Piret Uustal disainis oma magistritöös turvaseadme paarisuhtevägivalla ohvritele, et tõsta ohvri turvatunnet ning ennetada järgmisi rünnakuid vägivaldselt partnerilt.

Piret Uustali konseptsioon võrust ja droonist.

Lähisuhtevägivalla tõsidust ja tagajärgi on hakatud põhjalikumalt uurima ja mõistma alles viimastel aastakümnetel. Maailma Terviseorganisatsiooni sõnul on ohvriteks peamiselt naised: ~35 % naistest üle maailma on oma elu jooksul kogenud füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda oma partnerilt või mittepartnerilt. Arvatakse, et tegelikult on probleem palju ulatuslikum ning suur osa vägivallaintsidentidest jääb raporteerimata.

Samas ei ole paarisuhtevägivald ainult mehe vägivald naise vastu – rollid võivad olla ka vastupidised või vägivald võib olla vastastikune. Põhja-Ameerika sotsioloogid Michael P. Johnson ja Kathleen J. Ferraro on välja toonud neli paarisuhtevägivalla tüüpi.

Paarisuhte terrorit (nimetatakse ka süstemaatiliseks vägivallaks) iseloomustab ühe partneri püüd teise partneri ja suhte üle domineerida, kasutades selleks erinevaid vahendeid (emotsionaalne vägivald, isolatsioon, lapsed, n-ö meeste õigus, majanduslik vägivald, süüdistamine) ning füüsilist vägivalda. See tuleneb patriarhaalsest suhtumisest abielusse ja suhtesse, kus mehel on autoritaarne ja kontrolliv roll. Enamasti on paarisuhte terror ühepoolne, kus vägivallatsejaks on mees ning ohvriks naine. Sellist tüüpi vägivald eskaleerub enamasti aja jooksul ning lõppeb sageli ohvri vigastustega.

Vägivaldne vastuhakk paarisuhte terrorile ja partneri kontrollile. Enamasti hakkavad naised vastu oma vägivaldsele meespartnerile. Vastuhaku eesmärk võib olla enesekaitse, põgenemine või kättemaks, kus võidakse kasutada ka rasket füüsilist vägivalda, mistõttu võib vastuhakk lõppeda tõsiste vigastuste või isegi vägivallatseja tapmisega.

Vastastikuse vägivaldse kontrolli korral on vägivallatsejateks ja paarisuhte terroristideks mõlemad partnerid, kes võitlevad kontrolli üle. Nii vägivaldset vastuhakku kui vastastikust vägivaldset kontrolli esineb muude vägivallatüüpidega võrreldes üsna vähe.

Situatsiooniline vägivald on kõige sagedamini esinev paarisuhtevägivalla tüüp. Paarisuhetes esineb seda tüüpi vägivalda ebaregulaarsemalt kui paarisuhte terrorit ning see ei eskaleeru aja jooksul samal määral. Situatsioonilise vägivalla all kannatavad võrdselt nii mehed kui naised. Vägivallaintsidendi põhjuseks on sageli reaktsioon pingelisele olukorrale või konfliktile, kuid see ei tulene otseselt kontrollivajadusest nagu paarisuhte terroris. Situatsiooniline vägivald võib tekkida või intensiivistuda näiteks lahkumineku ajal, töötuse või materiaalsete probleemide korral, lahkhelide korral laste kasvatamise osas, alkoholi tarbimisel või puuduliku oskuse korral probleeme lahendada.

Kuna perevägivallast teatamiste arv üha kasvab ning reageerimist nõudvad juhtumid sagenevad, on selge, et probleemiga efektiivsemalt tegelemiseks on vaja arendada nii politsei, ohvriabi, kohalike omavalitsuste kui ka muude ohvritega tegelevate institutsioonide töökorraldust ja koostööd.

Lähisuhtevägivalla ohvritele pakuvad Eestis abi Politsei-ja Piirivalveamet, Häirekeskus (hädaabinumber 112), Sotsiaalkindlustusameti alla kuuluv tasuta avalik sotsiaalteenus Ohvriabi, kolmteist naiste varjupaika ja tugikeskust üle riigi, tugitelefon 1492, kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajad, MTÜ Lastekaitse Liit, prokuratuur ja kohus.

Praegu vahendab politsei kõiki perevägivallaalaseid juhtumeid – suunab ohvrid õige abi juurde, teavitab osapooli, tegeleb vägivallatsejate ning menetlemisega. Samas on perevägivalla intsidendid erineva riskitasemega ning paljudel juhtudel, kus tegu on näiteks alles varases faasis perevägivallaga, vaimse vägivalla või peretüliga, oleks probleemi lahendamiseks efektiivsem saada abi ennetavast tegevusest või nõustamisest ehk lahendada olukorda pigem sotsiaalsest kui kriminaalsest aspektist. Tegeledes perevägivalla ennetusega ja probleemi sotsiaalse poolega, jääks suur osa edasistest tõsisematest perevägivallajuhtumitest toimumata.

