Mis on ühist poliitikal ja Hollywoodi filmil? Mõlemad on suunatud samale tarbijaskonnale, keda on võimalik vastandumiste kaudu edukalt manipuleerida, keda kõnetavad ideede asemel kangelased ning kes ei adu kompleksseid narratiive. Selline inimene on ka infosõja ideaalne objekt.

Michael Andersoni ekraniseering George Orwelli raamatust „1984”. Kaader filmist

George Orwell kirjeldas düstoopias „1984” permanentses infosõjas eksisteerivat maailma, kus edastatakse pidevalt rindeteateid: „Tähelepanu! Palun tähelepanu! Just praegu saabus välkuudis Malabari rindelt. Meie väed on Lõuna-Indias hiilgava võidu saavutanud! Mind on volitatud teatama, et see sündmus, millest me kohe teatame, võib sõja lõpu käegakatsutavasse lähedusse tuua!” Tegelikult sõda ei toimunudki ja seetõttu nihkus ka selle lõpp määramatusesse edasi, kuid sõjateateid müüdi selleks, et vaenlase kuju aktiivselt pildil hoida ning rahva tähelepanu tegelikelt probleemidelt eemale tõrjuda.

Tulevikusõda võib näida imaginaarse sõjana, kus võitlevad kuvandid, mis on justkui astunud välja Robert Sheckley ulmenovellist „Tont nr 5”[1], kus tegelased peavad võitlema suletud ruumis tontidega, mille nad on ise endale lapsepõlves tekitanud. Kõigepealt ehitatakse massikommunikatsioonivahenditega mõjus kuvand vaenlasest, mis vastab masside ootustele, seda levitatakse sihtgrupis ning seejärel koondutakse loodud kuvandi vastu võitlema.

Ühemõõtmeline tarbijaskond

Frankfurdi koolkonda kuulunud uusvasakpoolne filosoof Herbert Marcuse väitis, et kaasaegne ühiskond toodab ühemõõtmelisi inimesi, kes tajuvad maailma staatilisena, ei ole võimelised muutustega kohanema ja on seetõttu võimude jaoks kergesti manipuleeritavad. Marcuse näeb moodsate massikommunikatsiooni ja propaganda eesmärgil kasutatavate mõjutusvahendite (televisioon, raadio, trükimeedia, kino, tänapäeval lisanduvad neile internet ja sotsiaalmeedia) toimet taolise arhetüübi loomisele.[2] Massikultuuriajastul tajubki suur osa meediaruumi tarbijaskonnast maailma ühemõõtmeliselt või siis meedia on tekitanud sellise illusiooni, mistõttu on taolist auditooriumi võimalik vastanduvate kuvandite propageerimise kaudu kergesti mõjutada ja provotseerida.

Meediamaailma kangelased ja antikangelased, jumalad ja deemonid ehitatakse ühemõõtmelisele tarbijaskonnale suunatud Hollywoodi kassahittide tootmise metoodikat silmas pidades. Kangelase kuju kõrvale tuleb tekitada ka antikangelane – vahet pole, kas Vladimir Putin või Osama bin Laden või hoopis Angela Merkel või Barack Obama –, kõik vastavalt potentsiaalse tarbija ootustele, sest nii tõusevad kangelase positiivsed omadused tugevamini esile. Teatud segmendile sootsiumist, kes on mingil põhjusel valitseva ideoloogiaga rahulolematu, võib antikangelane kujuneda aga kangelaseks.

Miks võideldakse sageli just monumentide, pilapiltide ja muude sümbolväärtust omavate asjadega, selle asemel et katsuda jõudu ideede võitluses?

Nii külvatakse ühiskond üle kunstlikult loodud pseudoprobleemidega, mida tegelikke probleeme ignoreerides võidukalt lahendama hakatakse. Eriti kerge on häälestada ühemõõtmelist auditooriumi millegi vastu, sest staatilist ühiskonda väärtustav sihtgrupp kohaneb muutustega valuliselt. Nüüdisaegse ühiskonnaga rahulolematutena soovivad nad pöörduda ebakindlana näiva tuleviku asemel tagasi turvalisse minevikku. Visuaalse sümboli kohale saab ehitada alati sobiva narratiivi, mida on võimalik ärevusse aetud massidele neile sobivas kastmes maha müüa ning seeläbi soovitud eesmärke sihtgrupini viia. Miks võideldakse sageli just monumentide, pilapiltide ja muude sümbolväärtust omavate asjadega, selle asemel et katsuda jõudu ideede võitluses? Miks rünnati satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetust Pariisis? Miks pälvisid prohvet Muhamedi kujutavad pilapildid Taani päevalehes Jyllands-Posten laiaulatusliku rahvusvahelise tähelepanu? Kuvandi oskuslik visualiseerimine annab sellele tuumarelva purustusjõuga võrreldava masside mobiliseerimise võime.[3]

