Selle nädala lõpus, täpsemini 6.–8. oktoobril, on võimalik näha elektroni kunstisaalis Liisbeth Horni lavastust „Tõsielu laulikud”. Istusime Liisbethiga maha, rääkisime muidugimõista uuslavastusest, aga ka varasematest õnnestumistest ja ebaõnnestumistest, etenduskunstidesse usu kaotamisest ja selle taaskordsest leidmisest.

Fotod: Alissa Šnaider

Eelmisel neljapäeval esietendus elektroni kunstisaalis Liisbeth Horni lavastus „Tõsielu laulikud”, milles võtab Liisbeth nii autori, lavastaja kui ka etendaja rolli. Lavastuses teevad kaasa õdevenda Johanna ja August Vaiksoo, dramaturgi- ja helikunstnikutöö taga on Karl Saks, valgust timmib Revo Koplus, loovprodutsendiks on Anita Kodanik ning stsenograafilist nõu osutab Riin Maide. Proovime Liisbethiga üksteise hõlmast kinni nabida korduvalt, aga saame rahulikult maha istuda alles peale esikat.

Kas Sa kergitaksid natuke loori „Tõsielu laulikute” pealt ja räägiksid, mis on see tõsielu, millest lauldakse?

Pean selle „tõsielu” all silmas mingit üleüldist (inim)kogemuse olemuslikku absurdsust. See tähendab, et me teame või aimame küll, et kõik inimesed tajuvad reaalsust täiesti erinevalt, aga päris intrigeeriv on see, kui suur osa sellest, mida me „päriseks” peame, on aju enda poolt genereeritud. Põhimõtteliselt kogu informatsioon, mis aju ümbritseva kohta saab, toimib nagu vihjetekogum või asitõendid suurest mõistatusest. Usutava loogika, mis neid vihjeid omavahel ühendab, genereerib iga aju ise. See üsna otseselt tähendab, et elame iseenda väljamõeldud maailmades.

Laulikud laulavad nendest konkreetsetest tõsielu osistest, mida mina, Johanna ja August kollektiivselt selle ulmefilmilaadse elusegaduse varjus „tõelisteks” pidada julgeme. Väljavõte sellest reaalsusest, mille oleme ise endale tahtmatult konstrueerinud. 

Kui annaksid oma loomingust ülevaate, mida mainiksid, mille välja jätaksid? 

Esimese hooga mainiksin „Tõde ja õigust” (2021) ja tänavu augustis SAAL biennaalil Anumai Raska ja Kärt Koppeliga koostöös valminud katsetust „Rõõm näha”. Maardu dekennaalil ainuetendunud „Iu, purjus ingel” (2022), mis ka laulikute algega tugevalt seotud on, väärib ka kindlasti mainimist. Ja Elina Masinguga tudengipõlves koos tehtud tööde üle on samuti endiselt hea meel („Maagilne metamorfoos” Tartu Interdistsiplinaaril 2020 ja „Save Alex” Kõheda vastasmõju festivalil 2020).  

Küsimus on väga hästi sõnastatud, kuna oli periood, kus tundsin sügavat piinlikkust elektroni alt koos Gregor Kulla ja Mait Veskeriga valminud Avaliku Sabotaaži Liidu (2022) üle ja oleksin selle kindlasti tahtnud mainimata jätta. Üsna protsessi alguses algas Ukraina sõda ja igasugusest sabotaažist rääkimine kõlas nii vastikult, et kaotasin usu juba enne esimest ülesastumist. Elasin suures häbis, et hurraaga alanud saboliit on oma olemuses ainult üks ebaõnnestumine ja raha raiskamine. Nüüd ei ole see läbikukkumise tunne enam nii värske ja saan väga hästi aru, miks sellise lavastusliku värdvormiga (Urmas Lüüsi suurepärane sildistus) peale lendasin ja miks seda ideepoolest vaja võiks olla. Mis siis, et toona see kahjuks ei õnnestunud. Ruslan Stepanoviga koos tehtud „metaeetri” pärast ei ole mul ka piinlik, kuigi võib-olla peaks. Ka seal oli palju ebaõnnestumist, nii et olen seltskonnas sellest rääkides pea alla lasknud küll, aga „metaeeter” oligi oma olemuses katsetamine, uurimine, avastamine. Ebaõnnestumine peaks olema sellisesse formaati juba eos sisse kirjutatud ning endiselt usun, et potentsiaal selle kaudu midagi avastada on täiesti olemas.

