Internetis levivate enesetapumängude käsitlemisel tegeleb meedia rahustamise ja analüüsi asemel sageli hoopis hirmutamise ja moraalse paanika õhutamisega, mis jätab tähelepanuta probleemide kompleksse iseloomu ega toeta alaealiste turvalisemat toimetulekut.

Illustratsioon: Vahram Muradyan
Illustratsioon: Vahram Muradyan

Hirmu ja ohutunnet genereerivate motiivide esitus meedias ning meediamõjulises inimestevahelises kommunikatsioonis on laineline: ühel perioodil on esiplaanil inimeste kadumine, teisel laste enesetapumängud, kolmandal koroonakriis. Järgnevalt tuleb juttu meedia ja reaalelu dünaamikatest seoses laste n-ö ohtliku folklooriga, mis sisaldab näiteks kontakte agressiivsete (pool)üleloomulike hirmuolenditega, kogemuslugusid mahajäetud majades tajutud õudustest ning ka arusaamu seoses enesetapumängudega.

Folklorist Linda Dégh osutas juba 1990. aastatel „lainetena kulgevale hirmukultuurile”[1], mis võib panna inimesi folkloorseid motiive tegudes välja elama (nt enesetapumängude kontekstis sotsiaalmeedias Momo rollis esinedes) või nende motiividega seotud hirmujutte levitama. Ühiskonna- ja kognitiivteadlane Dan Sperber märgib: „Uute ideede konstrueerimine, uued sõnakasutused, uute esemete, käitumisviiside kasutuselevõtt ei toimu suvalises suunas, vaid lähtub atraktiivsusteguritest (attractors).”[2] Kusjuures selliseid atraktiivsustegureid sisaldava teabe sisendusjõuline kordamine võib kumuleeruda moraalseteks paanikateks.

Teadusajakirjanik Malcolm Gladwell on toonud välja nakkefaktori fenomeni[3] ehk tõsiasja, et kui rõhutada infoedastusel teadlikult teatavaid suurtele inimhulkadele kordaminevaid motiive, võib nendest tulenev resonants vallanduda sarnaselt epideemiaga. On selge, et meediamõjulises nüüdismaailmas on üks olulisemaid ohutaju määrajaid ajakirjandus. Näiteks teatud tüüpi ohtude või vägivalla kujutamine (nt alaealiste ohtusattumise või otsese väärkohtlemisega seotud teemad) käivitab ühiskonnas peaaegu alati vastavad hirmud ja kaitsekäitumise. Ent seaduspärasused seoses sellega, millal meedias rõhutatud ohuteemad tingivad pelgalt plahvatusliku verbaalse reaktsiooni või nende kandumise ka tegude tasandile, pole alati selgelt prognoositavad.  

Noorte enesetapumängud Venemaal

Alexandra Arhipova töörühm analüüsis[4] hirmulainet Venemaal, mis sai alguse ühe 2016. aastal ajalehes Novaja Gazeta avaldatud käsitlusega noorte surmarühmadest ehk teatud virtuaalsetest kogukondadest populaarses suhtlusvõrgustikus VKontakte. Nimetatud ajaleheartikli autor väitis, et anonüümsena tegutsev kuritegelik rühmitus sunnib nendes gruppides sihiteadlikult spetsiaalseid manipuleerimistehnikaid (nt hirmutamine, koodsõnumid, üha rängemaks muutuvad enesevigastamisülesanded) kasutades teismelisi enesetappu sooritama ning on vastutav juba vähemalt 130 noore surma eest. Kurikaelu iseloomustati kui maffiaorganisatsiooni, mille tegevuses kirjeldati muu hulgas üleloomulikke elemente. 

Paanika kasvades said kirjeldused värvi juurde, näiteks Uljanovski linnapea võrdles Sinivaala väljakutse taga olevate kurjategijate tegevust islamiäärmusliku rühmituse ISISe omaga. Artikkel leidis kajastamist ka Lääne meedias, kuid esmajoones tõi see nii venekeelses ajakirjanduses kui ka sotsiaalmeedias kaasa mitmetasandilise reaktsiooni, mis jõudis välja ametivõimude tasandil ohu tõkestamiseks mõeldud käitumis- ja kontrollisuuniste juurutamiseni. 

Kui meediakajastuse eesmärk on objektiivne hoiatamine, siis mis taotlust teenib morbiidne ja hirmu õhutav atmosfääriloome?

