Vaevalt et Eestis on mõni pere või inimene, kes poleks puutunud kas või kaudselt kokku alkoholi kuritarvitamisest tingitud vaimse, füüsilise ja sotsiaalse laastamistööga. Alkoholismist väljatuleku tee on pikk ja raske ning tihti ei pruugi selleks olla piisavat motivatsiooni või tugistruktuure.

Avo Keerendi linoollõige „Tühjad pudelid, 1968, Eesti Kunstimuuseumi graafikakogu”

Alkoholist pole räägitud Eestis ammu nii palju kui viimasel paaril aastal, kuigi tegelikult pisut valedel põhjustel. Alkoholiaktsiisi ümber tõusnud keeris peegeldab ühiskonnas mitut põhjendatud murekohta alates piirikaubanduse rollist näiteks Lõuna-Eesti rahvatervisele ja riigieelarvesse laekumata aktsiisist kuni vaidluseni, et riik ei tohiks reguleerida üle tootegruppi, mida kiputakse pidama tarbekaubaks. Kogu meedias üles klopitud tolmupilve varjus pööratakse aga endiselt vähe tähelepanu sellele, kui palju kahju tekitab alkoholi liigtarvitamine üksikisiku ja laiema kogukonna tasandil. Lisanduvad tabud ja stigmatiseerimine, mis alkoholiprobleemidega paratamatult kaasnevad ning mis võivad osutuda sama takistavateks kui alkohol ise.

Isiklik alkoholimälu

90ndate värskes vabaturu kaoses, kus iga eestlane otsis omal moel ellujäämisstrateegiat, oli nii linnas kui ka maal tähtis roll salaviinaäril. See polnud aeg, mil endale oleks esitatud küsimusi säärase tegevuse eetilisuse kohta, vaid peamine oli kättesaadavate vahenditega oma eluolu parandada. Minul isiklikult tegelesid mõned sugulased maal ja tuttavad linnas aktiivselt salaviina tootmise või turustamisega. Olen isegi poisikesena taskuraha saamiseks kolhoosisüsteemi pragudest välja pudenenud „parmudele” viina müünud ja kleepinud kusagil sauna eesruumi primitiivsetes tingimustes kokku segatud solgiviinapudelitele PVA-liimiga Stolichnaya silte. 60 pooleliitrist pudelit banaanikastidesse, kastid päevinäinud mersu pagassi ja vägijook jaotuspunktidesse üle linna. Samas olen näinud lähedalt ka seda, mida regulaarne salaviina (ja kange alkoholi) joomine inimesega teeb: krambihood, deliirium, vargused, valetamine, töökaotus, sotsiaalne marginaliseerumine, vägivald, gangreen, enesehaletsus ja häbi, hirm, armetu surm – see nimekiri võiks olla kordades pikem. Õnneks on illegaalse alkoholi osakaal koos üldise tarbimisega Eestis aja jooksul küll langenud, kuid võrdväärselt pole paranenud üldine julgus alkoholist tingitud probleemidele otsa vaadata ja parajal ajal õigest kohast abi otsida.

Kainem ja tervem Eesti

Kuigi Eestis on hinnanguliselt 50 000 – 60 000 inimesel alkoholisõltuvus, siis rehabilitatsiooni- ja ravivõimalustest informeeritus on puudulik. Tervise Arengu Instituut (TAI) on arendanud alates 2014. aastast Euroopa Sotsiaalfondi toel programmi „Kainem ja tervem Eesti”, mille eesmärk on tõsta alkoholialast teadlikkust, tegeleda ennetuse ja raviga ning parandada üldiselt tugiteenuste kättesaadavust ja kvaliteeti. Hea näide on leht alkoinfo.ee, kus igaüks pääseb juurde nii esmastele alkoholi võimalikku liigtarvitamist hindavatele testidele kui ka erinevatele abi- ja infomaterjalidele. Samas möönab TAI terviseriskide ennetamise keskuse juht Anneli Sammel, et inimestel on peas segadus ja endiselt on piinlik alkoholitarvitamisest tulenevate probleemidega kuhugi pöörduda. Sageli helistavad neile hoopis lähedased, kes otsivad viimases hädas abi. Teatud infotõrget esineb ka vanemaealiste hulgas, sest nad ei pruugi lihtsalt internetti kasutada.

