Valu mäletamine aitab ära tunda sarnaseid hoiatavaid mustreid, mis viisid haiget saamiseni, ent see võib kinnistada ka ohvrirolli, mis otsib sageli päästikuid valel ajal ja vales kohas. Soovist valu ümber tajuda sünnib aga kättemaksuhimu.

Pildid. Tunded. Hääled. Lõhnad. Maitsed. Mõnikord tundub, et aju arhiiviriiuleisse talletuvad pisiasjadki. Kui register poleks puudulik või lihtsalt liiga keeruline, võiksin ehk meenutada kõike kogetut. Kuis muidu selgitada, et märtsinohuga metsas jalutades tuleb meelde täpselt lapsepõlvehetk: vesi voolamas kraanikausi kollakaks tõmbunud äravooluavasse ja teravalt selge arusaamine, et see ongi vesi, see olengi mina, kes seda vaatleb.

Vannitoamälestus on neutraalne. Leidub helgemaidki hetki, kuid neid looritab kaduvuse nukrus, justkui oleksin juba nende toimumise momendil kurvastanud inimese aja ühesuunalisuse pärast. Võib-olla kurvastasingi. Raskemeelne loomus. Mälusse sukeldudes, kui tegu pole lõbusa loojutustamisega seltskonnas, komistan ikkagi valu otsa. Ja siis tuleb kahetsus. Tuleb tahtmine muuta. Ja mälu muutmisest on vaid samm kättemaksuni. Tänapäeval on viisakas öelda, et kättemaks on mulle isiklikult võõras. Vaevalt. Kui on mälu, on ka soov seda muuta.

Kättemaks kui vabanemine ohvrirollist

Kättemaksul on ajamõõde. See eristab kättemaksu kaklusest, võitlusest. Kättemaks on mälestuste ümbertegemine, vana teabe taandamine uue teabega või lihtsalt tähenduse muutmine. Õieti ei otsi me ju kättemaksu, vaid vabanemist ohvrirollist, elamise julgust. Mineviku korrigeerimine toimub inimese sees. Sagedasti muutub minevik talutavaks alles neile, kes pole seda vahetult kogenud.

Sotsiaalne, kultuuriline või rahvuslik ohvriroll on üks kummalisimaid valusid – see võib kesta edasi ka siis, kui alandust kogenud on juba meie hulgast lahkunud. Pärisorjus kaotati Eestimaal aastal 1816 ja Liivimaal aastal 1819, teoorjus alles aastal 1868. USA konstitutsiooni 13. parandus, mis tegi orjusele lõpu, jõustus 1865. aastal, kuid rassil põhinev ahistamine kestab veel tänapäevani. Orjuse alandus on eestlaste mälust kadunud. Räägitakse, et landesveeri sõja ajal jooksid kutid Narva rindelt lõunasse, et sakstele kätte maksta – ja tundub, et eestlased said oma satisfaktsiooni. USA istanduseorjade järeltulijad on pidanud leppima rassirahutustega, mis pole ikka päris see. Protsess venib, katarsist pole, hinge närib armutu ahastus, nagu ütles Aischylos.

Isiklik valu on palju konkreetsem. Vägistamine, peksasaamine, röövimine, reetmine, solvamine, mingi hüve äranapsamine – valuvikerkaar on lai. Pole kahtlust, et füüsiline vägivald jääb hinge kogu eluks, kuid mõnikord piisab pikaks valutamiseks üsna vähesest. Signaalitamine reastumisel, poemüüja turtsakus või ülbus, naabri koera tualettruumivalik – süüdlane ei pruugi teadagi, et keegi tunneb ennast ohvrina ja kannab seda eneses päevi või nädalaid. Võib-olla aastaid, suutmata ohvrirollist väljuda.

Milleks mäletada valu?

Ehk teate mõttetera nõukogude sõjamemoriaalidelt ja hauakividelt: „Kedagi ei ole unustatud, midagi ei unustata.” Pronkssõdurisaaga haripunktis taaselustus too teist maailmasõda, täpsemini selle Nõukogude versiooni, suurt isamaasõda meenutav loosung Eestiski ja see jätkab oma elukäiku seni, kuni Venemaal kestavad imperialistlikud meeleolud. Tekib küsimus, milleks mäletada valu? Tundub, et mäletamine vaid põlistab konflikti ning õhutab kättemaksule. Silm silma, hammas hamba vastu, nagu kõlab Moosese seadus, mida Jeesus mäejutluses tsiteeris.

