Kuivõrd peab pelgama, et Eesti esindusdemokraatia on taandumas bürokraatliku masinavärgi ja kitsaste erihuvide fassaadiks?

Tõnis Leht
Tõnis Leht

Moes on esindusdemokraatia kehva tervise üle kurtmine ja seda ka Eestis. Murelikke diagnoose panevad teadlased, ajakirjanikud ja isegi tegevpoliitikud. Eurobaromeetri uuringud näitavad, et parteide suhtes on meil usaldus väga madal (Eestis 19% ja ELis keskmiselt 23%). Märkimisväärne hulk valijaid väljendas 2019. aasta kevadel oma pettumust süsteemis ka valimiskastide juures. Poliitmaastikule raputust lubanud ja otsedemokraatia loosungitega lehvitanud EKRE toetus tegi eelmiste valimistega võrreldes hüppe üles.

Seda mõttearendust ärgitas kirja panema Tõnis Saartsi Vikerkaares ilmunud artikkel esindusdemokraatia tulevikust. Saartsi arutlus tugines muu hulgas Yannis Papadopoulose raamatule „Democracy in Crisis?”. Papadopoulos näeb praeguse esindusdemokraatia peamise probleemina poliitilise võimuvõitluse ja sisulise poliitikakujundamise teineteisest lahku kasvamist (decoupling of politics and policy). See tähendab, et kodanikele nähtav poliitikaväli (politics), kus toimub parteide avalik konkurents, ei haaku enam nende areenidega, kus tehakse inimeste elu reaalselt mõjutavaid otsuseid ja töötatakse välja reformikavasid (policy). Meedia jaoks on sisulised valdkonnapoliitikad ja strateegiad igavad ning tehnilised. Nendesse süüvimine nõuab heal tasemel uurivat ajakirjandust, mida praeguses meedias napib üha enam. Reaalset elu suunavad mittevalitavad asutused ja ametnikud, kes paremal juhul kaasavad küll eksperte ja huvigruppide esindajaid, kuid olulised otsused ja poliitikadokumendid sünnivad ilma laiema poliitilise arutelu ning ajakirjanduse tähelepanuta.

Pragmaatiliselt hinnates on avalik poliitiline heitlus ja tegelik poliitikakujundamine olnud alati otsekui poliitilise keha kaks jalga, mis kõnnivad eraldi radadel ning astuvad samasse jälge ainult aeg-ajalt.

Probleem eksisteerib kahtlemata ka Eestis, kuid kas siin peitub fataalne oht meie esindusdemokraatiale? Papadopoulose tees viitab pisut idealiseerival moel varasematele aegadele, kui poliitikakujundamine ja parteipoliitika olid tihedamalt seotud ning uuriva ajakirjanduse suurema tähelepanu all. Pragmaatiliselt hinnates on avalik poliitiline heitlus ja tegelik poliitikakujundamine olnud alati otsekui poliitilise keha kaks jalga, mis kõnnivad eraldi radadel ning astuvad samasse jälge ainult aeg-ajalt. See kehtib ka ajakirjandusliku tähelepanu kohta. Meedia vahendid ja tähelepanuvõime on ikka olnud piiratud ning kunagi ei ole võimalik valgustada iga ametkondlikku nurgatagust, kus otsuseid tehakse. Eesti kontekstis pole olukord sugugi kõige hullem ning seda eriti meie Ida-Euroopa saatusekaaslastega võrreldes.

Eesti märgilised reformikavad

Sarnaselt läänemaailmaga on Eestiski andnud viimase 7–8 aasta jooksul tooni väärtuskonfliktidel ja identiteedil põhinevad poliitilised teemad ning populistlikud parteid. Eriti EKRE valitsuses oleku ajal, mida iseloomustas rohke kära ja palju ühiskondlikku erutust, kuid selle võrra vähem tegelikult ellu viidud poliitikaid. Kas väärtuskonfliktide vohamine avalikul poliitareenil on tähendanud, et sisulisteks reformideks ja praktiliste teemadega tegelemiseks pole parteidel energiat jagunud? Päris nii mustvalge olukord kindlasti pole. Endiselt toimub enamik suure reaalse mõjuga muutusi avaliku parteipoliitilise heitluse kaudu, ehkki konkreetne tõuge muutuse algatamiseks ei pruugi tulla parteide endi seest. Survet muutusteks võivad tekitada näiteks kodanikuühiskond, ärihuvid ja Eesti puhul Euroopa Liit. Reeglina on taolised olulise mõjuga poliitikateemad ka meedia terava tähelepanu all. Toon mõned märgilisemad näited.

Kõige mõjusam hiljutine näide just parteipoliitiliselt algatatud ulatuslikust muudatusest on II pensionisamba reform, mis rakendati edukalt Isamaa valimisvankri ette ning viidi eelmise koalitsiooni tahtel kiirkorras ellu. Tegemist on viimase kümne aasta ühe kaalukaima reformiga ning seda plaani ei eostatud bürokraatlikus keskkonnas. Konkreetse eelnõu meisterdamine käis küll rahandusministeeriumi kabinettides ennaktempos ja varjatult, et eelnõuga kiiresti riigikokku jõuda, kuid vähemalt muudatuste aluspõhimõtted olid varasematest poliitilistest debattidest teada ja saanud tugevat ühiskondlikku kriitikat. Ajakirjandus on käsitlenud II samba reformiplaani plusse ja miinuseid suure põhjalikkusega juba hetkest, kui Helir-Valdor Seeder vastava mõtte 2017. aasta sügisel välja käis.

