Nagu õigele vaaraole kohane, ei pääsenud „Tulnukaski” igavese rahu rüvetamisest ja nii kisti Valdis avakosmosest koju, et teha läbi korralik cash-grab-karneval.

★★★☆☆☆☆☆☆☆

Mängufilm „Tulnukas 2 ehk Valdise tagasitulek 17 osas” (Eesti, 2024), 99 min. Režissöör ja stsenarist Rasmus Merivoo, operaator Jako Krull, monteerijad Rasmus Merivoo ja Kristin Kalamees, kunstnik Krete Tarkmees. Osades Märt Avandi, Ott Sepp, Liisa Pulk, Vallo Kirs, Kaia Skoblov, Indrek Ojari jpt. Esilinastus 01.04.2024.

Kunstiteos „Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas” sai küllaltki nadi järje. Pakkudes tõetruud pilku eesti osside imetabasesse maailma, oli esimene osa mõtlemapanev. Võis küsida, mis teeb ossist ossi. Miks inimesed käituvad, nagu nad käituvad? Linal nähtav tundub mõttetu, aga mis on minu elus teistmoodi? Järeltulija seevastu ei tekitanud ühtegi mõtet. See on loodud lihtsalt ajaviiteks.

„Tulnukas 2” üritab teha kõiki asju korraga, ennekõike aga teha uuesti KÕIKE, mida vaatajad mäletavad esimesest osast. Ka minu peas keerles viiteid, mille nägemist kinolinal ootasin ärevusega. Enamik ilmselt teadis, et Ott peab tegema Märdile Maili tisside vahele panemise nalja ja Valdis peab burgerit sööma. Kripeldas ka küsimus, mis sai Jarmo noore pere laenust? Kohustusega eelkäija peamised stseenid taaslavastada sai film suurepäraselt hakkama, nii et on igati aus lugeda teos perfektseks näiteks nüüdisaja kultuurilisest paigalseisust. Kui kõik on juba tehtud ja uue väljamõtlemine oleks põhimõtteliselt võimatu ja riskantne, siis on kindel pauk teha vanale jätk, isegi kui see tähendab seale sadula selga istutamist.

„Tulnukas 2” on perfektselt nihilistlik nagu tänapäeva ühiskond. Miski pole oluline, kõik on meeldivalt mõttetu. Poliitilised alatoonid ja iseloodud tähendused ei ole tähtsad, neid on läbisegi liiga palju, et midagi konkreetset kokku klopsida. Nikk, vaktsiin, elektriauto, feminism ja mämm seisavad tähenduslikkuselt sama koha peal. Terminid on sarnaselt tühjad, nende tähendus on alati tõlgendatav soovitud viisil. Modernne inimene ei tea, mille eest seista, sest maailm tema ümber koosneb segase päritoluga muutuvatest sümbolitest, millest ta püüab luua enda isiksusetuse varjamiseks kõigest väest harmoonilist tervikut, et täita sügaval sisemuses laiuvat musta auku. Probleem seisneb aga asjaolus, et tühjust ei ole võimalik niiviisi täita, kuid vähemalt saab selle mõneks tunniks kanepi, pitsa ja virtuaalreaalsuse abiga unustada. 

Kogu filmi vältel ei pidanud mõtlema ühelegi päriselulisele teemale, vaid sai viibida paitava digitaalse hüpnoosi keskmes, kus puudus vähimgi oht kuulda midagi uut. Öeldi juba öeldut, tehti juba tehtut, et vaataja saaks mõelda juba mõeldut. Polnud karta, et tuleks kellelegi kaasa elada. Sarnasus TikToki sisuga oli samuti märkimisväärne – film oli monteeritud nagu seeria lühivideoid. 

Filmitegija paistis arvavat, et vägivald on eraldiseisvana naljakas ja lõbus. Miks muidu oleksime pidanud vaatama pikka klippi lihastes naistest peksmas Valdist sangpommiga kõhtu ja rusikaga munadesse, et „ta kotid kõhuõõnde lüüa”. Ja seegi oli valus just oma mõttetuses. Vägivald meelelahutusena on kaotanud ammu igasuguse kaalu, selle pidev nägemine on vähendanud empaatiavõimet ja valutundlikkust peaaegu olematuseni. Tegelaste dehumaniseerimine võimaldabki vaatajail nautida humoorikat piinastseeni.

„Tulnukas 2” keskseks probleemiks on sisuline tühjus. Kui esimesel osal oli midagi öelda – ja ta ütles seda hästi –, siis teisel osal ei ole öelda mitte midagi ja ta ütleb seda valjult. Kui vaatajatena tahamegi nii, siis tuleb tõdeda, et eestlane ei ole oss ega woke, ta on hoopis debiilik.
PS. Miks keegi ei küsinud, mida Valdis kosmoses nägi? PS2. Täispikk arvustus on leitav kukukaka nime kandvast Substackist.