Valu mäletamise otstarbekusest mõtlesin juba lapsepõlves, kui raadios jooksis saade „Need aastad ei unune”, televisioonis „Surma ei otsinud keegi” ja „Viiekümnendad”, kus jutustati küüditamistest ja repressioonidest. Holokausti, golodomor’i ja armeenlaste genotsiidi kohta võiks sama küsida, kuigi võib-olla pole nõnda ilus. Mind hakkasid küüditamismälestused ruttu häirima. Mineviku vastupanu jäi mu jaoks Eesti taasvabanemise ajal vähem kõlama, sest eks neid eduka vastupanu lugusid nappiski. Palju vahvam oli „Wigla show” groteskne klipp, kus tallu tunginud sovetisõdurid hanguga läbi torgati ja sõnnikuhunniku alla maeti. Kättemaks! Katarsis! Kerge süda!

Tekib küsimus, milleks mäletada valu? Tundub, et mäletamine vaid põlistab konflikti ning õhutab kättemaksule.

Vaatasin hiljuti leedukate küüditamisfilmi „Tuhk lumel”. Film oli ehitatud üles küüditamisõuduse illustratsioonina. Hoolega püüti anda edasi inimeste lugusid, isegi vangilaagrit valvava üksuse komandöri traagika oli sisse põimitud. Ometigi mõjus film konstrueeritult. Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaal ja teised sarnased monumendid teevad sama töö ära palju veenvamalt. Kui rääkida filmidest, peaks nähtavasti alustama mõtlemist inimeste loost, mitte ajaloosündmusest. „Elu on ilus” Roberto Benigniga peaosas mõjub mulle nõnda. Vaatad ja tunned, et holokaustil ei tohi enam kunagi korduda lasta.

Miks on nõnda, et mõni läbimäletamine puhastab, mõni mõjub aga korduva alandusena ning tekitab jõuetut viha? Ehk aitab kättemaks, soovitavalt füüsiline, siiski leppimisele kõvasti kaasa? Ma pole juut, kuid tunnen, et Nürnbergi protsess, esinatside poomine ja Mossadi aastakümneid kestnud kättemaksuaktid sõnastasid holokausti tähenduse ümber: „me ei lase seda enam kunagi endale teha”. Muuseas, ka meelespidamine on omamoodi kättemaks.

Andestuse võimatus

Kättemaks on mineviku valu ja vigade kandmine käesolevasse hetke, tihti agressiivne tegevus eesmärgiga minevik ümber mõtestada ja astuda tulevikule vastu endale meelepärasemal viisil, õppida vigadest ja olla endaga rahul. Eesti taasiseseisvumisel otsustati kättemaksust loobuda. Ei moodustatud tõe ja leppimise komisjoni nagu Lõuna-Aafrika Vabariigis 1995. aastal. Püstitati mälestusmärke, ritualiseeriti, kuid kõige rohkem – unustati. Kõik oleks justkui korras. Aga tulevik? Mu noored sõbrad ei tunneta valdavalt, et kunagi võivad taas tulla hoobid automaadipäradega, veri lumel, ülesrivistamine, varade rekvireerimine.

Milleks meile armee ja kaitsekulutused, küsib inimene, kes peab maailmakorda püsivaks ja Puna-Vene imperialismi õpikulegendiks. Teisalt, kui palju mõjutaks patsifisti mõtlemist see, kui annaksime Eestis punaterrori käes kannatamisele religioosse mõõtme? Kõhklen, kas tuleviku Armeenia võidab genotsiidi põlistamisest, eriti kui möödunud aja tõttu on võimatu süüdlastele otseselt kätte maksta. Eespool mainitud Lõuna-Aafrika komisjoni tegevus kujunes ikkagi apartheidi valgete vaimseks nüpeldamiseks, kättemaksuaktsiooniks, mitte leppimise tööriistaks. No vähemalt sedagi. Ehk on kättemaksul siiski parim enne kuupäev? Varsti pole Wiesenthali keskusel rauknatsegi, keda päevavalgele tirida. Missioon näikse olevat täidetud.

Kui praktiliselt vaadata, siis oleks mälu justkui vajalik ainult selleks, et orienteeruda tänapäevas ja aimata ette tulevikku. See tähendab, käituda pädevalt, tundes ära sarnaseid hoiatavaid mustreid.

