Teisel Riia biennaalil (RIBOCA2) uue tööga „Riia postkaardid” välja tulnud kunstnik Jaanus Samma leidis hetke aega, et tutvustada oma uut Läti ja laiemalt ka Baltikumi lähiajalooga suhestuvat teost.

Jaanus Samma. Foto: Martin Rünk

RIBOCA2 pidi avatama mais, aga juba liigagi teadaolevatel põhjustel lükati vähendatud ja lühendatud kujul sügisesse. Eesti kunstnikest osaleb biennaalil mitmekülgsete kunstipraktikatega silma paistnud Jaanus Samma, kelle kunstnikupositsiooni võiks ka kirjeldada kui varjatud või kaduvate ajalugude ümberjutustajat, mis võtavad eri kujusid ooperitest kampsunite ja välikemmerguteni. Sõnad, materjalid ja objektid – osalt leitud ja osalt loodud, pannakse kõnelema ajaloo pragudest, moodustades teatava aja- ning tähendussilla mineviku, oleviku ja tuleviku vahel.

Riia biennaal oli seekord oluliselt väiksem ja kompaktsem kui esimesel korral 2018. aastal. Kuidas su enda käsi selle pandeemia ajal on käinud? Kas kunstnikuna on see pannud midagi ümber mõtestama?

Natuke ikka. Tegelen rohkem sellega, mis on käegakatsutav ja kindel. Suuri tulevikuplaane hetkel ei tee ja ka enda töö olen paljuski viinud käsitöö tasandile. Teen rohkem asju, mis ei ole teistest sõltuvad. Kui tavaliselt töötan installatsioonidega, mille erinevad komponendid ei ole minu enda loodud, siis nüüd olen hakanud näiteks joonistama. See on tegelikult hea vaheldus, sest mõnes mõttes on ju ka aega rohkem ja saab erinevaid mõtteid katsetada, mida mõnel teisel perioodil, kui on väga tihe näitusegraafik, ei saa kahjuks lubada.

Sinu Riia biennaali installatsioon „Riia postkaardid” põhineb Kaspars Irbe päevikutel. Kuidas sa Irbeni jõudsid ja mida tema lätikeelsed päevikud üldse sisaldavad.

Minu töö on tegelikult päris kaudselt seotud Irbe päevikutega, sest ise ma neid lugenud ei ole, kuna nad on lätikeelsed.

Kui mind Ribocale esinema kutsuti, siis teadsin, et tahan teha töö, mis tegeleks Riia linna n-ö varjatud kihistustega. See aga tähendas, et mul oli vaja konsultanti, kedagi, kes teab, kus olid Riias ajaloolised geimeeste kohtumispaigad, ja seetõttu võtsingi ühendust ajaloolase Ineta Lipšaga. Ineta Lipšat tundsin juba varem ja tema jaoks on Irbe päevikud, mille otsa ta täiesti juhuslikult sattus, saamas omamoodi elutööks.

Jaanus Samma kunstnikuvestlus „Cruising in Soviet Riga. Irbe diaries" Jūrmalas, Villa Irbes. Foto: Ainārs Radovics

Kaspars Irbe (1906–1996) oli üks Jūrmalas resideeruv ametnik, kes terve elu pidas päevikuid. Peale argisündmuste kirjeldamise on neis päevikutes ka värvikalt kirjeldatud homoseksuaalsete meeste tegemisi.

Inetaga Riias jalutades ärkasid need kunagised kohtumispaigad ellu, tal oli iga lantimiskoha kohta mitu lugu rääkida, millest Irbe oma päevikutes oli pajatanud.

Mismoodi tema päevikud selleks kontseptsiooniks arenesid?

Oma varasematel välitöödel Eestis olin kuulnud, et Nõukogude ajal olid Riia linn ja Jurmala rand Eesti seksuaalvähemustele atraktiivne reisisihtkoht, sest suurlinnaelu pakkus rohkelt anonüümsust. Seda kinnitab ka Irbe oma päevikutes, mainides aeg-ajalt oma läbikäimisest leedukate, ukrainlaste ja ka eestlastega.

Kuna ma isegi olen Riias ju ikkagi turist, siis leidsingi, et kõige ausam oleks sellest lähtepunktist ka oma töö teha.

Installatsioon „Riia postkaardid” meenutab nõukogudeaegset turismimessi paviljoni, mis annab nostalgiahõngulise ettekujutuse omaaegsetest meeste kohtumispaikadest.

Mis sul veel plaanis on lähiajal kui see top-secret pole?

Mõned näitused on tulemas, üks grupinäitus Temnikova & Kasela galeriis, mida Rael Artel kureerib ja ka järgmise aasta algul isikunäitus Milanos, aga kõige selle valguses, mis praegu käimas on, pole ma sellega liiga palju arvestanud, pigem proovin stressivabalt kulgeda ja eks siis näis kuhu need plaanid välja viivad.

Jaanus Samma „Riia postkaardid”. Fotod: Aleksander Tsapov