Riigihümni puudumist ETV uusaastaprogrammis ei saa ette heita presidendile. Peeglisse vaadates näeme, et me ei ole eestlastena juba aastaid hoolinud 31. detsembril grammigi hümni pühadusest.

Sven Anton

Olen eneseanalüütilise pilguga järginud poleemikat hümni ümber ja jõudsin huvitava avastuseni. Hümni puudumine uusaastal paistis mulle esimese hooga negatiivse sümptomina ning mind hakkas huvitama, mida see tähendada võiks. Iseenesest mõista hülgasin päris kiiresti tõlgendused nagu rahvusluse allakäik, riigireetmine jne – sümptomeid ei tohi kunagi tõlgendada sõna-sõnalt, nagu on rõhutanud meile kõik psühhoanalüütikud juba Freudist peale. Iseenesest avab sümptom enda tähenduse alati retrospektiivselt. Seega jäin ootama, kuidas hümni ärajäämine kui sümptom ennast avab.

Peagi avastasin, et minu hüpotees oli juba algusest peale vale: sümptom ei ole üksnes vääratus, kohmetu käitumine, unustamine, vaid korduv muster, mis nt psühhopatoloogias takistab toimetulekut sotsiaalses keskkonnas. Näiteks on depressiooni korral sümptomiks pikaajaline korduv ja kestev kurvameelsus, mitte üksikud tujude kõikumised. Hümni ärajäämine oli hoopiski lihtne äpardus, mis katkestas illusioonid hümni pühaduse ümber, viis meid kohakuti reaalsusega ja osundas sellega meile sümptomi.

Tuues jällegi võrdluse psühhopatoloogiast, siis ka seal on ebaõnnestumine reaalelus see, mis toob sümptomi kui sellise esile, näiteks skisofreeniku luulud saavad meile teatavaks alles siis, kui tekib konflikt (äpardus), mille põhjustas skisofreeniku normaalsusest oluliselt kõrvale kaldunud maailmataju. Seega, vastupidiselt minu eeldusele, oli sümptomiks hoopis hümni mängimine aastavahetusel ise ning reaalsus, mida sümptom meile näitas, on see, et hümn ei olegi meile püha. Hümni iga-aastane rituaalne rüvetamine ongi eesti rahva sümptomiks, millest saime teadlikuks tänu toimunud katkestusele.

Iga-aastane rituaalne silmakirjalikkus

Mida ma mõtlen hümni rüvetamise all, on meie käitumine uusaasta hümni ajal. Hetkel kui mängitakse hümni, ehk kui loetakse ette eesti rahva palvet, nagu ütles tabavalt Peeter Järvelaid, on enamus meist juba väljas, näod ootusärevalt taeva poole; osa/mõned valmistavad ette õnnitlussõnumeid või hakkavad šampust lahti korkima; vähesed, kes veel kanalit vahetanud ei ole, ei kuule hümni korralikult kärsitute paugutajate tõttu väljas. Mis saaks aga olla veel suurem püha palve rüvetamine, kui kärtsutamine, mürtsutamine, räuskamine, joomine ja mujale vahtimine püha toimingu ajal? Tavapärast lipule vaatu pole vist enam vaja kontekstiks tuua. Tegemist on rituaalse silmakirjalikkusega, mis on seni toimunud iga-aastaselt.

Ning just see silmakirjalikkus, mille me tänu hümni ärajäämisele nüüd ära tundsime, on see tunne, mis meie „rahvuslastele” haiget tegi. Saada järsku teada, et mitte ainult sina rahvuslike väärtuste hoidjana, vaid peaaegu kogu Eesti on silmakirjalik. Meil puudub ka kõige minimaalsem lugupidamine oma hümni vastu uue aasta vastuvõtmisel. See on valus tunne. Isegi mul kipitab süda häbist siiani.

Häbi põhjustab aga süütunde. Siinjuures ei vabasta süüst ka hüsteeriku positsioon: „Aga ma ei teadnud, et hümni üldse mängitaksegi…” Ümbersõnastatuna: „Ma ei tea, mida teine minust tahab.” Sest teadmine ei ole süü eelduseks, nagu meile õpetab Kafka või meie enda seadus tuntud lausungis: „Seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest”. Talumatu süütunne asetatakse aga kiiresti teise, nagu on „kombeks” teha ikka olukordades, kus iseenda süüd tunnistada ei soovita. Toimub protsess, mida teraapilises plaanis võib nimetada ülekandeks.