Monumendikonflikti arhitektid

Viimastel aastakümnetel on ka naaberriik Venemaa rahvusvahelise infosõja võitlustandritel silma paistnud. Suur osa selle meetoditest on võetud üle nõukogude propagandamasinalt, mis oli oma aja kohta eesrindlik, sest tugevalt ideoloogilise režiimina pidid nad oma sõnumit massidele levitama. Külma sõja ajal etendas nõukogude ühiskonnas vaenlase kuvandit edukalt Lääs eesotsas Ameerika Ühendriikidega. Seda niivõrd edukalt müünud kuvandit on üritatud Venemaal pärast külma sõja lõppugi elus hoida. Loomulikult ei soovita enam kommunistlikku ideoloogiat levitada, vaid mehhanismid on rakendatud suurriiklike ambitsioonide käsutusse. See oleks aga tunduvalt raskem, kui sarnase demoniseeritud kuvandi müügiga Venemaast ei tegeleks mitmed Lääne poliitilised ringkonnad, kes on kasumi nimel huvitatud pingete alalhoidmisest ning võidurelvastusest, üritades pseudoprobleemide tõstatamisega inimeste tähelepanu põletavatelt demograafia-, majandus-, keskkonna- ja sotsiaalprobleemidelt eemale juhtida. Külma sõja tagasituleku taga on väga paljude erinevate ja sageli ka vastanduvate huvigruppide eksistentsiaalsed huvid.

Oma palju poleemikat tekitanud Sirbi artiklis[4] väidab Mikk Pärnits, et Eesti identiteet on olemas tänu Venemaale. Mina püstitan hüpoteesi, et Eestis valitsevaid poliitilisi hoiakuid kujundatakse vastanduvatele kuvanditele ja narratiividele rajatud poliittehnoloogiliste mõjutuskampaaniate abiga Moskvas. Eesti-Vene monumendisõda on hea näide kuvandiehitamise protsessi visualiseerimisest, alustades sellest, kui Eesti kunstnike Enn Roosi ja Arnold Alase 1947. aastal loodud pronkssõduri monument kujunes nõukogude võimu sümboliks, mida üks osa sootsiumist vihkas, teine aga jumaldas. Monumendisõja eellugu sai alguse siiski Saksa mundris sõjamehe kujust[5], mis oli ühtäkki kangesti vaja püsti panna, esialgu Pärnus, siis Lihulas. Taasiseseisvumise järel pikalt vindunud Eesti ja Venemaa vaheline konflikt sai sellega võimsa tõuke, mis kulmineerus 2007. aasta aprillirahutuste ning ühiskonna lõhestatust sümboliseeriva vabadussõja võidusamba kiirkorras püstitamisega.

Eesti kui ettur infosõjas

Monumendisõjaga asetus teise maailmasõja kuvand Eesti ja Venemaa suhetes kesksesse rolli ning see vastab rohkem Venemaa huvidele, kes ilmse rahuloluga eestlaste kui natsirahva kuvandit ekspluateerib. Ma loodan, et Müürilehe lugeja käib tavapärasest tihedamini raamatupoes. Minge ajalooriiulite juurde ja vaadake, missugune teema on seal ülekaalukalt kõige tugevamini esindatud. Kõik see, mis käsitleb ühe või teise nurga alt Natsi-Saksamaad! Ei oska nüüd hinnata, kas see on kirjandus, mis leiab massiliselt tarbijaid, nii et sinna on vaja pidevalt hagu juurde panna, või peab keegi vajalikuks teema pildil hoidmiseks seda aktiivselt rahastada. Kui sulle päevast päeva ja ööst öösse raudse järjekindlusega pähe taotakse, et Natsi-Saksamaa oli teises maailmasõjas eesti rahva parim sõber ja Adolf Hitler võitles isiklikult, relv käes, idarindel Eesti iseseisvuse nimel, sest, näete, tema abiliste hulka kuulus Alfred Rosenberg[6], Tallinna poiss, siis leiab Wehrmachti mundris sõdurkangelase kuvand tänuliku tarbija. Isegi kui tegemist on ülipopulaarse teemaga, näitab see ikkagi, et ühiskonnas toimivate protsessidega on midagi lahti.

Ajaloolisele mälule püstitatud emotsionaalsed kuvandid müüvad hästi, sest nende taga on visuaalselt selgesti tajutavad sündmused.

Alustame Venemaa eesmärkide identifitseerimisest rahvusvahelises infosõja pidamises. Kas need on seotud sõbralike suhete kehtestamise sooviga, millele meie peame, relv käes, sirgeselgselt vastu seisma, või on need ikkagi suunatud vaenu õhutamisele, kus Eesti võib muutuda mugavaks etturiks infosõjas Lääne liberaalse ühiskonna, NATO, Euroopa Liidu ja nende levitatavate väärtuste vastu? Eestis on Venemaa mõju täheldatav mitmete ühiskonda tabanud paanikahoogude tekitamisel.[7] Nagu paljud Lääne ühiskonna kriisid, nii on ka Euroopa migratsioonikriis muutunud osaks Venemaa ristikäigust Lääne vastu, mida toetavad tarbija ootustele vastavad tugevad visuaalsed kuvandid paadipõgenikust kui potentsiaalsest islamiterroristist. Pole siis imestada, et pagulasküsimused on kujunenud keskseks teemaks Eesti meediaruumis, kuigi erinevalt sellistest riikidest nagu Itaalia või Kreeka, kes seisavad põgenikelainega reaalselt silmitsi, saame Eesti näite puhul rääkida taas pseudoprobleemist, parimal juhul sadadest pagulastest, kes siinset ühiskonda ja selle korraldust mitte kuidagi ei mõjuta. Kõik see näitab, kui tugevalt on Eesti Venemaast mõjutatav ja kinni viimase loodud infoväljas.[8]

