Keskaegne Santiago de Compostela palverännutee on sekulaarsel 21. sajandil massideni jõudnud. Mitmed palverännakut raamistavad ajaloolised rituaalid on tänapäeval küll säilinud, kuid saanud uue sisu ja tähenduse.

Keiu Virro. Foto: erakogu

„Ma pole ühegi usuga seotud, aga räägin Jaakobusega ja tänan teda teel olles võimaluse eest seal olla. Ja tervete jalgade eest. Kirikutes võtan hetke, istun ja mõtlen kodustele, sõpradele, kolleegidele ning saadan neile tervist. Mul on kotis kivi, mis on käinud minuga kaasas pea kõik camino’d, toon selle tagasi ja lähen uuesti. Traditsioon on ka Finisterras lõpetades majaka kõrval kaljudel ööbida.”

Need on Merle Rallmanni meenutused, kui küsin, mis on palverännuteel tema rituaalid. Merle on naine, kes on käinud läbi neli erinevat palverännuteed Santiago de Compostelasse ja plaanib parajasti järgmist.

Ta mõtleb veidi. „Kas jalgade vaseliinitamine on rituaal, kui ma ilma selleta kunagi teele ei asu?”

Hakkan käima peas läbi enda mälestusi, alates 2010. aastast käidud camino’de korduvaid elemente. Sarnaselt Merlega ei õnnestunud ka minul ühe rännakuga Santiago de Compostelasse pidama saada. Kaheksa aasta peale jaotunud kuue teekonna mudelkirjeldus võiks olla umbes järgmine.

Hakkan astuma, taskus palveränduri pass ehk credencial, kotis teejuht, matkakoti küljes rippumas merekarp. Teed leida pole keeruline – seda näitavad kollased nooled ja merekarbid. Varahommikuti umbes kuuest või seitsmest kõndima hakates on mul silme ees mõtteliselt aga hoopis päeva esimene piimakohv, café con leche.

Buen camino!” hüüab kohalik külamees. Mina hüüan peagi samad sõnad rändurile, kellest möödun. „Buen camino!” Head teed! Hispaania keeles neid sõnu üha uuesti korrates muutuvad need peagi millekski loitsimist meenutavaks. Heade soovide, näiteks.

Pärast pikki päevi kõndimist jõuan viimaks sihtkohta Santiago de Compostelasse, vanalinnas asuva võimsa katedraalini. Selle ees olev väljak on täis inimesi, kes kallistavad pisarsilmil rännakul kohatud sõpru. Ka mina. Peagi võtan lähedalasuvast palverändurite kontorist palveränduri sertifikaadi ehk compostela. Järgmisel või ülejärgmisel päeval suundun edasi umbes 90 km kaugusel asuvasse Finisterrasse. Teekond lõpeb tõeliselt alles seal, kaljunukil, tuletorni juures, linnas, mida kahtlustati Vana-Rooma aegadel maailma lõpuks olemises. Eks sealt ka nimi.

Santiago de Compostela uus ärkamine

Keskajal olid kristlaste kolm populaarseimat palverännakute sihtkohta Jeruusalemm, Rooma ja Santiago de Compostela. Uue ärkamise, mõistagi teisenenud kujul, on neist eriti silmanähtavalt läbi teinud just viimane. Põhjuseid jagub: konkreetsed pühendunud huvilised (ühest preestrist peagi pisut lähemalt), Hispaania enese pingutused korraliku infrastruktuuri tagamiseks ning kirjandus/filmid, mis teed tutvustavad.

Olgu selleks siis Paulo Coelho, kelle 1987. aasta raamatu „Palverännak: maagi päevik” järel leidsid paljud brasiillased tee Hispaaniasse, et seal puudeks kehastunud deemonitega võidelda. Või näitlejanna Shirley MacLaine, kelle 2000. aastal kirjutatud „The Camino” järel hakkas Hispaania palverännuradadele sõitma üha enam ameeriklasi. Seda USA trendi süvendas veelgi 2010. aasta film „Jaakobitee” („The Way”) Martin Sheeniga peaosas.

Foto: Keiu Virro

Sellise sakslase leidmine, kes kõnnib camino’l, aga pole lugenud 2006. aasta raamatut „Ich bin dann mal weg” populaarselt koomikult Hape Kerkelingilt, võib osutuda keeruliseks. Minu üks ajend oli omakorda eestlanna Tiina Sepa 2007. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud „Peregrina päevik”. Kõigil neil teostel on suur osa camino mütoloogia (taas)loomises.

