Inimestest, kes ütlevad vanglast välja saades „näeme”, mitte „head aega”.

★★★★★★★★★☆

Dokumentaalfilm „Viimane reliikvia” (Eesti, 2023), 104 min. Režissöör, stsenarist ja produtsent Marianna Kaat, kaasprodutsendid Mette Cheng Munthe-Kaas ja Tobin Auber, operaator Kacper Czubak, helilooja Lauri-Dag Tüür, monteerija Jesper Osmund. Esilinastus Torontos Kanadas 29. aprillil 2023.

Marianna Kaat tühistas julmalt sõna „viimne” tähenduse, tõestades oma uue dokumentaalfilmi pealkirjavalikuga, et ka pärast kõige viimast saab tulla mõni viimane – lõppude lõpuks pole lõppu olemas. Selgus, et eesti linateoste matrjoška kannab „Viimse reliikvia” kihi all oma soojas üsas „Viimast reliikviat”, mis sel kevadel Kanada filmifestivalil Hot Docs ilmavalgust nägi.

„Viimane reliikvia” sukeldub võsareporterlikult otse idanaabrite igapäevaelu keerisesse, mis hoolimata minu valmisolekust võimalik-vaid-Venemaal-tüüpi sündmusi vaadata ikka ja jälle šokeerida suudab. Film rullub lahti Jekaterinburgis, kus põrkuvad kaks vastasleeri, kel on mõlemal let’s-make-Russia-great-again-stiilis ühine eesmärk. Viisid selle saavutamiseks varieeruvad alates klassikalistest õnnelike laste propagandast ja „telekateraapiast” kuni nõukogudeaegsete loosungite taaselustamiseni.

On fenomenaalne, kuidas üks film saab anda vastanduvatele leeridele sõna niivõrd erinevalt, jõudes ometi arvamuste mitmekesisuse tippu. Võimuladviku kummardajate seisukohti tuleb vaatajal ise välja lugeda nappidest paraadüritustel kõlavatest hüüdlausetest või kirikus kostvatest (ülistus)lauludest, teisitimõtlejate omavahelistel tulistel aruteludel pole aga ei otsa ega äärt. Turvakaameralikku distantsi hoidva operaatori fookuses on „päris” inimesed – poliitikahuvilistest asotsiaalid ja ühesilmne tsaari haua hooldaja on vaid värvikaimad näited neist, kes vaevu neljal kanajalal koos püsivas ühiskonnas endiselt oma riigi saatusele kirglikult kaasa elavad. Kõik on liiga veenev. Leian end mitmel korral igaks juhuks kahtlemast, ega olukorrad pole lavastatud.

Kolme aasta taguses intervjuus ütleb Kaat, et Venemaad kujutatakse ikka ja jälle dokumentaalfilmides vaesena, kuigi olukord pole ammu enam selline. Tõepoolest, kaadrid on suuremas osas üles võetud igati modernses Jekaterinburgi kesklinnas, kuid siiski on iga teise huulil rahateema (täpsemalt selle puudumine). Jõukus asetatakse tihti vabadusega ühele pulgale. Seega ei suuda film hoolimata režissööri parimatest kavatsustest minu arvates olla Venemaa majandusliku seisukorra kujutamisel revolutsiooniline.

Pärast filmi vaatamist kipuvad keelele sõnad „Viimsest reliikviast”: vägivald armastab vabadust. Ja õige kah, kes siis ei armastaks?