Need, kes sõja alguses esimestena ukrainlastele nii seal kui ka Eestis appi tõttasid, on töötanud nüüdseks kuid väsimuse ja väljakutsete kiuste. Kolmanda sektori, riigi ja põgenike suhteid panevad proovile muutuvad vajadused, vaimsed probleemid ja augud süsteemides. 

Illustratsioon: Martin Eelma

Iga neljas ukrainlane ja rohkem kui pooled lapsed on pidanud oma kodust sõja tõttu ümber asuma. Kogetud kaotused on nii isiklikud, materiaalsed, psühholoogilised, perekondlikud kui ka sümboolsed.[1] Sõja põhjustatud stress koguneb ja ulatub tänasesse ka nende inimeste jaoks, kes on suutnud leida endale pärast sihtriiki jõudmist kodu, töö ja normaalsuse piiridesse jääva elurütmi. Muretsemise põhjuste otsasaamise pärast ei ole vaja karta.

Aprilli Müürilehes ilmunud loo „Kriisikool: kolmanda sektori õppetunnid esimesest sõjakuust” jaoks intervjueerisin viite eesti inimest, kes sõja puhkedes lähtuvalt sügavast murest, vastutustundest ja oma professionaalsest rollist ukrainlasi nii seal kui ka Eestis esimestena aitama asusid.

Mind huvitas, mida nende esimeste nädalate jooksul õpiti. Kuidas sellises uskumatus stressis lahendusi leida? Mis kriisiolukorras töötab, mis mitte? Mida tuleks teha, et iseenda vaimset tervist korras hoida? Nüüdseks on Ukraina ründamisest möödas üle seitsme kuu. Vastused, mis siis paika pidasid, ei pruugi olla enam pädevad. On aeg värskeks vahekokkuvõtteks. 

Suhe riiklike struktuuridega

Kui kuus kuud tagasi sörkisid paljud riiklikud struktuurid MTÜde ja vabatahtlike loodud protsessidel kannul, siis nüüdseks on asjad veidi paremini tasakaalus. Suhe riigi pakutavate teenuste ja kolmanda sektori vahel on selgem, rollijaotus on poolte jaoks arusaadavam ja süsteemid hakkavad paika loksuma. Nagu eespool mainitud, muutuvad aga vajadused võrdlemisi kiiresti ja ukrainlaste Eestis kohanemise eri faaside käigus selginevad need süsteemi osad, mis veel hästi ei toimi.

Sõja põhjustatud stress koguneb ja ulatub tänasesse ka nende inimeste jaoks, kes on suutnud leida endale pärast sihtriiki jõudmist kodu, töö ja normaalsuse piiridesse jääva elurütmi.

Põgenike teekonnad Eestisse on erinevad. Sellele, kui jäigad võivad olla olemasolevad struktuurid ja kuidas see sõja eest siia põgenenute elu raskendab, viitab järgmine näide. Vahel peab mõni pagulane pärast siia jõudmist korra Ukrainasse naasma, olgu siis mingite tähtsate dokumentide äratoomiseks, sureva pereliikmega hüvasti jätmiseks või muul põhjusel. Kui inimene võtab aga selle (tõenäoliselt väga keerulise) otsuse vastu, tähendab see, et tagasi tulles ei vastuta ei kohalik omavalitsus ega ka riik talle algse elamispinna tagamise eest. See koorem jääb kohe mittetulundusühingute ja vabatahtlike kanda. Sellest, kas ja kuidas nad seda teha saavad, sõltub sõna otseses mõttes perede võimalus hambad ära pesta ja põhku pugeda. 

Uljana Ponomarjova, Eesti Inimõiguste Keskuse jurist, tõi välja teise põgenike liikumisvabadust piirava aspekti. Piirivalvuritel ei ole ei rahvusvaheliste ega Euroopa Liidu üldtunnustatud normide järgi õigust piiril menetlust sooritada. Idapiirilt tagasi saadetud ukrainlaste äsja hüppeliselt kasvanud arv on seetõttu äärmiselt murettekitav ja nende normidega vastuolus. Kuidas nad peaksid käituma? Mis oleks lahendus? „Kui piirivalvuril on kahtlusi, on võimalik kasutada inimese asjaolude väljaselgitamiseks muid meetmeid,” ütleb Ponomarjova. Kuid üle piiri tuleks need inimesed siiski lasta. Rahvusvahelise õiguse valikuline rakendamine on printsipiaalselt väär.

