Novembri algusest alustab noorte kirjandusajakirja Värske Rõhk peatoimetajana väljaande senine kriitikatoimetaja Hanna Linda Korp. Kutsusime uue peatoimetaja sel puhul n-ö kohvile, et veidike arutada Rõhu ja noore kirjanduse tuleviku üle.

Hanna Linda Korp. Foto: Anna-Kristiina Pae

Palju õnne uue ametiposti puhul! Küsingi kohe ära, missugused on sinu esmased valimislubadused, kas hakkad tegema revolutsiooni?

Suur aitäh õnnesoovide eest, olen tõesti väga rõõmus!

Minu eesmärgiks on jätkata kvaliteetse kirjandusajakirja väljaandmist – ajakirja senine struktuur, autoritering ja teemadevalik on mu arvates ennast igati õigustanud, seega ei ole mõtet toimivat süsteemi lõhkuda; samas võiks ilmuda ka (tõlke)esseistikat ja teisigi vahevorme. Tahaksin pöörata senisest rohkem tähelepanu lugejate ja autorite järelkasvule: teha koostööd gümnaasiumiõpetajate ja kooliraamatukogudega, et iga kirjandushuviline kooliõpilane teaks ja loeks Värsket Rõhku, samuti pakkuda tudengitele kriitika-, toimetamis- või tõlkepraktikat. Püsiva lugejas- ja autorkonna hoidmisele ja kasvamisele aitaks kaasa ka kogukonnatunde tekitamine, ühised (vabas vormis) üritused, suvekoolid jms. Jätkan kindlasti IDA raadio saate ja Värskete Õhtute korraldamise ning Värske Raamatu väljaandmisega.

Oled Värskes Rõhus kriitikatoimetajana tegutsenud juba 2017. aastast, niisiis on sul küllap juba praegu päris hea ülevaade noortekirjanduses toimuvast. Kas jagad seda meiegagi? Mis suundumused silma paistavad? Kas ikka on umbes nii, et päris noored tahavad aina luuletada, natukene vanemad võtavad pärast ohtrat luuletamist ette novelližanri, aga kriitikuid leiab alles kolmanda aasta humanitaarbaka- või juba magistritudengite seast? Või on olukord vaheldusrikkam?

Täpsustan: määratlen Värsket Rõhku noore kirjanduse ajakirjana, sest mõiste „noortekirjandus” on eesti kirjandusteaduses saanud endale suhteliselt spetsiifilise definitsiooni (näiteks Ave Mattheus on märkinud, et noortekirjandus on 12–18-aastastele mõeldud kirjandus, mille tegelasteks on noored ja sisuks noortele omased probleemid).

Laias laastus võib sinu väitega nõus olla küll: noori prosaiste on tõepoolest vähevõitu, luuletajaid see-eest palju; gümnasistidest kirjanduskriitikuid leian ainult tänu koolinoorte arvustusvõistlusele Ulakass, enamik minu arvustajatest on 20–30-aastased (humanitaar)tudengid. Mu arvates on igati loomulik, et proosat ja kriitikat hakatakse kirjutama hiljem, sest nende õnnestumiseks on lugemus ja silmaring eriti vajalikud.
Üldistest suundumustest rääkides tuleb aga tõdeda, et kirjutatakse kõiksugustest teemadest, näiteks luulest leiab nii ühiskonnakriitilist, (loodus)lüürilist kui minakesket ja vaatlevat lähenemist, seejuures on iseäranis esil slämm- ja räppluule, samas on viimasel ajal luulesse (tagasi) tulnud müütiline ja pärimuslik aines. Vormieksperimente kohtab noores luules ja proosas võrdlemisi harva, aga sellega ka ei tegele enam ka vanemad autorid.

Missugune on Värske Rõhu positsioon võrreldes teiste kultuuriväljaannetega? Seda küll, et noorus, aga mulle endale paistab, et võrreldes Rõhu algusaegadega on autorite keskmine vanus omajagu tõusnud. Sellega seoses meenutagem lugejale, et ka Vikerkaar oli 1986. aastal alustades „noorte kultuuriväljaanne”. Kas autorkonna vananemine on iga sellise(na) kujuneva kanali puhul väheke paratamatus (vaatan siinkohal muidugi ka Müürilehe otsa, sest meidki on noorusega seostatud omajagu)?

Värskel Rõhul on eesti kultuuriajakirjanduses eriline roll sellepärast, et me tegeleme aktiivselt ja teadlikult autorite ja lugejate (ning tegelikult ka toimetajate!) järelkasvuga, mis tähendab muu hulgas ka seda, et me anname igale kaastööle tagasisidet hoolimata sellest, kas tekst avaldatakse või mitte. Kohati on päris keeruline leida tasakaalu selle vahel, kuidas pakkuda debüteerimis- ning toimetamisprotsessis osalemise võimalust autoritele, kelle tekstid ei ole ülikõrge ilukirjandusliku kvaliteediga, ja kuidas panna kokku ka lugeja jaoks võimalikult põnev ja hea ajakiri. See on aga otsapidi seotud ka autorkonna keskmise vanuse tõusmisega: Värske Rõhu algusaegadel kirjutasid ajakirja tõesti pigem 17–20-aastased, nüüd on meie vanimad autorid suisa üle 30-aastased. Noorus on suhteline mõiste ning mulle tundub, et eri vanuses, tausta ja silmaringiga autorite avaldamine tagab selle, et ajakiri on iga lugeja jaoks värske ja huvitav. Muide, oktoobrinumbri autorite keskmine vanus on 25, mis on mu arvates täiesti optimaalne!

Kas oskad ehk nimetada ka mõned eriti värsked autorid, Rõhust või mujalt, kelle tegemistel tasuks kindlasti silma peal hoida (aga keda „vanad” veel ei pruugi olla märganud)?

Soovitan lugeda Liisa Mudisti ja Mikk Tšaškini luuletusi, Elsbeth Hanna Aarsalu raamatuarvustusi, Mikk Grinsi läti-tõlkeid ning Siim Tõniste lühijutte.