Uurime värskes keskkonnakolumnis, kas renditõuksid muudavad revolutsiooniliselt linnas liiklemist või on tegu üürikese trendimänguasjaga.

Illustratsioon: Stella Salumaa

Mitu ettevõtet turustas fidget spinner’it esialgu kui abilist tähelepanuhäiretega lastele, ent lühikeseks ajaperioodiks kujunes sellest fenomen ennekõike tervete laste hulgas. Nii tunduvad ka renditavad elektritõukerattad olevat põhimõtteliselt üleöö tekkinud trendikad mänguasjad, mille eest maksab kallist hinda keskkond. Ka kasutajate käitumine meenutab lapselikku vaimustust uue lelu üle, mis jäetakse vedelema just sinna, kus juhtub, kui silmapiirile ilmub midagi uut. Linnakodanikud on aga need, kes peavad jalus oleva kola kapi alla lükkama. Selleks et saada paremini aimu, mis probleemid võivad meid renditavate elektritõukeratastega ees oodata, uurisin laenutusteenusega kauem kokku puutunud linnade kogemusi.

Jagamisühiskonna roosa mull

Jagamisühiskonna uustulnukad rõhuvad sellistele väärtustele nagu üksikisiku tarbimise vähendamine. Nii hõikasid Uber ja Taxify autojagamisteenuse turule toomisega välja revolutsioonilise eesmärgi vähendada linnades eraautode hulka. Praeguseks tuleb aga tunnistada, et see ei ole õnnestunud ja klientide ootel tühjalt ringi sõitvad taksoteenust pakkuvad masinad hoopis ummistavad ning reostavad linnasid veelgi enam. Väikesed ja vähe ruumi võtvad tõukerattad tunduvad muidugi palju parem alternatiiv, kuna need ei pea näiteks kasutajaid otsides mööda linna tühisõite tegema.

Kasutaja võtab tõukeka sealt, kus see satub olema, ja jätab selle sinna, kust alates seda enam vaja pole. Sellest tõstatub ka sügav probleem – neil ei oleks justkui omanikke. Päriselt kuuluvad need aga laenutusega tegelevale firmale. Kui suur saab sellises olukorras olla pühendumus igale üksikule tõukekale ja soov seda korras hoida, kui mugavam – ja tihtipeale ka vältimatu – on pigem uus osta?

Suurlinnade kogemus näitab, et ühisvara eest kantakse halvasti hoolt ja seda hävitatakse lausa tahtlikult. Münchenis viskasid keset teed vedelema jäetud tõukekatest tüdinenud kodanikud neid jõgedesse ja põõsastesse ning riputasid neid puude otsa. Portlandi linn sai rohkelt kaebusi ratastooliga liikuvatelt elanikelt, kel oli raskusi tänavatele jäetud tõukekate vahel laveerimisega. Hooletut liiklemist soosib puudulik seadusandlus ja selle halvasti mõistmine ning kontrolli puudumine.

Lõbusõitude ökoloogiline hind

Enamik elektritõukekaid liigub suure energiatihedusega liitiumioonakude toitel, mis võivad sisaldada koobaltit, niklit, vaske, alumiiniumi ja muid osaliselt probleemseid tooraineid, mille kaevandamine on kahjulik nii inimeste tervisele kui ka keskkonnale. Liitiumi ekstraheerimise peamine kahju seisneb avatud basseinides aurustumisest tulenevas veekaos. Koobalti kaevandamine saastab muu hulgas põhja- ja pinnavett kemikaalide ning raskemetallidega ning paiskab õhku ohtlikku tolmu. Kaevandustes kulutatav vesi tuleb aga kohalike kogukondade veevarudest. Lisaks kasutatakse koobalti kaevandamisel väiksemates kaevandustes ka lapstööjõudu. Aku on aga vaid üks paljudest detailidest, mis valmistatakse ja komplekteeritakse peamiselt söe põletamisest saadud energia toel töötavates tehastes Hiinas. Pärast seda peab toodang läbima pika tee, et jõuda lääneriikidesse.

See on ilmselge, et taastuvenergia salvestamiseks on meil vaja tulevikus aina enam akusid ja et pikemas perspektiivis kasu saamiseks ei pääse me lähiajal probleemse kaevandamise aina suurenevatest mahtudest. Samuti ei lõppe veel niipea mugavustoodete import Hiinast. Küsimus on, kas see õigustab ennast olukordades, kus on võimalik eelistada puhtamaid alternatiive, nagu oma jalad ja jalgratas.