Alkoholiprobleemidest rääkides esineb palju teadmatust, hirmu ja häbi ning alkoholisõltlastel on lisaks väärarusaam, et see on miski, mille saab välja ravida. Tegelikkuses peab inimene endale tunnistama, et see on häire, mille ohjes hoidmisega tuleb tegeleda kogu ülejäänud elu. Anneli Sammeli sõnul ei eksisteeri n-ö Hollywoodi stiilis ravi, kus lähed võõrutusasutusse, maksad teenuse eest ja väljud terve inimesena. Teatud hetkest alates on see probleem, millega tuleb tegeleda iga päev. Inimene peab õppima kindlaid oskuseid ja ta peab aru saama selle haiguse olemusest. TAI alkoholi ja tubaka valdkonna vanemspetsialist Maria Ratassepp ütleb, et mitmed raviasutused on toonud näiteid sellest, et patsient on tohutult karskuse vastu, kuna see on justkui oma identiteedist loobumine. Patsiendid sooviksid hakata n-ö normaalselt jooma ega taha leppida, et ühe sõrmenipsuga enam terveks ei saa. Ja kui ettevõetud raviprotsessiga ei tulda toime, siis sellega kaasneb enese stigmatiseerimine, et ollakse läbi kukkunud. Ravi minimaalne pikkus peaks olema 6–12 kuud ja patsiendi seatud sihid võivad selle aja jooksul ka muutuda, näiteks vähem joomine asendub eesmärgiga saada karsklaseks.

Üks programmi suurimaid väljakutseid on olnud alkoholiprobleemide ennetuse ja diagnoosiga alustamine juba perearsti või -õe tasandil. Selle tarbeks on koostatud nii eraldiseisev ravijuhend kui ka korraldatud hulgaliselt lühisekkumise koolitusi. Ravijuhend toetub tõenduspõhisele ravile ja sisaldab nii esialgseid vestlusi ja teste kui ka juba psühhosotsiaalseid sekkumisi ning farmakoloogilist ravi. Anneli Sammel rõhutab, et kui varem pääses oma alkoholimurega arstile ainult psühhiaatri kaudu, siis praegu saab alustada perearstist, kes teeb esmase sissejuhatuse ja aitab võimaluse korral liigtarvitamist vähendada. Kui perearsti käed jäävad lühikeseks, saadab ta patsiendi edasi eriarsti juurde. Praegu on üle Eesti üheksa keskust, kus on võimalik need ravitegevused süsteemselt kasutusele võtta.

Üks paljudest kuulutustest Tallinna bussipeatustes, mis lubab alkoholist vabanemist. Foto: Aleksander Tsapov

Alternatiivid ja usk

Kui näiteks Tallinna bussipeatustes ringi vaadata, hakkavad ikka ja jälle silma paberilipikutel kuulutused, mis reklaamivad kiiret ja efektiivset alkoholist võõrutamist. Alternatiivsete mittetõenduspõhiste ravimeetodite poole pöördumises on oma osa samuti lootusel kiirelt „terveks saada”. Kodeerimine ja hüpnoteraapia, kristalliravi, spirituaalsed praktikad jne – viise, millega sõltlasi aidata lubatakse, on kümneid. Näiteks tõotab üks Eestis tegutsev kodeerija võõrutada inimese alkoholist tema päevade lõpuni kahesaja euro eest kahe tunniga. Kodeerija lubab tungida alateadvusesse ja seal ühendused juure lähedal niiviisi kokku joota, et isu alkoholi järele kaob. Lisaks imele on siin ka selge majandusliku kulu ja kasu suhe, mis võib sõltlase otsust kallutada. Anneli ei välista, et alternatiivsed meetodid võivad aidata, sest teinekord on probleemiga inimestel neisse nii suur usk, et nad suudavadki alkoholitarvitamist piirata. Maria osutab, et alkohoolikute toetusgrupid, kus appi võetakse jumalasõna, võivad samuti traditsioonilist ravi toetada. Näiteks kaheteist sammu metoodikas ei räägita tihti jumalast otse, vaid öeldakse, et kuskil on keegi, kes annab sulle jõudu, ehk sul on keegi, kellele loota. Tegelikult ei saa eitada, et sellised alternatiivsed meetodid võivad inimesi psühholoogiliselt abistada. Põhjused, miks juuakse, on erinevad ja teekond väljatulekuni on igaühel samuti erinev. Teisalt on inimesi, kes on näiteks Anonüümsete Alkohoolikute tugigruppide suhtes umbusklikud, kuna peavad neid usulisteks ühendusteks.