Sageli diskuteeritakse selle üle, miks perevägivalla ohvrid vägivaldses suhtes püsivad, miks nad abi ei otsi ning suhet ei lõpeta. Tegu on kompleksse probleemiga, mis hõlmab erinevat liiki vägivalda ja suhteid ning keerleb mööda vägivalla tsüklit, mis teeb lahkumise ohvritele psühholoogiliselt raskeks.

Eestis tehtud uuringus, kus küsiti politseinike ja sotsiaaltöötajate arvamust selle kohta, miks naised/ohvrid politseilt abi ei otsi, toodi määravate põhjustena välja ohvri häbi ja piinlikkusetunnet, kartust, et keegi saab juhtunust teada, usku, et probleemiga saadakse ise hakkama ning veendumust, et vägivald ei olnud piisavalt tõsine. Vähem mõjusate põhjustena mainiti ohvrite hirmu, et politseinik/sotsiaaltöötaja süüdistab teda juhtunus ning politseinikel/sotsiaaltöötajatel on halvustavad hoiakud vägivalla all kannatanud naiste suhtes. Uurimus näitab, et paljud ohvrid jätavad abi poole pöördumata hirmust vägivallatseja ees ning samuti seoses vähese usuga, et keegi võiks või saaks neid aidata. Sageli intensiivistub vägivald suhtes eriti siis, kui ohver hakkab olukorrast väljapääsu otsima.

Kui ohvrid peavad vägivalda enda vastu õigustatuks, viitab see näiteks madalale teadlikkusele oma õigustest ning perevägivalla tõsidusest ja olemusest. Ohvrid, kes usuvad oma võimesse olukorraga üksi hakkama saada, ei tunne ilmselt perevägivalla eskaleeruvat iseloomu, ega tea, et probleem suureneb aja jooksul. Oluline on tõsta usaldust välise abi saamise suhtes juba vägivalla varasemates staadiumites.

Probleemi lahendamisel tuleks pöörata tähelepanu sellele, kuidas julgustada ohvrit intsidendist teatama, ilma et ta peaks kartma vägivallatsejat. Teades, et ohvril on olukorrast väljumiseks väga raske ise initsiatiivi võtta, võiks mõelda lahendustele, mis ohvri koormat selles osas vähendavad – näiteks võtta ohvriga ohumärkide ilmnedes ise ühendust, nii et abi pakkumise initsiatiiv tuleks väljastpoolt.

Kuigi üha enam on hakatud ohvritele pakkuma psühholoogilist abi ja nõustamist, et olukorraga toime tulla, põhineb peamine moodus ohvrite kaitsmisel just vägivallatseja piiramisel või karistamisel. Ent ohvrid ootavad abipakkuvatelt organisatsioonidelt pigem tulevikku suunatud abi, mis aitaks nende hirme leevendada ning turvatunnet suurendada. Kurjategija piiramine on selleks üks meede, kuid tuleks tähelepanu suunata kindlasti ka ohvrile ja sellele, kuidas ta ise end efektiivsemalt kaitsta saaks.

Kuna paarisuhtevägivalla ohvrite turvatunne on eriti ohustatud just siis, kui ohver on hakanud vägivaldsest suhtest väljapääsu otsima – enamasti juba aset leidnud füüsilise vägivalla intsidendi järel, siis keskendun järgnevalt just nende ohvrite turvatunde suurendamisele, kes on juba abi saamiseks politseisse pöördunud ning kes vajavad olukorrast väljumiseks abistavate organisatsioonide koostööna pakutavaid lahendusi. Sihtgrupiks on naissoost ohvrid, kuna naiste osakal paarisuhtevägivalla juhtumites on oluliselt suurem kui meesohvrite osakaal.

Turvaseadme funktsioonid

Lahenduses on asetatud rõhk eelkõige ohvri turvatunnet suurendavatele aspektidele. Samuti arvestab lahendus legaalsetest aspektidest tulenevaid nõudeid. Ohvrit abistav organisatsioon annab turvaseadme ohvrile teatud perioodiks ning teatud tingimustel kasutada. Seadmega liitumisel kuulub ohver riskigruppi, kellel on oma järelvaatajad ja tugiisikud, kes ohvri olukorral ja võimalikel rünnakutel silma peal hoiavad ning tänu seadmele kiiresti abi osutada saavad. Turvaseadmel on rünnakut ärahoidev ja takistav funktsioon. Arvestades ohvri võimetust või tahtmatust ohu korral abi kutsuda, teeb selle töö tema eest ära turvaseade, mida ohver kaasas kannab.