Kuidas paigutub seekordne etendus su varasematesse projektidesse-lavastustesse-kunstnikupraktikasse? 

Liisbeth Horn ja Johanna Vaiksoo

Hea küsimus, sest mõnes mõttes valisin tõesti seekord teadlikult veidi teise suuna. Olen omajagu võidelnud igasuguse teatri ja etenduskunstide formaadi vastu usu kaotamisega. See on ikka päris naljakas, kuidas keegi mõtleb midagi omaette välja ja siis teised tulevad seda kindel päev ja kell vaatama, et mis kompositsioonid ja mõtted siis välja said mõeldud. Tundub kuidagi liiga sisseharjutatud ja established süsteem, et seda saaks tõsiselt võtta. Ja situatsioon, kus keegi seisab teiste ees, on natuke tema ise ja räägib justkui niisama juttu, kuigi samas oleme kõik teadlikud, et tegemist on etendusolukorraga, on mõnes mõttes isegi kuidagi võltsim kui olla võlts.

Ja kuigi see tunne on mind pikalt painanud, otsustasin selle teadlikult kõrvale jätta, et tegemist ei oleks järjekordse vormi enda dekonstrueerimise või selle vajalikkuse küsitlemisega. „Tõsielu laulikute” näol on tegemist ikka üsna klassikalise kaasaegse etenduskunstiteosega, mis mu viimaste tegemistega sarnasesse n-ö „WTF-kunsti” (tiitel jälle Urmas Lüüsilt) alla ei liigitu. Formaati ennast ei küsitleta, uudset viisi laval olemiseks ei otsita, mingitest erilistest piiridest üle astuda ei üritata. Teen ise seda sama asja, millesse vahelduva eduga usku kaotan. Midagi selles tinglikus ja võltsis maailmas ikkagi on, mis mind selles hoiab ja võlub.

Etenduse tutvustuses on kirjas järgmine: „„Tõsielu laulikud” jahib seda narratiivi, mis poolsuvaliselt kaadrisse jäänud törtsukesi tervikuks seob.” – kas oled lavastuse arenedes aru saanud, mis on see mateeria, mis neid fragmente ühtseks seob?

Paistab, et kõige siduvam mateeria on väljamõeldis. Lood ja narratiiv on see, mis ümbritseva loogiliseks seob. Üsna ilus on jõuda aina lähemale tõdemusele, et see, mis on „päris”, on tegelikult ka fiktsioon. 

Kas saan õigesti aru, et etendud ka ise tõsielulaulikuks? Mis vahe on sinu jaoks lavastada versus üheaegselt nii lavastada kui ka etendada? 

Etendan, jaa. Kõige tüütum on see, et ei näe kogu tervikut kordagi päriselt kõrvalt. Läbimängu filmides ja video pealt analüüsides ei saa kõike kätte ja see osaline teadmatus on mõnes mõttes kõige suurem nuhtlus, aga samas võib-olla ka hoopis õnnistus. Millegipärast ma kuidagi ei fiili seda, et „teie minge tehke seal, mina vaatan siit ja ütlen, kas on ka hästi tehtud”. Vähemalt praegu ei fiili. Koos asjas sees olles saab ühise kogemuse ja midagi n-ö läbi elada. Ja see emotsionaalne side, mis see kaasetendajatega loob, on väga väärtuslik. Sõpradega ühisel teekonnal tatsuda on ikka toredam ja saan ise ka olukorrast teistmoodi aru. Kõrvalt vaatamise osas on suureks abiks dramaturg ja seejuures on dramaturgi maitse usaldamine ülioluline. Ma õnneks Karli maitset pigem usaldan. 

Huvitav on ka see, et milline on etendajakvaliteet olles samal ajal ka töö autor. Mulle on natuke keeruline teose enda sees tervikut mitte analüüsida, kuid samal ajal takistab see etenduse sisemist kulgu ja tõmbab ka vaataja sealt välja. „Tões ja õiguses” oli lavastaja kommenteeriv pilk teose sees taotluslik vahend. Selles töös läbivalt ei ole. Pean ka ise iga ihukarvaga asjas sees olema ning seda oskust tuleb veel endas arendada kui jätkuvalt ise koos teistega lavale trügida plaanin.