Sotsiaalmeedia mullis käib kaubategemine meeldimiste, südamete ning nunnude emoji-reaktsioonide valuutas. Oma päevase dopamiiniannuse tõstmiseks võetakse appi nii selfid, meemid, lapsepõlvefotod, kassid kui ka kapibaarad. Vestlustes säästavad aga aega naerunäod ja püstised pöidlad.
Kes laigib, see armastab; sa laigid mind, ma laigin sind, milleks meile küll see mäng; põrgutee on sillutatud laikidega; laigi ja valitse; me vastutame nende eest, keda oleme laikinud.
Aasta on 2005. Käes on kevad. Olen Lasnas enda toas. Arvutilaua all põrandal lösutab koer Larri. Vahin monitori. Tunnen, et olen veidi nagu kalamees, kes ootab, et näkkaks. Näkkamise all mõtlen, et mulle kirjutaks üks tüüp, nimetame teda Antoniks. Facebooki Messengeri ja WhatsAppi sünnini on veel aega, ekraanil on lahti MSN Messenger. Aega läheb, samal ajal jõuan tõmmata LimeWire’iga paar lugu ja hunniku viiruseid, mängida veits ühte šuuterit. Aga siis ta kirjutab. Vestleme. Mingil hetkel jõuab kahe varastes kahekümnendates humanitaariasnoobi vestlus emotikonide juurde. Muide, „emotikon” tähendab kirjavahemärkidest loodud emotsiooniikooni, „emoji” aga praegu kasutuses olevaid piktogramme. Me kumbki ei kasuta internetisuhtluses emotikone, oleme niivõrd khuulid ja erilised. „Emotikonid on nõmedad!” lepime ühiselt kokku. Larri vaatab mulle niiskete pruunide silmadega otsa. Tal on pikad pehmed oranžid kõrvad. Mul on kõrvad täiesti tavalised, juuksed aga oranžid nagu mu koera karvastik. Saaksime praegu raudselt korralikult laike.
Tunnete verbaliseerimise asemel oleme läinud lihtsama vastupanu teed – neid märgivad nüüd kollased ninatud jpeg-mordad ja heakskiitu laigid, südamekesed või püstise pöidlaga rusikad.
Laigimajanduse kunst
Aastad hiilivad mööda. Facebookile lisaks tekib Instagram. Twitter elab oma elu. Ilmuvad ja kaovad muud platvormid, mille nime enam keegi ei mäleta. Nad ei osanud nii kenasti meie eludesse sobituda, meie reaalsusele piisavalt kergesti tarbitavat, meelelahutuslikku, sõltuvusttekitavat alternatiivi pakkuda. Facebook, Instagram ja Twitter aga oskasid. Ma ei taha mõelda sellele, kui palju ma neis viimase 20 aasta jooksul kokku aega olen veetnud. Tahan lihtsalt dopamiinisüstikesi otse prefrontaalsesse korteksisse. Aastal 2008 läheb Larri „üle vikerkaaresilla”. Faking vihkan seda väljendit, jube. Larri lahkumisest ma sotsiaalmeedias ei rääkinud, siis polnud veel kellelgi kombeks seal euloogiaid avaldada, olin niisama kurb ega pidanud vajalikuks poolvõõrastele sellist apdeiti teha.
Praegu, kui tuleb ette Antoniga vestlemist, kasutame mõlemad emoji’sid. Mitte küll ohtralt – tegemist on siiski sõnainimestega nii vaibilt kui ka tööalaselt –, kuid siiski kasutame. Heatahtlikku irooniat tähistab tavaline suurte valgete hammastega naerunägu. Tunnete verbaliseerimise asemel oleme läinud lihtsama vastupanu teed – neid märgivad nüüd kollased ninatud jpeg-mordad ja heakskiitu laigid, südamekesed või püstise pöidlaga rusikad. „Hei, kas saadaksid selle loo ära neljapäevaks?” – vastuse asemel laik. Vastsündinud inimese pilt, juures ta kaal ja pikkus ja nimi – laik alla. Kellegi vaimukus FB fiidis, mis pole isegi väga vaimukas, aga me saame kind of hästi läbi ja ma saan aru, et tal on vaja heakskiitu – mis seal ikka, laik alla. „Vanaema Leelo lahkus eile igavestele jahimaadele” – kurb smaili, mis on oksüümoron. Ei, oot, a mis teised panid, ahah, jah, paneks ikka selle südant kallistava emoji. Kassipilt, elajas vahib lollaka näoga aknast linde – muidugi süda, isegi täitsa siiralt.