Meil puudub ka kõige minimaalsem lugupidamine oma hümni vastu uue aasta vastuvõtmisel. See on valus tunne. Isegi mul kipitab süda häbist siiani.

Süü asetamiseks ehk ülekandmiseks teise on vaja aga, et teises oleks tühimik, n-ö viga, kuhu süü asetada. Näiteks Eesti suusatamises olid selleks pikka aega suusad. Kuna alati on olemas võimalus, et suusad ei libise või ei pea piisavalt, eksisteerib suuskades kui teises tühimik – alati saaks paremini, alati on natukene puudu. See „objekt” – suusatamise näite puhul suuskade libedus või pidamine –, mis alati puudu on; see, mis võiks alati olla rohkem, on ühtlasi ka saavutamatu objekt, mis kehtestab iseenesest võimatu nõudmise. Nõudmise võimatuse võtabki kõige paremini kokku just perfektsionisti kuju, kelle järgi „alati saab paremini”. Just seetõttu ongi saavutamatu objekt parimaks kohaks, kus teist rünnata, sest teine võtab süü omaks stiilis: „Oleks saanud, jah, paremini.” Seega saigi oma kesise tulemuse alati suuskade kaela ajada, sest „pidamisest/ libisemisest jääb alati puudu”.

Vabandama peaksid kõik eestlased

Analoogset ülesannet suuskadele täidab praeguses olukorras ka meie president, kelle kaela süü veeretada. President on marurahvuslaste jaoks loonud endast sobiva teise kuju[1] koos tühikuga. Eesti president oma erinevate sõnavõttude tõttu ei ole paljude rahvuslaste ja konservatiivsete mõtlejate meelest piisavalt rahvuslane, st temas on puudu rahvuslust/eestlust. Siin funktsioneeribki rahvuslus/eestlus saavutamatu objektina, mis teeb süü ülekande võimalikuks. Kuna meie president ei ole piisavalt rahvuslane/eestlane, ongi tema teisena see, kes „on süüdi” hümni pühaduse rüvetamises, silmakirjalikkuses, riigireetmises jne. Ühesõnaga, kõik süü, mis tekib häbitundest hümni rüvetamise ees, saab asetada meie presidendi kui teise figuuri. „Mitte mina ei ole süüdi, vaid president, sest ta ei ole piisavalt rahvuslane (eestlane),” võiks kõlada etteheide sõnadesse panduna.

Et kaasus siinkohal lõpuni ära lahendada, siis joonistub kogu nõudmise võimatus ilmekalt välja ju tõsiasjast, et presidendiga saatekava ei kooskõlastata. Kuivõrd aga alati saaks paremini või rohkem, siis võttis president järgmises lauses ka süü omaks täpselt ülal kirjeldatud viisil: „Minu kantselei oli küll informeeritud ja seepärast tunnen ennast samuti süüdlasena ja vabandan” (loe: „oleksin saanud, jah, paremini”). Seega oli meie president võimatus olukorras, kus süü mitmeski mõttes oli juba ette mõistetud.

Nüüd aga uuesti peeglisse vaadates näeme, et presidendi süü on hoopiski meie süü. Presidendile heidetakse ette täpselt neid tegevusi, mida me teeme ise aastavahetusel. Presidendi „süüst” peegeldub meile endale tagasi tõsiasi, et me ei hooli grammigi hümni pühadusest uusaastat vastu võttes. Seega vabandama peaksime hoopis meie, kes me hümni rüvetasime. Kuid üksnes vabandamisest siin ei piisa, sest see lubaks sümptomi uuesti kõrvale heita ning kuskile kollektiivse alateadvuse soppi vedelema jätta. Sümptomi(te)ga tuleb tegeleda ja mina arvan, et (maru)rahvuslased võiks endalt ka siinkohal küsida: kas nende jaoks on Eesti riik tõesti püha või on nad üksnes lõukoerad, kes tunnevad sadistlikku mõnu riigi vigadele osutamisest ja teiste süüdistamisest?

[1] Siinkohal mitte segamini ajada Lacani Suure Teisega