Kirju vajaduste pilt

Kui esimestel Venemaa agressiooni järgsetel nädalatel tähendas adekvaatne reageerimine Eestisse saabunud põgenike põhivajaduste katmist ning sõjalise ja esmase esemelise toe pakkumist Ukraina suunal, siis kuus kuud hiljem on pilt teistsugune. Laienenud on vajaduste ring, mida organisatsioonid, nagu Eesti Pagulasabi või Eesti Inimõiguste Keskus, püüavad katta. Siia saabunud inimesed, kellele on tagatud majutus ja toit, vajavad üsna kiirelt tuge tööotsingutega, suuna leidmisega meie sotsiaalhoolekande süsteemis ning spetsiifiliste probleemidega, olgu tegu hambaravi, psühholoogilise toe või kas või mikrolaineahju parandamisega. Õnneks leidub kolmanda sektori väliselt üksikinimesi, kes saavad mingite asjadega toeks olla. 

Laienenud on vajaduste ring, mida organisatsioonid, nagu Eesti Pagulasabi või Eesti Inimõiguste Keskus, püüavad katta.

Kasutatud ketside, vannilinade ja telefonilaadijate sorteerimise asemel võimaldab kõige sihitumat, kiiremini kohale jõudvat ja paindlikumat tuge siiski sulaselge sula, kinnitavad mulle mitu intervjueeritavat. Või noh, pangaülekanne toimib ka, aga kuni tegu on rahalise toega, saab sellega sageli rohkem ära teha, isegi aladel, kus Vene väed on praegu ülekaalus. Pagulasabi aitas näiteks siinseid kooli minevate lastega peresid koolitoetusega. Madle Timm, Eesti Pagulasabi kommunikatsioonijuht, meenutab, et programmi kiitsid kõik, kes tuge said. Üks lapsevanem sõnas: „Muidu ei oleks ma saanud lapsele kehalise kasvatuse jaoks riideid osta.” Raha võimaldab paindlikult vajadusi rahuldada.

Kõige sihitumat, kiiremini kohale jõudvat ja paindlikumat tuge pakub siiski sulaselge sula.

Võõras riigis, mille keelt veel ei osata ja mille süsteemid on loodud siiski „oma” inimestele, nõuab iga probleemi lahendamine aga mitu korda suuremat pingutust. Vormide täitmine, ametnikega suhtlemine, aegade kinnipanemine – põgenikustaatuse saamisega ei ole kadalipp kaugeltki läbi, vaid kordub eri vormides üha uuesti. Mitmesugused bürokraatlikud takistused süvendavad põgenike vaimseid muresid. Selle, kui keeruline võib olla nendega toime tulla, sõnastas Madle Timm: „Ühel hetkel on sul ikka vaja tööd ja lapsele lasteaiakohta. Kui ühte või teist ei ole ja sa näed, et sa ei saa seda abi kusagilt (arusaamatuse või riigi ja omavalitsuse vahele kinnijäämise tõttu), siis lõpuks tunned, et miks sa üldse pingutad. Kaua ma jaksan?”

Võõras riigis, mille keelt veel ei osata ja mille süsteemid on loodud siiski „oma” inimestele, nõuab iga probleemi lahendamine mitu korda suuremat pingutust.

Peaasjad?

Isegi imik mõistab, et kõrgepingesituatsioonis kuid järjest aju korralikult välja lülitamata töötamine ei ole jätkusuutlik. Uurisin kõikidelt intervjueeritavatelt ka nende vaimse tervise kohta. Joonistus pilt kontingendist, kelle vaimne vastupidavus on tunduvalt parem või kes naudivad, isegi vajavad pikki tööpäevi, praktiliselt ja emotsionaalselt raskeid probleeme ning võimatuid väljakutseid. Üks neist on Kadri Viirand, kes alustas vabatahtliku tegevusega märtsis ja on Tallinnas senini aktiivne. Ta kirjeldab, kuidas enne käte külge panemist oli tal tunne, et ta meel ja keha on täis aina kasvavat ängi ja jõuetust. Peatselt pärast alustamist saigi temast vahetuse vanem, kes laste magamapaneku järel tagasi põgenike vastuvõtukeskusesse läks. „Kui keegi ütles, et vau, mida sa teed, siis ütlesin vastu, et see on täiesti isekas käitumine. See lihtsalt aitab mul selle sõjaga toime tulla.” 

