„Jokker” („Joker”, USA), 122 min. Režissöör Todd Philips, stsenaristid Todd Philips, Scott Silver. Osades Joaquin Phoenix, Robert de Niro, Zazie Beetz jt. Kinodes alates 03.10.19.

„Jokker”. Foto: Warner Bros

★★★★★★★★★☆

Ühiskondlike nähtuste üle polemiseerivatest filmidest paistab alati põud olevat. Küll sisaldub neis püüd, kuid suure üritamise selja taga hääbub tegelik mõte või ilmneb see vääriti mõistetult. Seda erilisem on avastada film, mis teeb seda vaevu iseendale aimu andes.

Üks selliseid filme paistab olevat Todd Philipsi „Jokker”, mis mängleva kergusega keerab sünge vindi üle tahtmatu tsölibaatsuse, kuid teisalt mängib oma kaardid maha peaaegu freudilikus kihus idoliseerida emafiguuri ja robustset, tõelist kurjust. See on piiritu enesehaletsus, mis teeb silmad ette ka negatiivseimatele meist.

Arthur Fleck (Joaquin Phoenix) on ebaõnnestunud koomik, vabakutseline kloun, ühiskonna poolt unarusse jäetud mees. Ta on emotsionaalselt üksildane, ainsaks seltsiliseks seniilne ema, kelle eest ta hoolt kannab. Ühel päeval pärast koondamist, sõidab Fleck koju ja satub sekeldustesse, mis vallandavad sündmuste ahela, kus Gothamis tõstavad pead klounideks maskeeritud kriminaalid, protesteerijad. Tõdemus, et tema on selle põhjus ja sellest saadav emotsioon annab viimse tõuke, mis juhib mehe süveneva hullumeelsuse rajale – need on esimesed sammud Arthur Fleckist kriminaalseks suurkujuks – Jokkeriks.

Sünopsises kõlas film minu jaoks nagu järjekordne incel-kultuuri ülistus.[1] Film vallalistele meestele, kes peavad iseend liiga veidraks ja ebaatraktiivseks, et naiste tähelepanu köita, leiavad sealt sugulashinge, kes nende piina ometigi mõistab. Hiljuti nimetas ka ajakiri Rolling Stone filmi incel-kultuuri kiidulauluks”. Tõlgendus, mis tabab naelapea pihta, kui vaataja juba esimeses stseenis läbi Joaquin Phoenixi silmavaate häiritust, represseeritud ihasid, valu ja hingepiinu täheldab. Hiljem, groteskses füüsises ja neurootilisuses, mis on kohati pea nihelema panevalt ebamugav, on ometigi mingi isevärklik võlu, mis köidab.

Kaader filmist

Mingil moel on „Jokkeri” puhul kindlasti tegemist koomiksifilmiga, millel on piisavalt mune, et astuda välja kindlaksmääratud mallist, mis seniajani super- ja antikangelastest rääkivaid linateoseid iseloomustanud on. Eks neile kõigile on teatav truuduse murdmine omane, kuid seda kohese andeks palumisega. Hea ja kurja võitluse puhul peab headus alati võidutsema, kuid keskmine sõrm, mida „Jokker” näitab, on see, et headus ei pea võidutsema, kui igasugune heasüdamlikkus juba eos röövitud on, sest kõik on ühtviisi pahelised.

Mis muudab Phoenixi Jokkeri nii võluvaks, on areng, mille ta filmi vältel läbib. See on hüpnotiseeriv kujutluspilt, kuidas igas silmavaates on täheldada nihet iseloomus, sammu meeltesegaduse suunas, mille sütikuks on Sisyphoselik mõistmine, et inimelu ei ole midagi enamat kui lõputu ahel absurdsust. See elu, mis meile on antud, ei ole tragöödia, vaid jabur komöödia. Kui täpselt ja konfliktselt on kujutatud tegelaskuju arenemist, mis on oma ebamugavuses ja pentsikuses ometigi nõnda ligitõmbav ja karismaatiline.

Kummutan meeleldi ka skepsise, mis valdab kõiki, kes uskusid, et on mõeldamatu, kuidas keegi võiks mängida Jokkerit paremini kui Heath Ledger 2008. aastal „Pimeduse rüütlis”. Joaquin Phoenixi kehastatud tegelane ei ole Ledgeri geniaalsest rollist etem, kuid on ehk sarnasem sellele, kuidas Jokkerit koomiksites kujutatud on, paisudes selle arvelt grammi võrra kangemaks ja võikamaks. Motiivitud ja psühhopaatsed olid nad mõlemad, ühest õhkus rohkem koomikat, teisest süngust. Olen harva kinolinal näinud stseene, mis oma koomilisuses oleks kõigest hoolimata nii koletuslikud ja hirmujudinaid tekitavad, kui Jokker täiskostüümis Gary Glitteri „Rock and Roll Part 2” saatel oma meisterlikkuseni viimistletud uut persona’t demonstreerimas.

Groteskne, võigas, karismaatiline. Ilus.