Kui praktiliselt vaadata, siis oleks mälu justkui vajalik ainult selleks, et orienteeruda tänapäevas ja aimata ette tulevikku. See tähendab, käituda pädevalt, tundes ära sarnaseid hoiatavaid mustreid. Teismelisena sain paar korda kaakidelt peksa. Viimane kord oli asi tõsine: tüübid lõid näo üles, röövisid sada krooni ja ähvardasid noaga kõri läbi lõigata. Proovisin vist isegi vastu lüüa, ehkki ma pole kindel, kas ma ei mõtelnud seda tagantjärele välja. Au, häbi, vastuhakk, analüüs – ohvri sees toimub palju protsesse. Terve suve, ehk kauemgi, elasin unetutel öödel seda olukorda uuesti läbi. Ja loomulikult plaanitsesin kättemaksu. Õieti püüdsin seda pärast röövi kohe teoks teha. Läksime sõbraga sündmuskohale, kaikad käes, aga ei leidnud kedagi.

Kindlasti muutusin pärast röövi inimpelglikumaks, et mitte öelda ettevaatlikumaks. Enne röövi astusin ma kaakidega joviaalsesse vestlusse, selle asemel et võimalikult kiiresti eemalduda. Ohvri suurim süüdistaja on ohver ise. Edaspidi hoidsin linna peale minnes raha takso jaoks ning vältisin aastaid üksi öist hulkumist. Kas tajusin end seega saakloomana? Kinnistasin ohvrirolli? Küllap jah. Aga seni, ptüi-ptüi-ptüi, olen ka sarnastest pahandustest pääsenud, ehkki hulgun öös üsna vabalt. Isegi pussi ei viitsi enam vööl kanda.

Loomalik ja loomulik kättemaks

Kättemaksul on küljes sotsiaalne stigma. Põhjus on lihtne: veritasule ehitatud ühiskond toimib õige kehvasti, sest verine lumepall paisub aina suuremaks. Seepärast on kättemaks halb. Paljud inimesed ütlevad, et kättemaksuhimu on neile võõras. Küllap tõesti. Kindlasti pole see minugi aluspõhimõte. Vastupidi, võtsin romaani „Serafima ja Bogdan” aluseks islandi saagast leitud kättemaksuloo just selle pärast, et midagi taolist poleks ma osanud ise välja mõtelda. Kättemaks läbi põlvkondade ja laste ässitamine isa vastu tundub irratsionaalne.

Röövimine ja peksasaamine on mu mälu sügavates kihtides alles. Kättemaksuhimust vabastas aeg, kuid hingesügavikku jäid armid. Minu kättemaks oli edasi elada, lootes, et nende mõttetute tegelaste elukäik läheb kolinal allamäge. Olen endaga rahu teinud, ei tunne ennast ohvrina, kuigi hingearmid jäävad. Kas see on andestamine? Ausalt öeldes ei usu ma täielikku andestusse. Kui mälestused närivad ja otsene kättemaks on võimatu – füüsilisest kättemaksust, muuseas, ei pruugi ka piisata –, jääb vaid võimalus minevik ümber mõtestada. Ma ei usu, et valumälestust saab positiivseks mõtelda, sellest saab distantseeruda ning võib-olla vaadata juhtunut teise mätta otsast.

Ma ei usu, et valumälestust saab positiivseks mõtelda, sellest saab distantseeruda ning võib-olla vaadata juhtunut teise mätta otsast.

Mälu ja kättemaks on suuremad kui inimene. Ka loodus laiemas tähenduses võib omamoodi kätte maksta. Peeter Lauritsa „Mullatoidu restorani” seeria on kindlasti 21. sajandi alguse üks olulisimaid kunstilisi tervikuid Eestis. Inimene on osa loodusest. Me ei ole puud ega putukad. Vihmametsade hävitamist või lageraiet ei saa me kogeda vahetu ohvrina, kuid me oleme piisavalt tundlikud, et neid siiski käsitleda.

Teemal, kas ja kuidas mõtleb ja mäletab puu, võime vaid fantaseerida, püüda seda mõista suhtes inimesega. Ka sambla ja samblikuga on keerulised lood, kuid pole kahtlust, et muudel hulkraksetel on mälu olemas ning inimesele üsna hästi adutavas vormis. Kui detailne on kassi mälu? Piisavalt, et kätte maksta. Kui ma pole pikalt kodus, kuseb ta mulle voodisse. Kuna inimkond on ülejäänud loodusega julmalt ja raiskavalt ümber käinud, räägivad mõned antropofoobsed inimesed, justkui oleksime ainus liik, mis tapab lõbu pärast. Ei. Kassid tapavad hiiri vähimagi huvita neid nahka panna. Isegi zooplankton tapab rohkem, kui ära jõuab tarbida, rääkimata lõvidest, kärpidest, jääkarudest ja, šokeeriv küll, kiilidest.