Kui võrrelda tõukerataste tootmisele kuluvat energiat ja selle käigus tekkivat saastet, on nende igapäevaseks kasutuseks vajalik elektri hulk isegi üsna väike tegur. Energia tootmine pole aga Eestis just kuigi keskkonnasõbralik ja laadimisele lisandub veel teinegi keskkonnakulu: kuna tõukekatel ei ole konkreetseid laadimispunkte, nagu on Tartu linnaratastel, peab need laadimiseks linna pealt kokku koguma. Tõukekatele on aku sisse ehitatud ja ei piisa, kui keegi sõidab lihtsalt laetud akudega nende juurde, vaid need korjatakse kokku, transporditakse autoga laadimiskohta ja jagatakse hommikul jälle laiali.

Positiivse kasuteguri potentsiaal

Ainuke viis, kuidas renditõukekad päriselt positiivset mõju avaldaksid, oleks see, kui need vähendaksid tänavatel autosid. Skeptikuna, nagu ma olen, ei kujuta ma aga neid autoomanikke kuidagi ette tõukekatega sõitmas. Seda umbusku kinnitab ka statistika. Pariisis näitas 4000 kasutaja seas korraldatud uuring, et 47% küsitletutest oleks läbinud vahemaa muidu jalgsi, 29% ühistranspordiga ja 9% jalgrattaga ning vaid 8% vältis laenutatud tõukekaga auto- või taksosõitu. Ka Ameerika Ühendriikides Portlandis näitavad andmed, et 42% kasutajatest liiguks muidu jala või jalgrattaga. Seal väidab samas kuskil kolmandik küsitletutest, et hoidus sellega autosõidust.

Saksamaal, kus diskussioon on parasjagu üsna tuline, reklaamivad teenusepakkujad tõukekaid suuresti ühistranspordi kasutamist lihtsustava abivahendina, mis aitab läbida selle „viimase miili” sihtpunktini jõudmiseks. Selle eesmärgi täitmiseks peaksid ka linnad süsteemi panustama. Näiteks pakkuma ühiskaartide omanikele soodsamat tõukekarenti ja linnas autoga liiklemist piirama. Laenutajad aga peaksid jagama neid laiali pigem linnaservas.

Kui sõidud on sõidetud

Ideaalses maailmas võiks lugematute kasutajate käes halvasti koheldud, vanaks jäänud või jõest välja õngitsetud tõukeratas minna ümbertöötamisse. Paraku tundub see veel üsna hägune ala olevat. Miks see nii tähtis on? Sest kui tõukekate sisseehitatud akude eluiga saab läbi, on kogu sõiduvahend kasutu. Oma isiklikest asjadest hoolivale inimesele võib taastöötlus tunduda alles kauges tulevikus terendava küsimusena, kuid kogemus näitab, et laenutatavate tõukerataste eluiga on vaid kuni kolm kuud (eelkõige kehtib see revolutsioonilise teenuse algusperioodil, kus on palju nii katsetamist kui ka uuendusi). Kolm kuud. Vaadakem nüüd sellele plastist, metallist, aku ja rehvidega asjale peale ning püüdkem võrrelda seda mis tahes samas mastaabis asjaga, mida me ise omame. Kolm kuud ei ole piisav. Seega on tõukeratta üldises ökobilansis väga tähtis mõelda, mis saab oma aja ära teeninud mudelitest. Kas teenusepakkuja saadab need taaskasutusse, parandab ja korjab kokku ka lõhutud vara?

Lühidalt öeldes on elektritõukekas mõistlik alternatiiv autole nende jaoks, kes soovivad liikuda ilma liigse pingutuseta, eriti kui tegemist on isikliku ja hästi hooldatud investeeringuga. Mind paneb see aga küsima, miks ma peaksin liikuma oma niigi vähese aktiivsuse juures elektrimootoriga, kui mul on funktsioneerivad jalad?! Oma üldiselt mittesportlikku eluviisi arvestades sunnin ma ennast pigem jala käima. Pikemate maade läbimiseks ja oma raamatulugemisstatistika parandamiseks jään aga ühistranspordi juurde.