Võimalusi tulevikuks

Alkoholi liigtarvitamine on kolossaalselt kompleksne probleem, millega tegelemine nõuab tööd mitmel eri rindel – siin segunevad alkoholitootjate, kodanike, tervishoiutöötajate jt huvid. Praegu on programmi „Kainem ja tervem Eesti” põhieesmärk kõige muu kõrval ennetus ehk see, et peale ei kasvaks uusi põlvkondi, kelle seas alkoholiga liialdamine on laialt levinud. Eesti tervishoiusüsteem ei jõua eal ära ravida kõiki alkoholitarvitamisega kaasnevaid haigusi, mistõttu tuleb rõhku panna ennetustööle. Kui tuua aga esmane sekkumine perearstikeskuse tasandile, siis on võimalik nõustada ka neid, kes pole veel sõltlased, kuid võivad kuuluda juba n-ö ohugruppi.

Tulevikus suureneb alkoholi liigtarbimisega seotud rehabilitatsioonis ja ennetuses paratamatult infotehnoloogia roll. Viimase aastavahetuse „Ärapanijas” oli sketš, kus Peeter Oja vestleb TAI loodud alkoboti ehk Abotiga, kuigi Ärapanijas õhutab Abot inimest naljaviluks kõnekeelsete väljenditega hoopis jooma. Anneli toob välja, et vaimse tervise rakendused on muutumas üha populaarsemaks ja neilgi on mainitud programmi raames praegu töös eneseabiveebi väljatöötamine. Adapteeritakse Šveitsis loodud programmi, kus inimene, kes tunneb, et ta liigtarvitab alkoholi, registreerib end kõnealuses keskkonnas ning algoritm hakkab teda juhendama ja talle nõu andma. See on mõeldud just hetkedeks, mil terapeut või tugiisik ei ole kättesaadav, ning pakuks neile, kes ei pöördu ravile või ei soovi probleemi veel teistega jagada, võimalust hakata asjaga iseseisvalt tegelema. Enne kui projekt loodetavasti aastal 2020. avalikkuse ette tuuakse, tehakse kinnised uuringud, kuhu n-ö tänavalt sisse astuda ei saa.

Statistikat

* Alkoholist tingitud haiguste tõttu pöördus 2017. aastal arsti poole 8501 inimest.
* Eestis sureb alkoholi liigtarvitamisega otseselt seotud haigustesse igal aastal 600–800 inimest, neist 2/3 on mehed.
* Kaudselt alkoholi liigtarvitamisega seotud haigustesse sureb igal aastal 9000 – 10 000 inimest, üle poole neist moodustavad naised.
* 90% tapmis- ja mõrvajuhtudest oli üks pool alkoholi tarvitanud, 70% juhtudest olid alkoholi tarvitanud mõlemad pooled.
* 2017. aastal registreeris politsei kokku 5173 mootorsõiduki joobes juhtimist ning purjus juhtide osalusel toimus kokku 182 liiklusõnnetust, milles hukkus 13 ja sai vigastada 233 inimest. Vahemikus 2008–2017 on joobes juhtide osalusel juhtunud liiklusõnnetustes hukkunud 213 ja saanud vigastada kokku 3037 inimest.
* 2017. aastal hukkus tuleõnnetustes 27 joobes inimest, 20 joobes inimest hukkus alajahtumise ja 21 kukkumise tagajärjel. 86 enesetapu sooritanud inimest oli joobes.
* 2017. aastal toimetati kainenema 14 888 inimest
.