Kuna Tiina Sepp on kirjutanud lisaks camino-teemalistele raamatutele sellest ka uurimistöid, palusin temaltki selle loo jaoks meenutusi. Niisiis, Tiina:

„Kui saabusin 2003. aastal esimest korda Santiago de Compostelasse, näitas prantsuse palverändur mulle rituaale, mida palverändurid katedraalis järgivad. Sellest ajast olen rääkinud neist traditsioonidest omakorda mitmele kaasrändurile. Prantsuse palveränduri kohaselt on kõige olulisem rituaal peaaltari taga asetseva püha Jaakobuse puudutamine või kallistamine. Veel üks rituaal, mida tänapäeva palverändurid täidavad, seisneb krüpti laskumises ja hõbedase kirstu ees seismises või põlvitamises.

Seal on väidetavalt pühaku maised jäänused. Pühaku kuju kallistamise rituaal näib olevat populaarsem ja on leidnud tee ka palveränduri juttudesse. Kui keegi läheb camino’le, on üsna tavapärane, et sõbrad paluvad tal pühakule kallistuse edastada. See näibki olevat populaarseim rituaal, mis palverännakut läbides sooritatakse, ja seda teevad nii usklikud kui ka mitteusklikud. Kui prantsuse palverändur rääkis, kuidas apostlit kallistada, ei tulnud mulle pähe, et seal võiks olla seos tänapäeva ja keskaegse palveränduri iha vahel näha ja katsuda pühasid relikte. Sellele paralleelile osutas alles minu hispaania juhendaja.”

Camino koosneb suurematest ja väiksematest iga päev korduvatest tegevustest. Iseasi, kas iga kordus on rituaal. Kas seda on hommikukohv? Isegi kui ma teen seda, khm, religioosse järjekindlusega. Kohv kohviks, ent suur osa kirjeldatust on miski, millega puutub teel kokku enamik rändureid. Ühised kogemused seovad. Väikesed korduvad teod moodustavad päevade selge struktuuri ja rütmi, mida võib näha laiali laotumas nii horisontaalsel kui ka vertikaalsel teljel. Ühel teljel on iga ränduri individuaalne teekond, selge alguse ja lõpuga. Teisel on hetked, milles toimuvaid väikeseid rituaale jagavad iga päev mitmed kümned teelolijad. Ehk just tänu neile rituaalidele mõjubki camino millegi suurema ja olulisemana kui lihtsalt mõõdukat füüsilist väljakutset esitav teekond kaunil maastikul?

Foto: Keiu Virro

Rituaalide teisenemine

Suur osa rituaalidest ulatub üht või teist nurka pidi tagasi Santiago de Compostela palverännakute algusaegadesse, ehkki need võivad olla jõudnud tänapäeva suuresti teisenenud kujul.

Näiteks keskajal oli credencial’i funktsioon tagada palveränduri turvalisus. Need olid kinnituskirjad, mis palusid kõikvõimalikel halbade kavatsustega inimestel palverändur rahule jätta. Tänapäeval on sellel kaks peamist praktilist väärtust: esiteks annab see õiguse ööbida soodsates palverännutee hostelites ehk alberg’ides ja teiseks jäädvustab see teekonna. Sinna löödud templid tõestavad teekonna lõpus, et oled läbinud rännaku jalgsi (või ratta või hobuse või eesliga – need on aktsepteeritud variandid). Inimesed koguvad sellesse templeid (lisaks alberg’idele kirikutest, poodidest, kohvikutest, sellelt härralt, kes elab seal kuskil teel ja on lihtsalt palverännutee fänn jne) mõnikord peaaegu et maanilise rõõmuga.

Santiago de Compostelas tagavad compostela saamise vähemalt sada viimast jalgsi kõnnitud kilomeetrit. Sellega on omaette veider lugu. Olen aastate jooksul uudishimuga vaadanud, kuidas viimasel sajal kilomeetril tõuseb rändurite arv hüppeliselt. Lõpuspurdiks kohale tulnute puhul tekib mõnikord sõbralikult kiuslik mõte, et ehk meeldib neile palverännutee läbimise ideest enam võimalus jumalaga mingisugust äri ajada: minult need sada kilomeetrit (ja mitte sammugi enam, sest nii palju on kirjas!), sinult lunastus.

