Kõigest 19-aastase neiu enesetapp pärast aastaid kestnud küberkiusamist tõestab, et internet pole sügav kaev, kuhu paisatud info niisama kellenigi jõudmata põhja vajub.

Illustratsioon: Richard Patterson (CC By 2.0)

Z-generatsioon (sündinud aastatel 1995–2012) on nutitelefonidega üles kasvanud. Kuna ajal, mil nutitelefonid saime, ei teadnud meie vanemadki nende kohta midagi, pidime kõik ise järele proovima. Ühel hetkel hakati rääkima internetis peituvatest ohtudest, sealhulgas küberkiusamisest. Kuna nutitelefonid on nüüdseks justkui kehavälised organid, on netikiusu eest pea võimatu põgeneda. Seda on käsitletud kui nähtust omaette, uurimata põhjalikult kiusu tagamaid. Teemat püütakse tervikuna hoomata, mistõttu on raske süüvida netikiusu tõelisesse, sügavamasse olemusse. Keeruline on märgata juhtumeid, mis päris täpselt sellesse paljuräägitud küberkiusamise mustrisse ei sobitu.

Tasakaalu otsijate põlvkond

Olen 12-aastane. Diivanil lesides scrollin Facebookis, kus mul on juba mitu aastat konto. Kui Facebook 2006. aastal kõigile vähemalt 13-aastastele kättesaadavaks tehti, olin viieaastane. See on minu jaoks loomulik keskkond. Vahelduseks mängin iPad-is Temple Run’i ja jooksen mingisuguste olevuste eest minema. Ma ei teegi täpselt vahet, kust algab ja lõppeb mäng. Kas sotsiaalmeedia ei olegi mäng?

Z-generatsioon kasvas tasakaalu otsijate põlvkonnana, katsetades nutitelefoni mõju kasvavale inimesele. Noorte ja vastuvõtlikena sukeldusime, pea ees, imelisse maailma, kus oli kõike külluslikult – videoid, sõpru, mänge… Sellise tehnoloogilise uuenduse saabumisel maailma läheb tasakaal paratamatult hetkeks paigast. Inimkond pole siiani päris selgusele jõudnud, kuidas nutimaailmas tervislikult elada. Õnneks hakkab tasakaal vaikselt taastuma, andes endast märku sellega, et inimesed üritavad olla teadlikumad nutisõltuvusest, kiusust, võltskuvanditest ja muust.

Ma ei teegi täpselt vahet, kust algab ja lõppeb mäng. Kas sotsiaalmeedia ei olegi mäng?

Kuigi küberkiusamisele on hakatud palju tähelepanu pöörama, on see lai teema, mille erinevate tahkudeni pole põhjalikult jõutud. Mäletan lapsepõlvest ja teisemeeast nii õelaid postitusi, nõmedate piltide postitamist kui ka alandavaid kommentaare, kuid teemale süvenenumalt mõeldes šokeeris mind see, kuidas ühest inimesest võib saada kiusuobjekt tuhandetele.

Kaitsetu inimene

Sotsiaalmeedia sisu on peamiselt meelelahutuslik ning kui inimesest on üleval video või naljakas pilt, on ta meelelahutuseks muutumise vastu kaitsetu. Ta muutub karakteriks, justkui fiktiivseks tegelaseks, kelles ei nähta enam ekraanitaguseid inimlikke omadusi ega tema potentsiaalset reaktsiooni toimuvale. Tuntust kogunud inimene, alustades suunamudijatest ja lõpetades poliitikutega, kuulub automaatselt avalikkusele ja on n-ö „kõigi kasvatada”. Piir tagasiside ning ebavajaliku kiusu vahel ei ole nii tunnetuslik, kui arvata võiks. Keeruliseks teeb asjaolu see, et netikuulsused satuvad haavatavasse positsiooni iseenda käe läbi, ennast internetis jagades.

Sotsiaalmeedias muutub inimene karakteriks, justkui fiktiivseks tegelaseks, kelles ei nähta enam ekraanitaguseid inimlikke omadusi ega tema potentsiaalset reaktsiooni toimuvale.

Olen endiselt 12-aastane. Sõbranna küsib, kas ma seda Heldin Noolt tean. Vastan, et ei tea. Ta näitab mulle videot, mis kulutulena noorte seas levib. Heldini versioon laulust „Päästke noored hinged” tegi ta tervele põlvkonnale noortele tuntuks. Veel aastaid jookseb see nimi mullle aeg-ajalt vastu, kui keegi on mõne nalja teinud, tema käest Ask.fm-is anonüümselt küsimusi küsinud või teda kusagil näinud ja sellest pildi sotsiaalmeediasse postitanud. Kuigi ma ei ole üks nendest, kes tema kohta postitusi teeb või nõmedaid küsimusi küsib, ei mõtle ma temast kordagi kui inimesest.