Ent juba samal aastal järgnesid avalikkuses teadlaste kommentaarid, mis kinnitasid, et nimetatud surmagruppide ja noorte enesetappude vahel puudub seos. Veelgi enam, tõendati, et gruppide administraatoriteks ei olnudki kuritegelik organisatsioon, vaid muist osalemislugusid osutusid lihtsalt folklooriks, mõne tuvastatud grupi algatajad olid aga teismelised noored. Ka tuntud libainfo kummutamisega tegelev portaal Snopes deklareeris 2017. aastal, et Venemaal ja mujal maailmas toimunud teismeliste enesetappude ning virtuaalsete surmamängude (nt Sinivaala väljakutse) vahel ei leitud kausaalset seost. Peagi kinnitasid eri piirkondadega seoses sama mitmed Lääne meediaväljaanded.

Eesti laine

Eestisse jõudis nimetatud moraalne paanika mõningase viitega ja selle lainehari kestis suhteliselt lühikest aega. 1. märtsil 2017 edastas Vikerraadio hoiatava kommentaari, et Venemaal tuntud enesetapuväljakutse levib ka Eesti noorte hulgas. Muu hulgas vahendati intervjuud 8. klassi tüdrukuga, kellel „oli olnud selle mänguga kontakt”, ning politsei raskete kuritegude osakonna juhatajaga. Intervjueeritud tüdruk kinnitas, et liitus mänguga pelgalt uudishimust, kasutades võltsidentiteeti ja postitades gruppi ainult võltsvideoid ja -fotosid ning lahkus lõpuks grupist, kuna tal hakkas kõhe. Ka tema sõbrannad, kes samasuguse grupiga liitusid, ei teinud midagi tervist ohustavat. Politsei esindaja jättis aga oma sõnavõtus tähelepanuta, et õigupoolest oli intervjueeritud tüdruk kasutanud teadlikult mooduseid enda ohutuse tagamiseks, ning rõhutas, et arvestades teavet, mis on saadud rahvusvahelisest meediast ja nimetatud intervjuust, tuleb järeldada, et „tegemist on väga tõsise olukorraga”. Järgnes üldistus, et lapsed ei saa aru, et selline mäng lõppeb reaalse enesevigastamisega.

Suurem ohutunnetuse laine jõudis Eestisse 2019. aastal, kui Postimees avaldas 29. jaanuaril artikli pealkirjaga „Sotsiaalmeedias leviv ohtlik tapmismäng ähvardab lapsi: „Sa sured kolme tunni pärast””. Järgnes kirjeldus, et Momo on varasema Sinivaala väljakutse järgmine tase ja ainuüksi Venemaal on mänguga seotud 130 noore enesetapud. Ahelreaktsioonina levis teave nii sotsiaalmeedias kui ka näost näkku vestlustes, ent Eesti kontekstis toodi tõendiks mängu ohtlikkusest ainult näiteid lastest, kes olid hirmu tundnud, mitte end vigastanud. 

Kõnekas on ka infoedastuse visuaalne komponent. Postimehes oli teave esitatud mustal taustal, illustratsiooniks suures plaanis õudustäratav Momo kujutis. „Reporteri” samateemaline saateklipp kujutas illustreeriva materjalina üksikasjalikult enesevigastamist ning viise Momo mänguga liitumiseks. Tekib küsimus, et kui meediakajastuse eesmärk on objektiivne hoiatamine, siis mis taotlust teenib selline morbiidne, hirmu õhutav atmosfääriloome. Maailma Terviseorganisatsioon ja teadlased on andnud konkreetseid soovitusi enesetaputeema käsitlemiseks meedias, soovitades sõnaselgelt hoiduda emotsionaalsest, sensatsiooni tekitavast ja paanikat õhutavast stiilist [5].

Selleks ajaks, kui meediasse jõudsid üleskutsed, et vanemad lastega enesetapumängudega seotud ohtudest räägiksid, olid paljud lapsed juba läbinud nii uskumise, hirmu kui ka hirmust üleolemise faasi.

Kuu aega hiljem, 1. märtsil avaldas Postimees moraalse paanika lõputakti markeeriva kirjutise, mis kandis eelmisega samavõrra reljeefset, kuid vastupidise sõnumiga pealkirja „Lapsevanemad, rahunege maha! Momo on linnalegend, mis hanitas miljoneid”, illustratsiooniks taas suures plaanis Momo. Artiklis kirjeldati, kust sai alguse Momo visuaalne kujutis ja et mänguga seotud paanika oli selgelt ülevõimendatud, kuid ei jäetud siiski manitsemata, et „internet on laste jaoks jätkuvalt koledusi täis koht”. Nagu sageli tervise ja turvalisusega seotud meediakajastustes, tsiteerib artikkel ilma näo ja nimeta eksperte, kes räägivad suitsiidinarratiivide vohamisega seotud ohtudest, olgugi et Momo asemel oleks olnud asjakohane illustreerida artiklit pigem mõne eksperdi fotoga.