Mitu inimest, kellega rääkisin, kirjeldasid viise, kuidas nad teadlikult vaimset tasakaalu hoiavad. „Nädalavahetus on minu jaoks,” ütleb Uljana Ponomarjova, kes paneb reedel töötelefoni sahtlisse ja tõmbab juhtme ka metafoorselt seinast välja. Suhtlust on tööl iga päev lihtsalt nii palju – tema juurest käib kuus läbi umbes 300 inimest. 

Kui keegi ütles, et vau, mida sa teed, siis ütlesin vastu, et see on täiesti isekas käitumine. See lihtsalt aitab mul sõjaga toime tulla.

Kadri Viirand

Seda, et vaimne tervis hakkab otsi andma, võib õppida kogemuse põhjal ka ära tundma ja see aitab halvima ära hoida. Tänu läbipõlemiskogemusele Saksa Punase Risti vabatahtlikuna Filipiinidel töötades sai Madle Timm selle aasta esimeses pooles kõnekeskuses mitmesajale emotsionaalsele kõnele vastamise järel endas kasvavat apaatsust märgates aru, et jalg tuleb gaasipedaalilt maha võtta.

MTÜ Mondo Ukraina tegevuste juht Veronika Svištš kirjeldas ühe suurima toetava faktorina jõudude lisandumist tiimi – marginaalsest humanitaarteemast on saanud üks keskseid sise- ja välispoliitilisi küsimusi ning see peegeldub ka Mondo võimalustes. Nüüd jaotuvad Ukraina projektid mitme töötaja vahel. „Üksi jõuad natukene. Tiimina teed rohkem, isegi rohkem, kui oleks liikmete summa,” toonitab ta. Ka Madle Timmi kõrvale on jõudnud nüüdseks teine inimene, kes toetab Eesti Pagulasabi kommunikatsioonitegevusi. Siiski, vahel Eestis lihtsalt pole kvalifitseerituid ja vajaliku keeleoskusega inimesi. Ponomarjova, kes kaitseb juristina Ukraina põgenike inimõigusi, ütles mulle, et kuigi Eesti Inimõiguste Keskus vajaks lisajõudu, siis nende teadmistega inimesi Eestis lihtsalt ei ole.

Marginaalsest humanitaarteemast on saanud üks keskseid sise- ja välispoliitilisi küsimusi ning see peegeldub ka organisatsioonide võimalustes.

Talv on tulekul

Pea saabub Ukrainasse aga pakane. „See ei ole Eesti talv,” ütleb Svištš. „Pakane on seal tugev.” Inimesed, kes on seni katkistes hoonetes peavarju leidnud, ei saa enam sinna jääda, vajadus toidu, riiete ja kütuse järele kasvab ning külmetusest tekkivad probleemid raskendavad humanitaarkriisi igapäevast lahendamist. Profid nimetavad seda winterization’iks. Kolmandas sektoris juba käivad selleks ettevalmistused, kuid ressursse ei ole jätkuvalt piisavalt, et kõikidele abi vajavatele inimestele see ka tagada. 

Seetõttu jätkavad organisatsioonid ja vabatahtlikud kõikvõimaliku toe tagaajamist. Pildis olemine, probleemide selgitamine ja eriti karmidele juhtumitele viitamine võimaldavad ka tavainimestel aina kestvat humanitaarkriisi meeles hoida. Hannele Känd, kes pidi pidevasse vabatahtlikku töösse pausi tegema, tabas naelapea pihta, kui ta ütles: „Tuhandete inimeste pärast muretseda on keeruline.” See on tõsi. Aga pärast unustamist valu ja häbiga vastamisi istuda on ka valus, seega katsume mitte unustada.

[1] Javanbakht, A. 2022. Addressing war trauma in Ukrainian refugees before it is too late. – European Journal of Psychotraumatology, nr 13 (2).

Martin Eelma on värvipime graafiline disainer ja illustraator.