Pärast video laadimist YouTube’i sai Heldinist kuulsus, keda fännati vaid naljaga. Hiljuti jõudis Heldin Noole lugu lõpuks meediasse. Laura-Marleene Jefimov kirjutab Heldinist rääkivas artiklis, et ta oli fenomen terve põlvkonna jaoks, olles seeläbi tuhandete viha- ja pilkeobjekt. Probleem ei olnud selles, et keegi teda inimesena kirglikult vihanud oleks. Õigupoolest oligi jama selles, et nii mastaapse „fännide”-kiusajate ringi puhul ei osanud keegi tema inimeseks olemist meeles pidada. Inimlikkust nähti alles siis, kui Heldin sel suvel enesetapu sooritas, millest tõukuvalt tema lugu ka laiema avalikkuseni jõudis.

Kelle vastutus on märgata?

Trükin Google’i otsingusse sõna „küberkiusamine”. Esimestelt lehtedelt saan juhtnööre, kuidas küberkiusamist ära tunda ning mida ohvrina ette võtta. Kuid kui tegemist on lihtsalt ebameeldiva ja vihkava käitumisega internetis, kas see on siis… mitte midagi? Kuidas kiusu ennetada? Kuidas aidata kedagi, kes ei oska oma emotsioone muudmoodi taltsutada, kui neid teiste peal välja elades?

Küberkiusamine on veebilehe targaltinternetis.ee andmetel õelate e-kirjade, tekstisõnumite jne korduv saatmine; isikliku informatsiooni väljameelitamine kelleltki ning selle levitamine; kellegi teise nime all ebaviisaka ja alavääristava sisuga sõnumite saatmine ning internetikeskkondade loomine kaaslase üle naermiseks, alavääristamiseks või vaenu õhutamiseks. Välja on toodud ka, et kiusajaid on tavaliselt mitu. Kas juhtum, kus tuhanded inimesed „möödaminnes” kedagi pilkavad, on siis ikka küberkius? Kiusajaid on tuhandeid, kuid kui palju on neid, kes seda korduvalt teevad?

Kuidas jõudis Heldini juhtum laiema avalikkuseni alles siis, kui ta pärast aastatepikkust kiusamist enesetapu sooritas? Kuidas polnud kõigi nende aastate jooksul ühtegi ajakirjanikku või kiusamiseksperti, kes oleks sellele kasvõi lihtsalt tähelepanu pööranud? Kas see ei sobitunud küberkiusu valemisse? Kuna Heldini juhtumi puhul oodati ka koolipoolset tegutsemist, siis kui suur mõjuvõim on ühel koolil, kui kiusajaid on tuhandeid? Heldini lugu leidis nüüd kajastust, kuid temalaadseid mikrokuulsusi on noorte seas praegugi. Kelle vastutus on selliseid juhtumeid märgata? Kas mitte meie kõigi?

Tulevik on (loodetavasti) helgem

Kui KiVa (Kiusamisvaba Kool) kodulehele jõudsin, leidsin juba mitmekülgsemat informatsiooni, näiteks toetavaid mõtteid kiusajale endale. See programm on mõeldud aga koolidele ja noortele, nagu ka kiusuteemalised materjalid ja loengud. Tegelikkuses võiks internetis levivatest kiusamise vormidest rääkida ka vanemate põlvkondade esindajatele, kes vahel samuti internetis vastutustundetult käituvad. Kiusamisvaba töökoht?

Pealiskaudset ja jõhkrat kommenteerimist täiskasvanumate poolt kohtab eelkõige Facebookis, kuid ka anonüümsetes kommentaariumides. Mõnikord kirjutatakse lihtsalt, et keegi on nõme, kuid teinekord ähvardatakse vägivallaga. Ehk pole seegi päris küberkiusamine, kuid kindlasti kiusamine küberilmas. Klikid klikkideks, kuid kuidas kõlaks kiusamisvaba kommentaarium?

Nüüdseks oleme enam-vähem läbi hammustanud, kuidas küberkiusu ära tunda, kuid „lihtsalt ära tee” suhtumine on selle tõkestamisel jõuetu. Kui tegeleda katkiste ühenduste parandamisega, ei pruugi ühel hetkel esmane viis oma probleemidega tegelemiseks olla teiste alandamine. Netis kellegi häbistamine ei sünni tühjalt kohalt. Kuigi kiusamine väljendub netikeskkonnas, on selle juured sügavamal inimeses.

Platvormid, kus suheldakse, muutuvad ajas. Kuna Facebook on noorema põlvkonna jaoks „uus päris”, siis seal toimetades arvestatakse üha enam hea käitumistavaga. Suhtluslaadi muutudes võivad erinevad kiusamisviisid muutuda või juurde tekkida. Võimalused netis kellelegi haiget teha ei matki üks ühele tegeliku elu kiusamisviise, mistõttu on oluline mitte liiga jäigalt küberkiusu tunnustest kinni hoida. Võib-olla tuleks vähem rõhku panna sõnale „küberkiusamine” ja lihtsalt meeles pidada, et internet ei ole sügav kaev, kuhu paisatud info niisama põhja vajub, kellenigi jõudmata. Meie kõigi vastutus on internetis silmad lahti hoida ning püüda reageerida läbimõeldult.

Heneliis Notton on sügisest Tartu Ülikoolis kirjanduse ja kultuuriteaduste tudeng. Kuigi mõtleb peamiselt teatrist, satub tihti kogemata teistel teemadel kirjutama. Vabal ajal käib seenel.