Sel suvel kasvas kolmes Tartu kesklinna pargis hein põlvini. Tegemist oli 2024. aasta Euroopa kultuuripealinna Tartu programmi kuuluva algatusega, mille eestvedajad Karin Bachmann, Merle Karro-Kalberg ja Anna-Liisa Unt soovivad tuua Tartu kesklinna rikkalikuma elu: rohkem inimesi, lopsakama taimestiku, huvitavad tegevused, mängu- ja sportimisvõimalused ja maastikukunsti. Müürilehe küsimustele vastasid Karin Bachmann ja Merle Karro-Kalberg.

Kureeritud Elurikkus ehk Karin Bachmann, Merle Karro-Kalberg ja Anna-Liisa Unt. Foto: Mana Kaasik

Kuidas Tartu linnas praegu elurikkusega lood on?

Karin Bachmann: Oleneb, millega võrrelda. Ilmselt kõvasti paremad kui enamikus Euroopa (suur)linnades. See edumaa on aga kiire kaduma just veendumuse tõttu, et loodust meil jagub, Eesti on ju loodusmaa, enamik on metsaga kaetud jne. Kui võrrelda regulaarselt niidetavat kesklinna muru ja näiteks Raadit, siis ühe ruutmeetri kohta jääb liikide arvukuse vahe mitmetesse kümnetesse (kui jätta mullaelustik võrdlusest välja). Tartus on palju kõrghaljastust – puid, aga napib vahepealseid rindeid – põõsaid, rohttaimi. Üldiselt on linn olemuselt väga mitmekesine keskkond nii inimestele kui ka teistele liikidele ja meie asi ei ole mitte neid võimalusi ära võtta, vaid säilitada ja juurde luua.

Lisaks elurikkuse suurendamisele on teil plaanis muuta Tartu parke-haljasalasid külastajatele ligitõmbavamaks. Miks pargid juba praegu seda ülesannet ei täida ja kuidas te plaanite seda muuta?

K.B.: Uuringud näitavad, et kui parkides on erinevaid nn elurindeid ehk põõsaid, rohttaimi, puid, lilli, siis on ka inimesed avatumad. Sotsiaalsed kontaktid tekivad kergemini, pargis viibimise aeg on pikem ja inimesed leiavad rohkem tegevust. Praegused muruväljakute ja kõrgete puudega pargid on toorikud, mis alles ootavad oma funktsioone ja eesmärke, mida täita. Lisaks pargiruumilistele sekkumistele on kavas värvata kunstnikke ja kuraatoreid, kes tegeleksid sobilike väikevormide väljatöötamise ning kultuuriprogrammiga. See peab olema vastastikku toitev süsteem, kus ruum võimaldab väga palju ja sündmused kasutavad neid võimalusi maksimaalselt ära.

Alustasite projektiga juba tänavu suvel, kui Tartu kesklinna parkidesse tekkisid nn elurikkuse oaasid. Mida te selle paarikuise eksperimendi käigus nägite ja teada saite ühelt poolt taimede ja putukate, teisalt inimeste kohta?

K.B.: Uueturu ja Barclay platsil ning Kaubahoovi pargis niideti laiguti vähem. Taimedel lasti vaikselt ja omasoodu võrsuda. Nägime, mis taimed kesklinna parkides üldse kasvavad. Kui need pidevalt muruniidukiga ära nuditakse, siis neid pargis ei kohta. Suureks kasvasid jumikas, valge ristik, karjamaa-raihein, harilik nurmikas, mailane, võilill, teeleht, aasnurmikas ja raudrohi. Taimedel oli aega õitsema minna ja õied meelitasid omakorda tolmeldajaid. Oli ka näha, et inimesi tõmbab kõrge heina sisse – pikutama, pildistama, niisama õite vahele jalutama. Taimi, putukaid ja mulda uuris Tartu Ülikooli maastike elurikkuse töörühm, inimesi vaatlesid Eesti Maaülikooli maastikuarhitektuuri tudengid. Esimesed tulemused saame sügisel.

Teie projekt keskendub kolmele kesklinna pargile. Kas see on piisav, et elurikkus linna tagasi tuua? Tallinna putukaväil tundub selle kõrval palju ambitsioonikam projekt.

Merle Karro-Kalberg: Valisime praegu need kolm parki, sest esiteks on kesklinn koht, kus käib mingil ajal iga tartlane ning saab seega osa protsessist, tulemustest. Ei oleks mõtet katsetada midagi nii olulist kaugel tulevastest tarbijatest – tahame, et kõik oleks pidevalt nähtav, kommenteeritav, kaasaelatav. Teiseks ei käiks meie jaks praegu rohkemast üle. Projekti lõppeesmärk on töötada välja mudel, metoodika, kuidas kohalike materjalide (seemned, taimed, tööjõud jne) baasil elurikkust tõsta. Põhimõtteliselt peaks see metoodika olema kohandatav kõikides riikides või linnades. Ja elurikkusele keskenduvat mõtteviisi tuleks laiendada üle kogu Tartu haljastuse, vaagida seda liigirikkuse vaatepunktist. Selles mõttes ei ole kolm parki mitte piisav kogu linna jaoks, vaid meile endile. Kuid selle projektiga algab loodetavasti mõttemuutus.

Putukaväil on olemuselt teistsugune – seal on elurikkus suuresti juba olemas, projektiga lahendatakse inimese ja teiste liikide koostoimimine ehk koht muudetakse inimesele kergemini kättesaadavaks, kuid jäetakse palju ruumi putukatele. Põhimõtteliselt korraldatakse ruum ümber, selgitatakse piire. Tartus on aga lähtekoht sootuks teine: suurest miinusest püütakse hakata plussi poole liikuma.

Kui mõni Eesti linn tahaks mõelda veel ambitsioonikamalt, siis mida te neile soovitaksite?

M.K.-K.: Esmalt tuleks mõtestada ümber linna haljastamist suunavad esteetilised tõekspidamised, et niidetud on ilus, niitmata kole. Omajagu julgust nõuab seegi otsus. Veel ambitsioonikam oleks jätta ehitamata suurem osa kavandatavatest parklatest ja kujundada nende asemel hoopis pargid. Mõelda võiks ju sellele, kas koolidesse, lasteaedadesse ja büroodesse on ilmtingimata vaja autoga treppi sõita või võiks maja ümbruse muuta hoopis meeldivamaks ajaveetmispaigaks, kus inimene ja linnaloodus saaksid tasakaalustatult koos eksisteerida.