Võitjate valimisel said otsustavaks filmi kontekstualiseerimine, kaasakiskuv kirjutamisstiil ning värske ja mitmekülgne analüüs.

Kui palusin konkursi partneritelt Eesti Filmi Instituudist, Kino Sõprusest ja Elektriteatrist ideid selle kohta, mille võiks sel aastal filmikriitikute suleproovi fookusesse võtta, soovitati mulle nagu ühest suust naisrežissööride filmidele keskenduda. Tulemas oli Leida Laiuse sajas sünniaastapäev, mille taustal tajusime nii filmitööstuse ajaloolist soolistatust kui ka praegu tõusutrajektooril kulgevaid naisrežissööre millenagi, mis väärib kirjutajate tähelepanu.

Säärane kitsendus ei pane aga kuidagi paika arvustatud filmide teemasid ega žanre. Meile saabunud ca 20 töö hulgas leidus nii draamasid kui ka komöödiaid, nii lühiteoseid kui ka täispikkasid mängufilme. Siiski väärib mainimist, et arvustajad tundusid sel aastal eriti dokumentaale eelistavat – need moodustasid saabunud tekstidest umbes neljandiku. Näiteks kirjutati nii Marianne Kõrveri ja Levila koostöös valminud „Trail Balticust” (2023) kui ka Sara Dosa „Armastuse tulest” (2022). Lausa kaks teksti saadeti meile Charlotte Wellsi „Päikesepõletuse” (2022) kohta, kus lavastaja samuti dokumentalistikaga flirdib. 

Tänavusse žüriisse kuulusid lisaks siinkirjutajale eelmise aasta võitja Rasmus Kuningas, ERRi kultuuriportaali toimetaja ja 2022. aasta parim filmiajakirjanik Kaspar Viilup ning PÖFFi programmikoostaja (ja kunagine suleproovi võitja) Elise Jagomägi. Kui tekste žüriilõuna alguses ükshaaval läbi käisime, tajusime üsna selget üksmeelt viie arvustuse paremuses. Otsustavaks said filmi kontekstualiseerimine, kaasakiskuv kirjutamisstiil ning värske ja mitmekülgne analüüs. 

Pärast võitjate valimist said kõik osalejad ka täpsemat tagasisidet, mida jagaksin lühendatult siingi – ehk on järgmise aasta autoritele kasuks. 

• Kuluta loo ümberjutustamisele minimaalselt ruumi, keskendu analüüsile, kogemuse peegeldamisele ja hinnangute andmisele.
• Too sisse näiteid ja võrdlusi nii teistest filmidest kui ka ühiskonnas toimuvast, reklaamidest või kas või meemidest. 
• Kui märkad kirjutades eriti pateetilist tooni (à la Koidula, Jakobson või Martin Luther King), siis peatu hetkeks ja leia sellele mõni teine väljund.
• Too oma teksti muusikat, loovust, julgust, üleannetust.
• Julged filmivalikud annavad plusspunkte. 
• Võimaluse korral loe paari teist arvustust – kui sinu kirjutatus ja teise autori tekstis on liiga palju kattuvusi, siis katseta muud lähenemisnurka või teist filmi. 
• Veendu, et su tekstis poleks faktivigu.
• Kui tunned, et lõpp hakkab ära vajuma, jätka selle kirjutamist paari päeva pärast. 

Äramärkimist väärib, et noorim arvustaja oli 13-aastane, vanim aga kõigest 43-aastane, mis tähendab, et noorte 50+ filmikriitikute sfääri ei ole me veel jõudnud. Nagu lubatud, kingime nii noorimale kui ka vanimale arvustajale Müürilehe aastatellimuse. 

Suur aitäh kõikidele, kes tegid meiega oma esimesed sammud filmikriitika maailmas – astuge julgelt edasi. Seda kajas ka žüriilõunal – nägime paljudes tekstides tugevat alget ja huvitavat häält, mis vajab arenemiseks aega ja ruumi. Samuti tänan žüriiliikmeid. Säärased arutelud toetavad nii mind kui ka autoreid. Kolmandaks saadan siirad tänusõnad Eesti Filmi Instituudile, kes taas esimese koha preemia välja pani, samuti Kino Sõprusele Tallinnas ja Elektriteatrile Tartus, tänu kellele saavad teise ja kolmanda koha võitja filmikaevust joomist jätkata. Lõpetuseks tahan öelda aitäh kultuurkapitalile, kes minu korraldustöö võimalikuks teeb.

Nende tekstide lugemine võib äratada aukartust, mis võimaldab lugejal autori tarkusi kõrva taha panna (võit!). Mõni võib hoopis õlgu kehitades öelda, et tema oskaks paremini. Väga tore, tee järgmisel aastal järele! 

Sanna Kartau, žürii esinaine