Juuni alguses andis Kopenhaagenis resideeriv eesti artist, multiinstrumentalist ja produtsent Judith Parts välja oma esimese sooloalbumi „Meadowsweet”. Plaat on jagatud kuute peatükki, avades Judithi teekonda ja mõtteid, mis teda Kopenhaagenisse kolimise ja välismaal elamise ajal inspireerinud on. 

Foto: Todd Richter

Sinu album on jagatud peatükkidesse, mis kannavad erinevaid teemasid nagu armastus, viha, illusioon jne. Kuidas need peatükid selle albumi valmimise teekonda kirjeldavad? 

Mingis mõttes on sellel albumil koos väga erinevad lood, on laule ja instrumentaalpalasid. Samuti kogeb kuulaja, et loolt loole liikudes on instrumentatsioonid üsna erinevad. Minu jaoks hoiab tervikut koos just see lugu ja teekond, millest see album jutustab. Nende peatükkidega annan kuulajale mõned vihjed, et osata seda märgata. Ja samas ei ole nendesse peatükkidesse süvenemine kohustus. See, kuidas keegi muusikat kuulab ja kogeb, on inimese vaba valik ja nagunii tekivad kõigil enda sees mingid täiesti erilised äratundmised. 

Albumi keskseks ideeks on meie päritolu ja sellega seotud tundmused. Mida sa enda Eesti päritolu kohta avastanud ja õppinud oled, et see sinu jaoks nii oluliseks teemaks kujunes? 

Ma olen kogu oma kahekümnendad olnud väga rahutu loomuga, tahtnud alati kuhugi minna ja reisida ja kolida. Olengi vist peaaegu iga aasta kolinud – kas uude linna, korterisse või riiki. Ja siis avastasin ennast lõpuks oma unelmate linnas ja oma unelmate ülikoolis, ent ometi olin rahutum kui kunagi varem. Sellises hetkes hakkad endale palju sügavamalt otsa vaatama ja küsima, et miks see siis päriselt nii on. See album on minu teekond läbi nende küsimuste. Kindlasti jõudsin läbi selle muusika loomise mingi rahu ja suurema eneseteadlikkuseni, kuigi see teekond kindlasti veel kestab. Mul on enda jaoks natuke rohkem selgem, mis need juured minu jaoks üldse tähendavad. Tunnen, et läbi selle oskan neid teadlikumalt endaga kaasas kanda, ükskõik kus ma parasjagu olen. Loodus ja see suhe, mis eestlastel sellega on –  see ongi meie juured ja varandus. Kõikjal maailmas ei ole see tavaline, et sa tunned ravimtaimi või käid seenel ja marjul. Mulle on vanaema õpetanud, millisest taimest teha teed kui pea või kõht valutab, või kui ei tule und. Eestis on see nii tavaline! Kui ma välismaal sellest kellelegi räägin, muutun inimeste jaoks kohe parajalt müstiliseks tegelaseks. 

Kuidas on välja kujunenud sinu helikeel? Segad sa ju akustilisi instrumente elektroonika ja välisalvestistega. 

Ühest küljest on need teadlikud valikud ja teisest küljest lihtsalt kombinatsioon helidest, mis mind kõige rohkem erutavad. Ma olin väike laps, kui mul tekkis armastus viiuliheli vastu ja siiamaani on keelpillid mul väga südames. Laulmine ja viiul ongi minu põhiinstrumendid ja eks need on mingis mõttes üksteisele ka väga sarnased. Ikka ja jälle tulen nende juurde tagasi. Samamoodi on minu jaoks väga oluline klaver. Mul on alati kodus klaver olnud ja selle heli juures on lihtsalt midagi niivõrd universaalset ja ehk isegi kodust. Samas armastan ma igasuguseid elektroonilisi helisid, biite, noise’i, sünte, aga nende puhul tunnen ma pea alati puudust inimlikust ebatäiusest. Akustiliste instrumentidega tuleb just see element juurde ja selles kombinatsioonis on midagi tohutult võluvat. See on ka minu viis püüda mõtestada inimese ja looduse suhet. Me nii armastame ja vajame puhast loodust ja samas oleme arendanud tohutult keerukaid tehnoloogiaid. Oleme loodusega justkui suurimad armastajad ja samal ajal väga suures tülis. See, kuidas mina muusikat loon, on ka võimalik ainult tänu tehnoloogiale. Mikrofonid on minu jaoks sama olulised instrumendid kui näiteks viiul. Välisalvestitest nii palju, et mulle meeldib jutustada oma muusikaga lugusid ja helid n-ö päris maailmast on suurepärane viis seda teha. Mõned neist on peidetumad kui teised. Näiteks on loo „Meadowsweet” biit kokku pandud helidest, mis said salvestatud minu Kopenhaageni esimese kodu kõrval oleval ehitusplatsil. Selles loos on seega koos nii minu armastus Eesti ravimtaimede vastu, kui ka elu suures linnas, mida aina laiendatakse. Ehk püüdsin ma selle loo kirjutamise ajal leida nende kahe vahel rahu, tasakaalu ja mõistmist. 

Sa oled teinud muusikat ka teatri- ja tantsuetendustele. Kuidas sa nende puhul muusikale lähened? 

Selliste projektide puhul on muusikal enamasti toetav ja mitte domineeriv roll. See on minu jaoks tohutult hea vaheldus oma sooloprojektile, kus ma vastutan kõige eest ise. Mulle meeldib töötada koos inimestega, kes tegelevad hoopis teiste kunstivaldkondadega. Väga inspireeriv on kuulata, kuidas nad muusikast ja helidest räägivad ja jälgida, kuidas nad neid tajuvad. Selles on alati midagi uut ja värsket. Esiteks püüan ma alati aru saada, mis on lavastaja nägemus ja siis püüan kasutada ära muusika maagilist omadust luua emotsioone. Nii tihti on just muusika ja heli see, mis loob selle õige atmosfääri ja tunde. Ma arvan, et sellistes töödes ongi väga okei see, kui publik muusikat tähele ei pane. Küll aga saab läbi helide pugeda inimestele palju sügavamale hinge. Ma tõesti väga naudin oma muusika teiste kunstivaldkondadega kokku viimist. Suurima hea meelega töötaksin tulevikus ka filmiga. 

Plaadil on omal kohal ka viited su praegusele kodulinnale Kopenhaagenile. Mis sind Taani puhul loomingulises mõttes paelub? 

Meretuul, hall talv, pimedus ja rattasõit. Tegelikult on kõige suuremaks inspiratsiooniks inimesed. Kopenhaagen on rahvusvaheline linn ja ma olen seal ümbritsetud muusikutest ja heliloojatest, kes on sinna tulnud üle maailma. Nende lood elust, oma päritolust ja muidugi nende looming on mind palju mõjutanud ning mu maailma palju suuremaks ja värvilisemaks teinud.