Provokatsioonidele allumine

Infosõjas on Eesti olnud tänulik objekt, kes peab alati vajalikuks reageerida kõikvõimalikele Venemaalt lähtuvatele provokatsioonidele. Arvestades, kui vaevaliselt ning tõrgetega arenes kas või venekeelse riikliku telekanali avamine, siis tundub, et Eesti asetumine Venemaa infovälja näib kellegi jaoks soovitud eesmärgina. Kui Venemaa üritab ehitada kuvandit eestlastest kui natsirahvast, siis meie püstitame monumendi Saksa mundris sõdurile! Kui Venemaa korraldab naabruses sõjalisi õppuseid, siis võime lugeda Eesti ja Lääne meediast artikleid, kus spekuleeritakse Balti riikide kui Venemaa tõenäolise järgmise sõjalise sihtmärgi üle pärast Ukrainat! Ühemõõtmeline meediatarbija ei hakka ju analüüsima Ukraina sisemisi probleeme, mis aitasid kaasa konflikti puhkemisele, vaid tema vajab massidele suunatud tugevat emotsionaalset kuvandit, mille taha koonduda. Sellised kuvandid aitavad populistlikel ja demagoogiakunsti hästi valdavatel poliitikutel aga valijate tähelepanu päriselulistelt probleemidelt kõrvale juhtida. Ajaloolisele mälule püstitatud emotsionaalsed kuvandid müüvad hästi, sest nende taga on visuaalselt selgesti tajutavad sündmused.

Visuaalkultuur pakub infosõja pidamise tarvis silmaga nähtavaid ja käega katsutavaid lihtsaid lahendusi, millega on massikultuuriajastul kerge rahvahulki ühe või teise poliitika toeks mobiliseerida. Tõejärgses maailmas tekitab Orwelli aastaid tagasi maalitud visioon mitmeid äratundmishetki. Masse ei huvita, kas propageeritav sündmus ka tegelikult toimus – kui see vastab tema maailmapildile, kiidab ta pakutava kuvandi ühemõtteliselt heaks ning on valmis selle nimel hukkuma. Seetõttu võib ühel ilusal päeval puhkeda rahva tungival soovil ja poliitikute tahtel meid postapokalüptilisse maailma juhatav kolmas maailmasõda, kas siis reaalsel või imaginaarsel kujul.

[1] Ameerika kirjaniku Robert Sheckley lühijutt aastast 1954, mis avaldati eesti keeles esimest korda kogumikus „Lilled Algernonile” (1976).
[2] Marcuse, H. 1964. One-Dimensional Man. Boston: Beacon.
[3] Näiteks Vietnami sõja kuvandit Läänes mõjutas märgatavalt Associated Pressi ajakirjaniku Eddie Adamsi foto, millel kunagine Lõuna-Vietnami salapolitsei ülem kindral Nguyen Ngoc Loan hukkab püstolilasuga Việt Cộngi mässulise.
[4] Pärnits, M. 2017. Lühike ülevaade Eestist kui apartheidiriigist. – Sirp, 14.07. Seegi artikkel on üles ehitatud massikultuuriajastu reeglitele vastavalt, kus auditooriumi tähelepanu tõmmatakse tugevate emotsionaalsete sümbolitega: apartheid, Venemaa, laulupidu.
[5] Saksa mundris sõduri skulptuur (autor Rait Pärg) püstitati aastal 2002 Pärnus ja 2004 Lihulas, kuid võeti mõlemal korral maha. Alates 2005. aastast asub see Eesti Vabadusvõitluse Muuseumis Lagedil.
[6] Baltisaksa päritolu Saksamaa natsionaalsotsialistliku partei juhtiv ideoloog Alfred Rosenberg (1893–1946) sündis ja kasvas üles Tallinnas. 1918. aastal asus ta elama Saksamaale. Tema esimene abikaasa oli rahvuselt eestlane.
[7] Mölder, H. 2016. Rohkem julgeolekut ≠ julge olek. – Müürileht, 21.11.
[8] Vt näiteks Zilhaveri, C. L. 2017. Beating America at its Own Game: How Russia Can Use Democracy to Influence Estonia and Undermine the NATO Alliance. – Small Wars Journal, 18.07. Autor soovitab Ameerika Ühendriikidel katkestada Eestiga kahepoolsed sõjalised suhted, kuna suur osa elanikkonnast on tema väitel Venemaa infoväljas.