Täna kell 19 linastub Elektriteatris kirjandusfestivali Prima Vista programmi osana dokumentaalfilm „Escapes”, mis räägib filminäitleja ja kultusfilmi „Blade Runner” esimeste stsenaariumite autori Hampton Fancheri elust. Dokfilmi on kokku monteerinud Eestist pärit antropoloog ja dokumentalist Piibe Kolka, kellelt uurisime Fancheriga töötamise ning lombitaguse filmimaailma kohta lähemalt.

Piibe Kolka. Foto: Laura Noodapera

Sa oled elanud New Yorgis pea viis aastat. Õppinud ning tegelenud dokumentalistikaga. Mis sind just New Yorki tõmbas?
Kõigepealt see, et õppida kuskil Eestist väljaspool filmi ja dokumentalistikat. Kui selgus, et stipendum võiks USAs ja New Schoolis õppimist toetada, hakkas see tunduma õige koht, kuhu minna. Mul ei olnud varem kunagi suurt Ameerika ihalust, pigem vastupidi, väike skepsis.

Kuidas võrdleksid filmitööstuse mõttes Los Angelest ja New Yorki? Mil määral New York sulle oma keskkonna ja inimestega ainest pakub?
Kuigi tööstused on seotud, on Los Angelese ja New Yorgi filmimaailmad tõesti üsna erinevad. Päris algul kahtlustasin, et koolis hakatakse mulle ennekõike „enesemüümise kunsti” ja „edu vormeleid” õpetama. Ent esimesel päeval näitas meie Kanada professor poolaka Marcel Łoziński „89mm Euroopast” (1993) – kaunis ja vaatlev lühifilm momendist, kui Poola ja Valgevene vahel tuleb rongirattaid vahetada, sest Euroopa ja endise Nõukogude Liidu raudteerööbaste vahe on 89 millimeetrit. Siis ma mõtlesin, et „siin võib õppida küll”.

Los Angelesega võrreldes tegutseb New Yorgis virkalt iseseisvam ja eksperimenteerivam filmiseltskond. On olemas väikesed kinod, milles näidatakse Alain Resnais’ retrospektiive, Tsai Ming-liangi „aeglase kino” poeesiat või hoopis „Hukkunud Alpinisti hotelli” pisikeses Brooklyni alternatiivkinos, sest filmifriigid, teadmata täpselt, kus on Eesti, on selle internetihämarustest ise üles leidnud.

Mul oli vahepeal mantra – kui miski on guugeldatav, on ta kuskil New Yorgis ka olemas. Tegin oma esimese koolitöö New Yorgi amatöörastronoomidest ja hilisema lühiprojekti koos prantslasest jaapani tantsustiili butoh tantsijaga. Need on üsna veidrad teemad, aga NYCist leiab need üles. See võlub mind ja kutsub tagasi.

Prima Vistal tuleb näitamisele dokumentaalfilm „Blade Runneri” stsenaristi Hampton Fancheri elust, mille sina kokku oled monteerinud. Kuidas sa selle projekti juurde sattusid?
Filmi režissöör on Michael Almereyda, kes on tuntud pigem staarnäitlejatega mängufilmide poolest („Hamlet” (2000), „Nadja (1994)” – kus teeb muuseas väga hea surnukuuri valvuri rolli David Lynch). Michael oli paar aastat varem Hamptoniga tuttavaks saanud ning mõistnud, et see mees on peadpööritava elukäiguga ja väsimatu loojutustaja ning oli teda ühe korra juba filminud. Mina hakkasin teisel kooliaastal praktikat otsima. Üks professor mainis Almereydat ja tutvustas meid. Minu õnneks töötab ta lisaks suurtele produktsioonidele ka oma elutoast no budget eksperimenteerivate dokfilmide kallal. Saime tuttavaks ja ta tutvustas Hamptoni projekti, mille juures võiksin tööd teha.

Mis sind selle filmi võtetel algselt ees ootas ja milline pilt sinu jaoks peategelasest lõpuks välja koorus?
Alguses tegime sellest lühifilmi. Lõime montaažis paralleeli ühe Fancheri elu seiga ja tema näitlejarollide vahel. Katsetasime filmi vormiga, proovisime eluloodoki jaoks YouTube’i mashup esteetikat. Samal ajal kuulis Michael Hamptonilt järjest uusi lugusid ja tahtis neist mõnda veel salvestada. Siis läksime juba koos – mina filmisin ja Michael küsis kuuldud lugude kohta. Nii väga mitmel korral, kokku rohkem kui aasta jooksul.

Samal ajal käis pingsalt vanade filmide ja sarjade otsimine. Kuna Hampton polnud A-klassi staarnäitleja, siis tema „Bonanza” jmt pisirollide leidmine polnud alati lihtne. See oli nagu aaretejaht, siiamaani võib kuskil leiduda hinnalisi vesternikaadreid, mida me pole veel näinud.

Seda, millise mulje Hampton jätab, saab loodetavasti läbi filmi kogeda. Ma arvan, et ta ei tekita kõigis ühesuguseid emotsioone ja see ta huvitavaks teebki. Hamptonist sai mulle filmimise jooksul sõber. Oleme selgelt väga erineva taustaga, aga see on dokfilmi tegemise võlu – võimalus õppida tundma kedagi, keda muidu ehk ei kohtaks. Vennastusime mingil hetkel ootamatult butoh tantsu teemadel ja lobisesime, kuni Michaelil juba silmnähtavalt tüütu hakkas.

Mis projekti kallal sa järgmiseks töötama hakkad või millega juba tegeled?
Praegu on pooleli film kunstnik Katja Novitskova töödest, mille žanrimääratlus võiks ehk olla visuaalne essee. Lisaks plaanin üht video- ja performance-projekti, kus dokumenteeritu ja fabritseeritu segunevad.


Piibe Kolka on kohal ka tänasel Elektriteatri seansil, et „Escapes’ist” ja Fancherist lähemalt rääkida. Dokumentaalile järgneb kultusteos „Blade Runner”. Lisainfot leiad Elektriteatri kodulehelt.