Compostela ehk palveränduri sertifikaat on nimelt sisuliselt indulgents. Sealjuures veel seesugune, mis saab pühadel aastatel (s.t aastatel, mil püha Jaakobuse päev 25. juuli langeb pühapäevale) täisindulgentsi tiitli. Viimase nüansid on minu jaoks lõpuni tabamatud, aga olen saanud sellest aru umbes nii, et ega indulgents kustuta päriselt pattu, küll aga n-ö ühiskondlikult kasuliku töö pärast surma. Täisindulgents kustutab siis äkki rohkem. Jah, mõne teoloogi teadmised kuluksid siinkohal ära.

Foto: Keiu Virro

Aga veel aegadest enne ja nüüd. Kui tänapäeval on palveränduril kotis näiteks John Brierley või Raimund Joosi teejuht ja moodsamatel telefonis suisa camino-rakendus, siis ajalooliselt võib pidada esimeseks teejuhiks „Codex Calixtinust”. See 12. sajandi käsikirjakogumik oli loodud juhatuseks selsamasel Jaakobiteel. Eksikombel kiputi autoriks pidama paavst Calixtus II, sestap nimetatakse koostajat nüüdisajal Pseudo-Calixtuseks. Kui tänapäevased kirjalikud teejuhid räägivad rohkem sellest, kus ööbida, kus süüa ja magada ning kuidas ilusamaid teid leida (või mitte õiget teeotsa kaotada), siis „Codex Calixtinuse” proportsioonid olid vähe teistsugused: suur rõhk oli jutlustel, imetegude kirjeldustel, laulusõnadel ja -nootidel. Rändurite õnneks ei olnud siiski unustatud ka teeolude kirjeldusi, sest kauneid kollaseid nooli toona ei olnud.

Mis puudutab aga camino’l teed näitavaid kollaseid nooli, siis nende ajalugu ei ole kuigi pikk. Sünniloo taga on O Cebreiro preester Elías Valiña Sampedro, kes uuris süvitsi Jaakobitee ajalugu ja võttis enda südameasjaks selle taaselustamise. Ta ajas omaaegse camino jälgi, kirjutas camino’st suisa doktoritöö ja sõitis 1970–80ndatel Hispaanias oma Citroën GSiga mööda teid Roncesvallesist Santiago de Compostelani ning märkis maha kollased nooled, et ränduritel oleks lihtsam teed leida. Tänapäeval teame tema taasleitud ja märgistatud rada Prantsuse tee nime all. Aga varem? Eks astuti möödunud aegade palverändurite jalajälgedes.

Nii mõnegi sümboli kohta on aga erinevaid legende. Merekarbiga, mis on palverändurite tunnus, seostatakse näiteks praktilist funktsiooni: sellega oli hea tee peal vett võtta või seda kausina kasutada. Teisalt olnud merekarp hoopis miski, mis võeti enesele päris teekonna lõpust Finisterra rannast kui märk, et teekond on läbitud. Ehk sel juhul tähistab see pigem teekonna läbimist, mitte teel olevat rändurit.

Palvetest palverännuteel

Foto: Keiu Virro

Tiina Sepp kirjeldab camino-rituaalidega seoses kirikute rolli. „Camino’l on üksjagu kirikuid, kus peetakse palverändurite missasid ja kus pakutakse palveränduritele õnnistust. Santiago katedraali missaga pühitsetakse tavaliselt palverännaku lõppu. Seal nimetatakse saabunud palverändurite rahvuseid ja osutatakse nii rännaku rahvusvahelisele olemusele.” Omamoodi vastuoluline see ju on, et kirjutan küll palverännuteedest ja läbivalt nii mõnestki kristlikust motiivist, ent religioonil ei ole loos sellest hoolimata ülemäära põhjalikult peatunud.