Temaatilistes meediakäsitlustes tõusevad esile kaks läbivat joont: 1) küsimus, kes on süüdi – internet, lapsevanemad, kes oma lapsi ei kontrolli, hüsteerilised inimesed; 2) suunised õigeks ja valeks käitumiseks – isegi pärast seda, kui on tõdetud, et paanika taga oli linnalegend, kutsutakse üles rakendama laste üle rohkem kontrolli. Tähelepanuväärne on, et enamasti puudub sellistes käsitlustes gradatsioon – soovitused on absolutiseerivad, rõhutades, et alaealiste tegevust internetis tuleb alati jälgida. Selline nii väikelapsi kui ka hilisteismelisi ühe puuga mõõtev lähenemine paneb lapsevanemale vaieldamatult üle jõu käiva vastutuse ning annab mõista, et alaealistel endil puudub mõistus ja toimevõime.

Noorte vaade

Alaealisi puudutavates küsimustes vajab tähelepanu ka nende endi vaade. Autori vestlustest teismelistega ilmnes, et nad olid üldiselt sotsiaalmeedia enesetapuväljakutsete peensustega tunduvalt paremini kursis kui lapsevanemad. Selleks ajaks, kui meediasse jõudsid üleskutsed, et vanemad lastega nendest ohtudest räägiksid, olid paljud lapsed juba läbinud nii uskumise, hirmu kui ka hirmust üleolemise faasi, kusjuures reaktsioon oli selgelt east sõltuv – hirmutavana mõjus temaatika eelkõige noorematele, mitte ohu peamiseks sihtrühmaks peetud teismelistele. Näiteks üks 13-aastane poiss kommenteeris Momo ja sarnaste surmamängude kohta: „Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks nii loll, et teeks kunagi midagi sellist, mida need surmamängud käsivad sul teha.” Üks 11-aastane poiss nimetas neid rumalaks naljaks, mida keegi ei järgiks.

Seega on võimalik rääkida isegi teatavast rollinihkest: „vaesed kaitsetud noored” ei langenud ohvriks, vaid võtsid jõupositsiooni, levitades temaatilisi linnalegende ja pildimaterjali ning tajudes ise neid väljakutseid vähemalt osaliselt lollitamise ja huumorina. Digitaalne etnograafia võimaldab käitumisskripte vaadeldes näha, et osalt oli ebaproportsionaalselt jõuline reaktsioon tingitud kommunikatsioonimustrite erinevustest – paljudel täiskasvanutel, aga samuti väiksematel (eelkõige esimese kooliastme) lastel on kohati raske aru saada teismeliste virtuaalsuhtluse reaalsuse ja pseudoreaalsuse nüanssidest. Küberkiusamise, enesetapu ja ammugi sellele sundimise kui loomuldasa tundlike teemadega seotud ohu sisendusjõuline eksponeerimine tekitab automaatselt hirmu ja soovi võtta kasutusele jõulised vastumeetmed. Tugeva emotsionaalsusega laetud kajastused ei tarvitse lasta märgata moraalsete paanikate selektiivset vaadet.

Moraalsete paanikate selektiivsus

On hulgaliselt muid, sageli (pool)üleloomulike folkloorsete elementide ja tuumkarakteritega riskikäitumise viise, mis on teismeliste seas palju populaarsemad, kuid ei jõua kunagi meediasse ega lapsevanema kontrolliva silma alla. Mõnedki neist eksisteerisid juba enne digiajastut, näiteks mäletatakse pea igas suguvõsas laste sõjajärgset lahingumoonaga mängimist[6]. Temaatilise teabe levik ja vallanduv uudishimu panevad teismelisi eksperimenteerima – külastama kummitusmaju, hulkuma pimedates surnuaedades või varemete vahel, katsetama kontaktivõttu vaimolenditega, kusjuures vastavasisulisi suuniseid, aga ka enesekaitseviise saadakse digiajastul sageli taas sotsiaalmeediast või üldse internetist (nt rakendused vaimudega kontakteerumiseks).

Riskitegevusega kaasnevat põnevust, oma julguse ja mentaalsete piiride testimist nimetatakse „hirmu kaudu initsiatsiooniks”.

Mahajäetud majades hulkumisega seoses mainis üks 14-aastane poiss absolutiseerivalt, et seda teevad „kõik”. Ühe varateismelise tüdruku sõnul tegelevad ka vaimude (nt Bloody Mary) väljakutsumisega „kõik”[7]. Mahajäetud majad seostuvad õpilaspärimuses ohu, kuritegude, veidrate ja ohtlike inimeste (nt narkomaanide) kohtamisega, vaimude ja lihtsalt keelatusega – ka nendesse konnotatsioonidesse on meedia andnud oma panuse, nagu nähtub ka järgmisest kirjeldusest: Ükskord klassiekskursioonil leidsime kuskilt metsa seest ühe mahajäetud maja ja see oli täiega hirmus, läksime sisse ka ja vaatasime ringi. Õudusfilmides alati ütled ju peategelasele, et ta on nii loll ja ärgu mingu sinna mahajäetud majja, aga tegelikult ise ka, kui näed, siis ikka tahad vaadata, mis toimub (tüdruk, snd 2001, Tartu, 2018)[7].