Just kassid, koerad ja muud loomad on parimad instrumendid validatsiooni väljapressimiseks.
Nunnud loomad skoorivad alati
Just kassid, koerad ja muud loomad on parimad instrumendid validatsiooni väljapressimiseks. Mõtle ise: sa ei pea vaevama end 70 selfi tegemisega, tõdemaks lõpuks, et su nina ongi täna selline ja sa pole enam 20. Ei pea reisima kuhugi paradiisisaarele, et otsida päikesepistelisena rannas kohta, kus plastipraht kaadrisse ei jääks. Ei pea jagama kirjutatud artiklikesi, mida nagunii keegi enam lugeda ei viitsi, sest inimesed ei oskagi enam lugeda – nad on õppinud selle asemel pelgalt reageerima, jälgides seejuures, kas nad reageerivad ikka õigesti, näiteks nii nagu nende personaalses sotsmeedia sõbragrupis selle omamulli liidrid. Selle asemel lähed vaatad, mida koer Piibu diivanil huvitavat korraldanud on, teed paar klõpsu, topid ühe Instasse ja laikide kerge vool ongi tagatud. Minimaalne pingutus, maksimaalne tulemus.
Laigikalastamisel võib minna isegi veel lihtsama vastupanu teed, mis ei nõua kusehädalise pudulojusega varahommikul õue roomamist ega kassikarvadesse lämbumist. Retsept on järgmine: pane follow näiteks mõnele kapibaarade – ma loodan, et sa ikka tead, kes on kapibaara – märjalt kulgevatele elukestele pühendatud Instagrami kontole. Jaga paar korda nädalas videoid, kus kapibaarad hüppavad kambakesi vette, söövad muru või pikutavad niisama. Oledki tehtud poiss! Kapibaarad on nimelt praegu ühed populaarseimad Insta-loomad ja kapibaarakontenti jagades saad päris kindlasti mõne südamekese enda arvele kirjutada.
Selle asemel et öelda „ma armastan Sind”, saad saata hoopis ühe või kaks meemi ning oodata, kas vastu tuleb pelgalt süda või siis nalja- või nunnupilt.
Lisaks kapibaaradele liigub reels’i-tihnikus teisigi loomi: leemureid, fennekeid, džunglikasse, pärdikuid, saarmaid. Heal juhul elavad nad loomaparkides, halvemal inimeste kodudes. Totralt laminaatpõrandal ukerdavaid eksootilisi loomi on kurb vaadata, nende liigutusi ja ilmeid vägivaldselt armsaks tõlgendavaid omanikke aga tülgastav. Väikestel ja suurtel vangidel pole vähimatki aimu – nagu ka oma hinge snäkkide nimel meile loovutanud kassidel ja koertel –, et nende elu säärastes väärakates tingimustes on tingitud „looduse kroonide” katkistest egodest ja veidrast nunnususfetišist, mis eksisteerib, et tasakaalustada konstantselt huugavat maailmalõpu-uudiste voogu.
Kiisupallid ja sõjakaadrid, kevadesse kappavad lehmad ja Bolognese retsept, hirmust tardunud Tarsius ja Nestlé reklaam. Sotsmeedia, meie teise, või siis praeguseks juba esimese, kodu järjest polariseerivamad kojad sunnivad meid aina enam janunema südamekeste ja smailikeste järele, mis asendavad mõttevahetusi ja tunnete lahtimõtestamist sõprade ja kallimate vahel. Selle asemel et öelda „ma armastan Sind”, saad saata hoopis ühe või kaks meemi ning oodata, kas vastu tuleb pelgalt süda, südame ja „haha” kombinatsioon või siis nalja- või nunnupilt. Ja kõike ei peagi võib-olla välja ütlema, sest päris maailmas polegi vastused alati positiivsed – tõeline suhtlus nõuab ohvreid ka homo sapiens’ide, mitte ainult nende väikeste karvaste orjade seas. Üks kehvimaid tundeid on olla väljatõrjutud, tühistatud, üksi. Lihtsam on elada, kujutades ette, et kuulud kuhugigi, kas või kapibaarade austajate sekka. Nii et skrolli aga järjest sügavamale, salvesta tundmatu autori pilte ja videoid, jaga neid jälgijatega, saa laigitud. Rinse and repeat.
Anne Vetik on koeraomanik, kultuurijälgija, suur kapibaarade austaja.
