikust projektist. Selle üks eesmärk on juhtida tähelepanu loomade väärkohtlemisele toidutööstuses. Esther ise on ilmselt mõnest loomafarmist kaduma läinud nots – sellele viitab tema äralõigatud saba. Temasuguseid elab Toronto lähedal, aga ka Rakveres või Nõos, ilmselt kümneid tuhandeid. Pole vist vaja mainida, et nende elu pole kaugeltki nii luksuslik. Estheri igapäev, nii nagu see tema Facebooki lehelt paistab, on ühelt poolt umbes täpselt selline, millisena me ühe sea ideaalset argipäeva ette kujutame, teisalt aga meenutab see üsna täpselt keskmise kontoriroti unistust laisast nädalavahetusest. Kellele ei meeldiks magada lõunani, süüa ära pitsa või kolm, hulpida mõnda aega basseinis ja ronida siis diivanile, võtta koer sülle ja jääda mõne lolli filmi saatel magama. Ja kui me elame kaasa Estherile, kes saab seda linnainimese unistust iga päev ise nautida, mida ütleb see siis meie suhtumise kohta kõigisse nendesse sigadesse, kes on samavõrd võimelised nautima päikest ja pikki uinakuid, kuid kes veedavad kogu oma elu kitsas aedikus antibiootikume täis pumbatuna surma oodates. Pole vist vaja mainida, et pärast Estheri adopteerimist on Steve’ist ja Derekist saanud veganid.

Estheri koduka kandev filosoofia ulatub aga loomaõigusluse probleemidest kaugemale. Pole ilmselt juhuslik, et Estheri „vanemateks” on geipaar ning Estheri enda karakteris on rohkem kui kübeke geisensibiilsust. Arusaam, et kõige parem viis ebaõiglusega võitlemiseks on empaatia, armastus ja hoolimine, on hea lähenemine mis tahes olukorras. Kui sinu vastas on reaalne elusolend oma eripärase iseloomu, tunnete ja kannatamisvõimega, muutub tema nägemine tootmisüksuse, jumalavallatuse või mis iganes muu abstraktse kategooriana kordades keerulisemaks. Teie vahel on tekkinud side. Võib-olla olete saanud sõpradeks. Ja sõpru on juba palju keerulisem sildistada.

Vaadates inimesi, kes Estheri postitusi kommenteerivad, on selge, et sellisest tingimusteta aktsepteerimisest on maailmas kõvasti vajaka. Estheri seinale kirjutavad teised loomaomanikud, loomaõiguslased, aga ka lihtsalt inimesed, kes tahavad öelda, kui palju nad Estherit armastavad või siis lihtsalt: „Ma tahaksin, et minu elu oleks nagu sinu oma, Esther <3.” Palju on vanemaid inimesi ja neid, kes on elanud just üle suure kaotuse, näiteks lähedase surma. Estheri sein on justkui keskmise netikommentaariumi negatiivpilt, kus sõimu, vihkamise ja vandenõuteooriate asemel tuntakse üksteisele kaasa, avaldatakse toetust ja väljendatakse armastust. Seda pilti vaadates tekib tõesti küsimus, et kes ei tahaks olla vabajooksusiga?

Aro Velmet on ajaloolane, loomasõber ja mitte piisavalt järjekindel taimetoitlane. Lisaks Estherile on tema lemmiksead Wattles ja Tammy Broome’i loomade varjupaigast ning Pillow blogist Life of Pikelet.