Osalejateks on kõige sagedamini teismelised, kuid võidakse kaasata ka nooremaid õdesid-vendi. Riskitegevusega kaasnevat põnevust, oma julguse ja mentaalsete piiride testimist on nimetatud „hirmu kaudu initsiatsiooniks”[4]. Õpilaspärimuse kogemuslood kirjeldavad nii enese proovilepanekut kui ka selle kaudu õppimist ja piiride seadmist. Seega on ohufolklooril ja sellega seotud käitumisel oma roll sotsialiseerumises, mille puhul võib aga osaliste olukorra hindamise võime olla üsna erinev.

Meedia vaadaku peeglisse

2020. aastal ületas surmamängude temaatika veel vaid põgusalt uudiskünnise, kui hoiatati sotsiaalmeedias koomiksikangelase Goofy välimuse taha varjunud enesetapumängudele õhutajate eest, kuid nüüdseks on meedias esil juba teised nakkefaktorid, mis seostuvad eelkõige koroonapandeemiaga. Ka teismeliste enesetappude sagenemist viimase aasta jooksul seostatakse meedias eelkõige koroonakriisiga.

Paradoksaalsel moel ammutavad alaealised mõnelgi juhul infot folkloorse taustaga riskikäitumise kohta just meedia moraalsete paanikate kaudu, mille eesmärk on hoiatada, kuid mis samal ajal võivad äratada huvi.

Laste ja teismeliste ohutaju, aga ka riskiiha suundumused on mõjutatud märgatavalt meediast, kuid noored võivad noppida infoedastusest välja teised rõhuasetused ja saada osa teavet teistest kanalitest kui nende vanemad. Paradoksaalsel moel ammutavad alaealised mõnelgi juhul infot folkloorse taustaga riskikäitumise kohta just meedia moraalsete paanikate kaudu, mille eesmärk on hoiatada, kuid mis samal ajal võivad äratada huvi ja panna otsima lisateavet. Emotsioonidele rõhuv ja teismelisi ülekaalukalt haavatava ja vastutusvõimetuna kujutav meediaesitus siin mõistusele kutsuvalt ei mõju. Samas toetab meedia keskendumine piiratud signaalmotiividele ohu lihtsustatud kujutamist, mille tõttu riskid, mis ilmnevad kohtades või vormides, mida meediamõjulistel ohukaartidel pole, võivad jääda märkamata.

Noorte enesetapud on kahtlemata tõsine probleem, kuid nende sidumine ühe konkreetse virtuaalse mänguga on keeruliste ja mitmetahuliste psühhosotsiaalsete protsesside lihtsustatud taandamine ühele põhjusele, mis justkui aitaks hoobilt ära seletada kõik noorte vaimse tervise probleemide asjaolud. Teismelistele omasest riski- ja enese proovile panemise valmidusest kuni soovini surra on pikk maa. Esimest ajendab sageli eluterve õppimisvajadus ja elujanu, mida hirmutamine ja keelud naljalt ei peata. Kas kahjuks või õnneks ei saa lapsevanemad mingitest oma laste tehtud potentsiaalselt riskantsetest tegudest kunagi teada, kuna üsna tõenäoliselt valutavad nad enam südant meedias moraalse paanikana esitatud ohtude pärast.

[1] Dégh, L. 2001. Legend and Belief. Dialectics of a Folklore Genre.

[2] Sperber, D. 1996. Explaining Culture. A Naturalistic Approach.

[3] Gladwell, M. 2004. Läbimurdepunkt. 

[4] Архипова, А.; Волкова, М.; Кирзюк, А.; Малая, Е.; Радченко, Д.; Югай, Е. 2017. „Группы смерти”: от игры к моральной панике. 

[5] Värnik, A. jt. 2003. Suitsiidide kajastamine meedias. – Eesti-Rootsi Suitsidoloogia Instituudi 10. aastapäeva artiklite kogumik. Suitsiidi-uuringud, toim. Airi Värnik. 

[6] Tuisk, A. 2018. Sõjamoonaga mängimine Eestis Teise maailmasõja ajal ja pärast seda: folkloristlik vaatenurk. – Mäetagused, nr 71, lk 175–196.

[7] Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna koolipärimuse kogu.

Reet Hiiemäe on Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika vanemteadur.