Generaadios alustas filmikunstile pühendatud saade „Kinovärgiga mandariin”. Filmijuttu puhuvad Andrei Liimets, Ralf Sauter, Emilie Toomela ja Maarja Hindoalla. Esimeses saates on vaatluse all filmid Eestist Jaapani ja Mehhikoni: arutletakse Veiko Õunpuu „Roukli”, Jaak Kilmi ja Lennart Laberenzi dokumentaalfilmi „Moest väljas”, Denis Villeneuve’i põneviku „Sicario”, Akira Kurosawa retrospektiivi ning möödunud suve parimate popkornifilmide üle.

Mirtel Pohla filmis „Roukli”. Kaader filmist

Selle sügise tunnusmeloodia

Sarnaselt Veiko Õunpuu varasemale loomingule on ka „Roukli” mõjuva atmosfääri ja üsna ängistava meeleoluga film, mis jagab taaskord publiku kahte leeri. „Roukli” ei pruugi konteksti arvesse võtmata iseseisva kunstiteosena just liiga paljude lemmik olla, kuid Õunpuu näol on tegu selge ja omapärase käekirjaga režissööriga, kes on oma eksperimentaalsuses eesti filmikunstile äärmiselt vajalik.

„Minule avaldus just heli kõige rohkem muljet, sest Roukli maailmas toimub – küll kauguses, aga siiski – sõda ja niivõrd väikese eelarvega suudab film luua vaatajas väga efektiivselt tundmust, et tõesti sõda on ümberringi,” rõhutab Ralf Sauter ühte mitmest „Roukli” silmapaistvast aspektist. Kui 2013. aasta sügist jäi meenutama Õunpuu varasemast filmist „Free Range. Ballaad maailma heakskiitmisest” pärit Alessi Brothersi lugu „Seabird”, siis käesoleva sügise tunnusmeloodiaks on lisaks Ülo Kirguli kaunile muusikale „Rouklis” kõlanud Sam Cooke’i pala „A change is gonna come”.

Jaak Kilmi ja Lennart Laberenz poolkonspiratiivseid teooriaid kummutamas

Sügise saabumisega jõuab kätte ka eesti doki hooaeg: kodumaiseid dokumentaale on kinodes nagu seeni pärast vihma, kuigi need nopitakse kinolinadelt kiiremini kui seened metsast. Jaak Kilmi ja Lennart Laberenzi „Moest väljas” on võrdlemisi lühike, kuid haarav, hariv ja eesti dokumentaalfilmi kohta üsna harukordselt rahvusvahelise haardega.

Reet Aus dokumentaalis „Moest väljas”. Kaader filmist

„Moest väljas” näitab, kui pikaks on tootmisahel muutunud globaliseerunud maailmas, ning kuidas selle erinevad osad ei pruugi olla üksteisest teadlikud. „Näiteks kui New Yorki peakontoris on mingisugused ülikondades tüübid, kes teevad otsuseid, ja Bangladeshis lapsed, kes lõpuks toodavad, siis on lihtne tekitada poolkonspiratiiv-teoreetilist nägemust justkui need pintsaklipslased lihtsalt ekspluateerivadki arenguriike, aga tegelikult nad ei pruugi üldse teada, milline kadu tekib selles vahepealses tootmisahelas,” võtab Andrei Liimets filmi kokku.

Loodetavasti elab „Moest väljas” oma elu edasi ka pärast kinoekraanidelt kadumist, kuna sel on potentsiaali mõjuda riiete ostmise osas sarnaselt nagu „Earthlings” (2005, režissöör Shaun Monson) mõjus liha söömise osas.

Narkokaubanduse hetkeseisust USA-Mehhiko piiril

Eesti filmi juurest läbi Bangladeshi edasi Põhja-Ameerikasse: kinodesse on jõudnud Denis Villeneuve’i USA-Mehhiko piiril toimuvast narkokaubandusest rääkiv „Sicario”. Sarnaselt režissööri varasematele filmidele kätkeb ka „Sicario” endas erinevaid eetika, moraalsuse ning valikute-tagajärgedega seonduvaid küsimusi.

„Üks parimaid tahke selle juures on, et – ja ma tean, et see on ka üks põhjus, miks Villeneuve oli huvitatud selle filmi tegemisest – selle peategelane on naine, kes töötab FBI-s väga karme meetmeid kasutavate meeste keskel,” tutvustab Ralf Sauter põnevikku, „Villeneuve pidi seda filmi tegema väiksema eelarvega puhtalt sellepärast, et peategelane on naine, mis näitab väga palju filmitööstuse väärtushinnanguid”. Küll aga jäi film režissööri varasematega võrreldes pinnapealsemaks nõrga stsenaariumi tõttu, mille autoriks on sarjast „Anarhia pojad” tuntud näitleja Taylor Sheridan.

Samas võlub üsna jõhkrat vägivalda kujutav film üllatuslikult kauni visuaalse esteetika ja hiilgava kaameratööga. Kuid siiski väike soovitus inimestele, kel kavas kohati väga võikaid kaadreid sisaldavat „Sicariot” vaatama minna: popkorni ei ole mõtet sellele filmile kaasa võtta.

Režissöör Akira Kurosawa. Pressifoto

Shakespeare’lik hea ja kurja võitlus Sõpruse ekraanil

Oktoobri alguses rõõmustab kino Sõprus kõiki filmisõpru jaapani ilmselt tuntuima režissööri Akira Kurosawa retrospektiiviga. 2.-8. oktoobrini tuleb näitamisele seitse filmi, millest kõiki võib õigustatult pidada absoluutseks maailmakino klassikaks. Aga miks peaks üks eestlane, kel ei ole sügavamat huvi Jaapani kultuuri vastu, minema vaatama 1950. aastate filme, mis räägivad samuraidest?

Kurosawa väärtuseks on, et eetilised dilemmad ning hea ja halva vaheline võitlus, mis kõigis tema filmides väga tugavalt esile tulevad, on ajatud, suurejoonelised ning heas mõttes paksudes kontuurides, kuid siiski väga paljude huvitavate nüanssidega. „Vaadates just „Hulkuvat koera”, tabasin suure üllatusega ära, et aastal 1949 on seal kasutatud mitmeid montaaži- ja valgustusvõtteid, mida enamasti seostatakse alles kümme aastat hiljem peale tulnud prantsuse uue lainega, nii et Kurosawa oli väga paljudes tehnilistes lahendustes oma ajast natuke ees,” kirjeldab Andrei Liimets jaapani suurmeistri loomingut, kelle filmidest laenavad paljud kaasaja režissöörid.

Kinovärgiga mandariin on Generaadios eetris üle nädala kolmapäeviti kell 19:00 ning saate kordus sama nädala laupäeval kell 16:00. Järgmine saade on eetris 14. oktoobril.

Pikemad arvustused filmidele „Moest väljas” ja „Roukli” leiab ka Müürilehe värskest oktoobrinumbrist, mille levikohad on loetletud siin.