Müürileht

Juba pikalt nii klubi- kui ka etenduskunstiväljal muusikat loonud Kenn-Eerik Kannike ilmutas hiljaaegu oma esikplaadi „Computations”, kus need kaks poolust kokku sulavad.

Aprillis The Lunacy of Flowersi nime alt esimese kauamängiva „How Could You Let Me Grow To Then Just Let Me Die?” ilmutanud David Hedgesi jaoks on muusikategemine nagu unenägude kuulamine.

Äsja ilmus Manchesteri plaadifirma Gondwana alt Londonis tegutseva eesti helilooja ja muusiku Johanna Kivimäe ehk Hanakivi debüütalbum „Goodbyes”, mis põimib omavahel meditatiivseid klaverihelisid ja elektroonilisi elemente.

Villem Eplik, kes teeb muu hulgas häält stoner doom metal’i bändis Estoner, andis eelmise aasta lõpus Borm Bubu nime alt välja oma esimese sooloalbumi „Code Brown”, mis on pälvinud kõiksugu stiilihaakidega üldise positiivse vastukaja. Villem ise tahaks aga kuulda rohkem seda, mis inimestele selle plaadi puhul ei meeldinud.

Oktoobris ilmus Ukraina plaadifirma Muscut alt Nikolajevi peaaegu tumeda ambient’i album „Transplant Rejection”. Rääkisime sel puhul saamatuse ravist, võimete piiridest ning noise’i ja ambient’i üritustesarjast Konsum.

Värske underground-supergrupp Siemens Nokia sai kokku ja salvestas albumi „Jippii!”, mis peaks tegema südame soojaks neil, kel on eriline side 2000ndate algusaja mälestuste, popkultuuri ja esteetikaga.

22. märtsil ilmub Eleonora Kampe ja Kalle Tikase ühisprojekti Ringhold kolmas album „KAEV”, mis puudutab meid ümbritseva elukeskkonna hävimise temaatikat.

Kaspar Torn andis eelmisel aastal välja plaadi, mis koondab telesaadet „Osoon” saatnud helimaastikke, kuid muusika puhul hindab ta ka võimalust luua maailmu, mida pole päriselt olemas.

Mitu aastat lugusid juhusliku intervalliga SoundCloudi tilgutanud, vaikselt arvutisse produtseerinud või pelgalt tuttavatega jaganud Hugo Mesi on suutnud oma loomebloki lahti muukida ning leidnud kõla, mis talle päriselt meeldib, laskmata ühelgi stiilil end piirata.

kassikontsert ehk Kirill Havanski ladus oma veebruaris ilmunud esimesele albumile tühjust, tühermaid, soppa ja igavust.

Veebruaris oma sooloalbumi „What Have You Become?” ilmutanud Maris Pihlap on vormistanud muusikaks suureks kasvamise veidra ja valuliku aja.

Eelmise aasta lõpus ilmus Tartu koolkonnast album, mille esikaant ehib pilt anonüümse pooleldi roosade, pooleldi mustade lokkis juustega isiku soengust – visuaal, millesarnast kohtab enamasti juuksurisalongide akendel ja kodulehtedel. Helisid, mis selles teoses kõlavad, juuksurisalongis just tihti ei kuule, aga ehk Yumi Motoma on tulnud seda kõike muutma.