Mõned aastad varasemast ajast leiame töövõimereformi, mis valmis samuti avaliku poliitilise võitluse tähe all. Esmane eelnõu sai nii tugeva meedia ja avalikkuse kriitika osaliseks, et valitsusest tulnud eelnõu istus 2014. aastal tükk aega riigikogu sotsiaalkomisjonis, läbis seal uue kirgliku vaidluste faasi ja andis tulemuse, millega olid enam-vähem nõus ka sihtgruppide esindajad. Reformini viis laiem ühiskondlik arusaam, et töövõimetuspensionäride süsteem on muutunud jätkusuutmatuks. Suurte avalike vaidluste tähe all viidi 2017. aastal viimaks ellu ka haldusreform. Teema püsis kännu taga aastakümneid, kuid lõpuks muutus arusaamine, et omavalitsuste võimekust on vaja suurendada, nii valdavaks, et kui haldusreformi tõrksalt suhtunud Andrus Ansip lahkus peaministri kohalt, läks rong liikuma.

Ehkki uurivaid ajakirjanikke pole Eestis palju, suudab ajakirjandus endiselt kriitilise hulga olulisi poliitikakujundamise teemasid avalikkuse ette tuua.

Keskkonnavaldkonnas on paar viimast aastat pressinud avalikku parteipoliitilisse sfääri mitu uut teemat, mis on seni kuulunud pigem kabinetihämarustesse. Üks teravaim neist on vajadus loobuda põlevkivienergeetikast. Kliimaeesmärgid on imbunud meie sisepoliitikasse Euroopa Liidu tasandilt. Pikki aastaid valitses Eestis poliitiline konsensus, et Euroopa kliimaeesmärgid on õiged, kuid Eesti ülesanne on hoida oma põlevkivisektorit võimalikult kaua elus. Põlevkivielektri jätkusuutlikkus tõusis teravalt ajakirjanduse huviorbiiti 2019. aasta algupooles, kui kiire süsinikukvoodi hinnatõus hakkas meie põlevkivijaamu elektriturult välja tõrjuma. Praeguseks laiutab PÕXIT nii meedias kui ka keset poliitikavälja ning parteid on sunnitud valima selgemaid positsioone. Kui arvestada kõrget huvifooni, siis on lootust, et uues koalitsioonileppes lubatud kliimaneutraalsuse ja Ida-Viru ülemineku tegevuskavad ei saa sündida hämaras bürokraatlikus otsustustorus.

Demokraatiavalemi tugevaim lüli

Kõik eelnev ei tähenda, et meil ei toimu olulisi protsesse, mis on väljaspool avalikku poliitilist huvi ja ajakirjanduse tähelepanu. Väiksema ulatusega ja tehnilisemat laadi muudatusi ning üksikotsuseid sünnib pidevalt ja paljudele neist ei jätku ei poliitilist ega ka meedia tähelepanu. Loomulikult pannakse ka kokku arengukavu, mida poliitikud ja meedia ei märka. Eks aegade jooksul on koostatud rohkelt strateegiaid, mis pole reaalsust palju mõjutanud, kuid mida selgem on arengukava seos suurte rahadega (eriti ELi vahenditega), seda suurem on ka poliitiline ja pressi tähelepanu. Ajalugu mäletab ka reforme, mille motiivid ja tekkelugu on siiani segased, näiteks apteegireform. Õnneks läbib kriitiline hulk ühiskonda laiemalt mõjutavatest muudatustest siiski avaliku poliitilise konkurentsisõela ning vähemalt osa protsessist on ajakirjanduse tähelepanu all.

Meie ajakirjandus täidab oma rolli demokraatiavalemis jõukohaselt ära. Rahvusvahelises võrdluses oleme pressivabaduse indeksis endiselt väga kõrgel 14. kohal, selgelt paremal positsioonil võrreldes teiste Ida-Euroopa riikidega. Meil on mitu konkureerivat meediamaja, mis kõik tegelevad uuriva ajakirjandusega. Ehkki uurivaid ajakirjanikke pole Eestis palju, suudab ajakirjandus endiselt kriitilise hulga olulisi poliitikakujundamise teemasid avalikkuse ette tuua, et demokraatlik kontroll säiliks.

Poliitikas oluliste teemade esiletõusmist mõjutavad küll muutused keskkonnas (rahvusvahelised suhted, majandus- ja tervisekriisid jne), kuid endiselt on oluliseks teemavalikute filtriks parteid. Neist sõltub poliitilise juhtimise kvaliteet ja esindusdemokraatia tervis. Nüüd, kui EKRE pole enam valitsuses, on ülejäänud parteidel vähemalt teoreetiliselt taas rohkem ruumi, et tegeleda pragmaatilisemate poliitikakujundamise teemadega. Esindusdemokraatiale oleks sellest kasu!

Tõnis Leht on saate „Poliitikaguru” juht Kuku raadios ning SA Liberaalne Kodanik nõukogu liige. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis politoloogiat, töötanud ametnikuna Riigikantseleis ja ajakirjanikuna ERRis ning olnud väikeettevõtja meediapõllul.