Primatoloogid Frans de Waal ja Lesleigh M. Luttrell on jälginud šimpanse, kes mäletavad ja maksavad kätte. Näiteks kui šimpans A aitab šimpansil B alistada šimpansi C, siis C aitab hilisemas konfliktis šimpansi A vastast. Seejuures ei pruugi A vastu pööramine olla võimumängu strateegilises plaanis C-le kasulik. Tal on lihtsalt süda täis ja kogu lugu. Kättemaks ei ole ratsionaalsuse, vaid emotsioonide valdkond.

Tundeline arhivaar

„Mälu mängib oma mängu / kuni mängija jääb kängu,” kõlas Astrid Reinla vemmalvärss psühhedeelses lasteraamatus „Miikael”. Mälu mäng on selleski, et mälestused pole tõigad. Sõbranna Piret rääkis, et ta märkab, kuidas segab reaalseid ja fiktiivseid sündmuseid, aastaarvud ei pea paika ning näiteks koolitöös tuleb kõike kontrollida. Me konstrueerime mälestuse igal mäletamise hetkel uuesti. Just see annab võimaluse sihilikuks manipulatsiooniks.

See, et tõigad vajavad kontrollimist, ei näita tegelikult mälu piiratust. Vastupidi, teave on mööda riiuleid ja laudu laiali. Usun, et teabe kinnistamine elusorganismis toimub tunnetamise abiga. See on hoopis midagi muud kui nullide ja ühtede salvestamine arvutisse. Meenutamine käib samamoodi. Selleks et kogemusi praktikas rakendada, on tihtilugu tarvis reageerida väga kiiresti. Meil pole aega mälestuste detailseks taastamiseks ja olukorraga võrdlemiseks. Sõnastamata tasandil leiame päästiku, mis võib olla ka sõnaline, näiteks lühike fraas.

Nähtavasti ongi mälu mõistmisel oluline aru saada, et mälu arhivaar koostab kartoteeki emotsioonide järgi. Seepärast ongi nii keeruline mälu riiulitest tõiku õngitseda. Ka süstemaatiline pähetuupimine tähendab seda, et kogeme teabe läbi. Olen märganud, et eksamil on õige esimene pähe tulev vastus. Hilisem õngitsemine või parandamine kipub olema ekslik, sest siis hakkan teavet konstrueerima. Kättemaks on järelikult valu ümbertajumine, uute tunnete loomine – mälestused ise ei kao.

Kõige taga on isiklik kogemus

„Никто не забыт, ничто не забыто” – „Kedagi ei ole unustatud, midagi ei unustata”. Nende sõnade autor on Olga Bergholz. Bergholz (1910–1975) oli nõukogude luuletaja, prosaist, näitekirjanik ja ajakirjanik, kes elas üle Leningradi blokaadi. Kuulsate sõnadega luuletuse kirjutas ta 1959. aastal blokaadiohvrite matmispaiga Piskarjovi kalmistu memoriaalkompleksi jaoks.

Kuid Bergholzil oli muudki, mida mäletada. Kolm last. Esimene tütar suri 1932. aastal. Teine tütar suri 1936. aastal. 1938. aastal Bergholz represseeriti. Ta oli rase. Teda näljutati ja piinati. Tema kolmas laps sündis vanglas surnult. Bergholz ei tunnistanud ennast süüdi ning, ime küll, vabastati 1939. aastal ning võeti kommunistlikku parteisse. Blokaadi ajal sai pommirünnakus surmavalt haavata tema teine abikaasa, isa saadeti aga Siberisse asumisele. Pärast sõda pälvis Bergholz Stalini preemia, Lenini ordeni ja tööpunalipu.

Mida Olga Bergholz tegelikult ei unustanud? Kindlasti valutas ta nälga surnud leningradlaste pärast, kuid me ei saa iialgi teada, kas tema andestamist ja unustamist välistavates luuletustes on peale poliitilise pinnakihi ka väga sügav isiklik traagika. Elu on selline – me sünnime, hakkame kogema ja mäletama, õpime kogemustest ning püüame elada paremini. Mõtleme kättemaksust, otsime sõprade, psühholoogide ja ravimitööstuse toel abi hinge näriva armutu ahastuse vastu. See kannatus ei lähe siiski tühja, kui anname kaasaegsetele ja järeltulevatele põlvedele päästikud, mida ohuolukorras vajutada. Ikka selleks, et inimkond paremini toime tuleks. Ja mis siis, et tihtilugu on päästikud liiga kerged ja pauk käib vales kohas.

Vahur Afanasjev on prosaist ja luuletaja, kes huvitub ühiskonna, majanduse ja inimsuhete teemadest. Mitmesuguste hobide hulgas täiendab ta tasapisi eesti kaasaegse kunsti kogu ja loeb aina targemaid raamatuid.