Sellel on oma põhjus, mida võib ühtlasi pidada ka üheks rännaku suurimatest muutustest. Palverännutee ja selle rituaalid on olnud pidevas teisenemises nagu ka rännaku mõte, mis ei tähenda tänapäeval enam tingimata religioosset taustsüsteemi, vaid rohkem individualistlikku lähenemist. Ehkki mis individuaalsusest me lõppude lõpuks räägime, kui õhtuti on ühe laua ja punase veini karahvini taga maailma asju arutamas inimesed sõltumata vanusest, rahvusest ja sellest, kas nad kannavad südames Jeesust, õla peal new age’i ajastu kaitseingleid või leiavad, et peamine usk peaks olema usk iseenesesse. Ja talla alla tekkinud villid valutavad kõigil tõenäoliselt üsna ühtmoodi.

PS. Mis võiks olla parem näide palverännakust kui millestki, mis kannab eneses nii vanu rituaale ja religioosset minevikku kui ka uue aja hõngu, kui peapiiskop Urmas Viilma sotsiaalmeedia kaudu teada andmas: „Täna panin jalga matkajalanõud ja võtsin suuna Hispaaniasse, et järgmised paar nädalat olla palverännakul Santiago de Compostelasse…” (31. oktoobril 2019)

* * * * * * * * *

Hadž

Hadž on moslemite palverännutee Mekasse, linna, kuhu mittemoslemeid sissegi ei lasta. Selle tee puhul on erinevalt Santiago de Compostela muutunud fookusest senini peamine religioossus ja sellel on ka kõigiti mõistetav põhjus: palverännak on üks islami viiest sambast. Ent ajas muutumatuks jäämisest on asi kaugel ja õigupoolest jagub ka paralleele, mida tõmmata näiteks Camino de Santiagoga.

Suure või väikese hadži läbimise eesmärk võib olla nii spirituaalne või religioosne kui tahes, ent palverändurite vastuvõtmisest on saamas kohalikele üha suurem äri. Hadži ajal, kuhu kogunes möödunud aastal pea 2,4 miljonit palverändurit (võrdluseks: 1930ndatel oli see arv umbes 30 000), võib paraku lugeda sageli rüselemise käigus hukkunud inimestest, sest massid kohtades, kus sooritatakse märgilisi rituaale, on lihtsalt liiga suured. Ent samas tähistab see number paljudele rahatähti silme ees. Ehk hadž turgutab selgelt ka Saudi Araabia majandust.

Rikastumine toimub kohati küsitavate tegevuste arvelt. Hotelliomanikud võivad ju rõõmustada, kui neil on võimekust rohkem inimesi majutada, ent sama ei tee paljud teised, sest uute luksushotellide rajamiseks sõidetakse kultuuriväärtustest kohati buldooseriga üle ja nende hävitamisel ei ole ülemäära fänne. Muutuv olukord puudutab rängalt ka vaesemaid palverändureid, kelle jaoks reis muutub üha kallimaks.

Üha enam inimesi teel Santiago de Compostelasse

1986. aastal loeti teekonna läbinute arvuks 1801 inimest, aastal 2018 oli sertifikaadi saajaid 327 342, mis on senine rekord. Kui esimest korda palverännuteele sattusin, oli parajasti püha aasta. Ka toona tegi rändurite arv võrreldes varasemaga suure hüppe üles (ehkki jääb kõvasti alla praegustele numbritele), olin üks 272 703 inimesest, kes sai palverännusertifikaadi compostela.

Just pühadel aastatel suurenevat rändurite hulka silmas pidades on rajatud Santiago de Compostela lähistele üks veider ala ehk Monte de Gozo alberg. Seda võib ette kujutada umbes nii, et mäekülg aeti buldooseriga maha nagu kõikides sellistes lugudes ikka ja mägi kujundati otseses mõttes ümber, et rajada hiiglaslik hostelite süsteem, bangalolik palverändurite keskus ühes kõige vajalikuga, nagu pesumaja ja kohvikud. Ent see veider paik ei ole kunagi rändureid ligi tõmmanud, paljudest magamiskohtadest on enamasti avatud vaid üks majake ja pole kuulda olnud, et kohvikut liiga tihti töötavana nähtaks.

Keiu Virro on Eesti Päevalehe kultuuriajakirjanik. Väljaspool töötunde peab igati kultuurseks veinimekkimist (aeg-ajalt ka töötundide sees, nimelt joogi-podcast’is „Vala välja”) ja pikki jalgsirännakuid. Leiab, et mõlemas on oma filosoofia ja sestap võiksid need kaks tegevust mõistagi omavahel seotud olla.