Koertekool on nii koertele kui inimestele
Lugemisaeg 5 minLoomuse liige Karin Bachmann leiab, et üldjoontes tuleb Sulev Vedleriga eelmise Ekspressi juhtkirjas nõustuda: probleem on olemas ja enam-vähem selline nagu kirjeldatud. Et ühiskond muutuks koerasõbralikumaks, võiksid üha rohkemad koeraomanikud hakata oma lemmikuga koertekoolis käima.
Julgen väita, et paljud inimesed, kes endale koera võtavad, ei mõtle järgmist sammu ette. Sirvitakse koeraraamatut ja ohatakse kohas, kus karvane hiiglane kukupailt pildil istub. Pesakonda vaatama minnes ahhetatakse kõveminigi, sest kutsikad on oma kohmakuses eriti armsad – tühja sülega koju niisiis ei minda. Esialgu on kõik ilus, aga kui koer hakkab (sarnaselt inimlapsele vastavas vanuses) iseloomu näitama ja piire proovima, peremees pettub. Et tema loom ei käitu sugugi nii, nagu Lassie filmis.
Hoopis hüppab ja määrib ja rebib ning sõnadest aru ei saa. Kui veab, suunatakse nad koos koertekooli, tihti aga inimene kohandab end selle uue stiihiaga ning tagajärjeks ongi, et eriti rasketel juhtudel ei julge peremees oma koeral isegi kaelarihmast kinni võtta, rääkimata tema elementaarselt kuulekaks koolitamisest. Üsna tihti lõpetavad need loomad (kui kennelist silma peal ei hoita) varjupaigas või jäävad käest kätte käima.
Koer on omaniku suhtumise peegeldus
Kui koeral lubatakse kutsikast peast käituda oma instinktide kohaselt ega õpetata inimühiskonna jaoks vajalikke reegleid, on tal (rääkimata inimestest) hiljem väga raske. Loomuomase käitumise eest saab riielda, aga kuidas siis olla? Mõistagi jookseb ta pargis temale huvi pakkuvate inimeste/loomade/asjade juurde. Sest ta teeb seda, mida ta tahab (ehk siis juhib teda instinkt, mitte teadlik tahtmine), kuna keegi ei ole teda kuuletuma õpetanud. Selles looma süüdistada on sama mõttetu kui nõuda käima hakanud lapselt noa ja kahvliga söömist.
Samamoodi nagu on inimesi, kes pritsivad teisi poriga, lasevad oma lastel teiste asju lõhkuda ja pargis lilli kitkuda, ei jää vöötradade juures seisma või pilluvad konisid maha, on sotsiaalselt vastutustundetud ka paljud koerapidajad. Nad lasevad oma koolitamata koertel, olgu suured või väikesed, lahtiselt laperdades teisi koeri pureda, väravate ette hunnikuid jätta, jooksjaid-rattureid taga ajada, jalakäijaid hirmutada. Iga kord koer muidugi ei hammusta, kuid paljud inimesed kardavad ka „ta tuleb nuusutab ära“-tegu ja seda tuleb aktsepteerida. Koeraga koos joosta saab ka nii, et ta on rihmas ja kui minna väga vara hommikul inimtühja parki, siis võid ka ilma rihmata olla – haritud koerapidaja oskab olukordi adekvaatselt hinnata. Kuid alavääristav suhtumine koerakartjatesse on inetu enesekesksus.
Kaduma on läinud arusaam, et koera funktsioon inimühiskonnas on olla inimese sõber, kellesse tuleks ka vastavalt suhtuda.
Koer ja ühiskond
Ühiskondlik suhtumine koertesse on kahepalgeline: ühest küljest tekib järjest rohkem kohvikuid, mis koos koertega tulla lubavad, samas kajastab ajakirjandus mõnuga just ründelugusid ning koerapidajaid üldistatakse ilma süümepiinata. Suure kodanikuõiguse tunnetamine lubab tavakodanikul ka hästi, rihmastatud, tema suhtes kaugel ja ükskõikselt käituva koera peale tugevalt ärrituda, sest see on tema õigus ning koer on ju potentsiaalselt ohtlik (tal on hambad). Kaduma on läinud arusaam, et koera funktsioon inimühiskonnas on olla inimese sõber, kellesse tuleks ka vastavalt suhtuda. Inimese ja looma sõbralik kontakt on ette välistatud, igaks juhuks. Selline seisukoht toodab hirmu, mille tagajärjel nõutakse mõnel pool koerte avalikus ruumis keelamist. Tegelikult tuleks käituda vastupidi ja muuta suhe koertega taas loomulikumaks.
Alustama peaks muidugi lastest. Praegusel juhul õpetatakse lapsi käituma laias laastus kahtemoodi: kas koeri hüsteeriliselt kartma või siis mõtlematult paitama. Kellelegi, ei inimesele ega loomale, ei meeldi, kui võõras neid suvaliselt näpib; paaniliselt kriiskav laps aga on koera jaoks oht.
Hästiõpetatud laps näiteks küsib omanikult paitamiseks luba või möödub loomast ükskõikselt, ei tee valju häält ega torma. Lapsi tuleb õpetada tagajärgedega tegelema ja elusolendi eest vastutust võtma. Vastastikuse suhtlemise osa võiks olla ka ühised mänguväljakud lastele ja koertele, kus saaks koos turnida, hüpata, ühist tegutsemist õppida. Selliselt õpib laps looma adekvaatselt tunnetama, õpib tema käitumist ja kombeid ning sellevõrra oskab hiljem teiste koertega kohtudes õigemaid suhtlusotsuseid teha. Taolised ühismängimised ei ole nt Berliinis ega Londonis midagi uut. Ja sealseid inimeste ja koerte suhteid vaadates näib see toimivat: kõik liiguvad tänavatel ja parkides, koerad enamasti rihmast lahti ning on üksteise suhtes sõbralikult ükskõiksed nagu tänaval juhuslikult kohtuvad võõrad ikka.
Tundub, et praegu on liiga vähesed koerapidajad veel koertekoolis käinud, et oma looma sotsiaalseid oskuseid õigesti hinnata ning et meil võiks olla kombeks, et koerad jooksevad tänaval ilma rihmata. Oma koera koolitamine võiks olla igale koeravõtjale, ka kõige pisema looma omanikule, auasjaks. See teeb kõigi elu lihtsamaks ning parandab oluliselt looma ja omaniku vahelist sidet. Ennekõike on kergem koeral, kes mõistab, mida temalt oodatakse. Koertekoolis õpib ka inimene. Lisaks oma koeraga suhtlemisele pannakse ta nägema laiemat pilti – vastutust koera, kogukonna, ühiskonna eest. Seetõttu võiks iga kutsikavõtja, ka kollakaspruuni kesk-eesti kikkkõrvkoera peremees, loomaga kooli minna. Siis pääseme parkides keelusiltidest ja juhuslikud koerakohtamised muutuvad vastastikku rikastavateks kogemusteks.
Karin Bachmann on maastikuarhitekt büroos Kino ja loomenõukogu liikmena osaline Aparaaditehase arendamises. Karin on loomade ja inimeste suhetest huvitununa Loomuse tegevliige asutamisest peale.