Kuigi paarisuhtevägivalla juhtumid leiavad suuresti aset koduseinte vahel, on küllaltki tõenäoline, et intsident võib toimuda ka igal pool mujal, kus paar koos viibib (suvilas, töö juures, tänaval, autos, mujal avalikus ruumis, mujal siseruumis). See tähendab, et kaitsevahend peaks olema kasutamisvalmis ootamatult igal ajahetkel nii sise- kui välisruumis.

Kui seade on tuvastanud ohvri normaalsest erinevad kehareaktsioonid, käivitab see oma kõnetuvastuse funktsiooni ning hakkab analüüsima ohvri ja ründaja vahelist kõne. Seade aktiveerub automaatselt, kui ohvri keha näitab ärrituse tundemärke ning kui samal ajal on ohvri ja ründaja kõnes tuvastatud ohtu indikeerivad näitajad (kõne toon, intensiivsus, sõnavara jms).

Seadme eesmärk on hoida rünnak ära ründajat hirmutades. Ohu tuvastamisel aktiveerub seadmest automaatselt vali alarm, mis hoiatab ründajat, et tema tegemisi jälgitakse, sündmust salvestatakse ning abi on teel. Ründajal on võimalus rünnak katkestada ning sellega on seade oma peamise eesmärgi täitnud. Hoiatusalarmi käivitumisel aktiveerub alati seadme videofunktsioon ning ühtlasi teeb seade koheselt automaatse abikutse häirekeskusesse, edastades sündmuse audio- ja videopildi. Nii nagu salvestatakse praegugi kõik häirekeskusesse saabuvad abikõned, salvestatakse ka siinse lahenduse audio- ja videokõne juhtunust häirekeskuse andmebaasi. Seega, kui vägivallatseja siiski rünnet ei katkesta, saab kogutud infot kasutada vägivallatseja kohta menetluse käigus ja kohtus.

Lahendus aitab kaasa tulevaste vägivallaintsidentide ennetamisele. Riskigruppi kuuluval ohvril on oma profiil, kuhu on salvestatud sündmustena kõik aset leidnud vägivallajuhtumid ning seadme tuvastatud ohvri ärevad kehareaktsioonid. Seade kasutab ohu tuvastamiseks ja abi kutsumiseks kombinatsiooni ärritunud kehareaktsioonidest ja ohtlikust kõnest, häälkäsklusest või raputusest, et vältida võimalikke valeväljakutseid. Seade monitoorib pidevalt ohvri kehareaktsioone ning ärritunud seisund registreeritakse ohvri riskigrupi profiilis. See võimaldab ohvri järelvaatajal tuvastada, kui ohver on pidevalt ärevas seisundis (vaatamata füüsilise rünnaku mitte toimumisele) ning pakkuda talle abi ja nõustamist omal algatusel. Kuna lähi- ja paarisuhtevägivalla ohvrid vajavad rohkelt väljastpoolt tulevat abi oma olukorra mõistmiseks ja vägivaldsest suhtest väljumiseks, aitab ohvri järelvaataja ohvriga ise ühendust võttes kaasa sellele, et ohver tunneb end toetatuna, tajub, et abi on olemas ning on motiveeritum abi kasutama ja olukorrale lahendust otsima.

Millal võiks ohver turvaseadet kasutada

Selleks, et julgustada ohvrit vägivaldse intsidendi järel menetlusprotsessis kaasa tegema, on oluline, et ohver tunneks end turvaliselt (hoolimata vägivallatseja ähvardustest). Seega tuleb ohvrit turvaseadme ja riskigruppi kuulumise võimalusest teavitada juba esmase abi poole pöördumise jooksul, et anda talle kindlustunnet ning julgustada teda olukorra lahendamiseks järgnevaid samme astuma – tegema kaasa menetlusprotsessis, saama nõustamist ja psühholoogilist abi.

Praegusel hetkel on ohvril õigus saada tasuta ohvriabi nõustamisteenuseid, kui alustatud on kriminaalmenetlus. Ka pakutava lahenduse puhul on vajalik, et alustatud oleks kriminaalmenetlus ning riskigruppi kuulumiseks oleks alus. Ohver saaks seadet sel ajal kasutada näiteks siis, kui vägivallatsejale on kehtestatud lähenemiskeeld. Sel ajal on ohver endiselt hirmul, et vägivallatseja keelust üle astub. Ka on ohvril teatamise kohustus, kui vägivallatseja tingimusi rikub. Käesolev lahendus aitab ohvril end sel perioodil turvalisemalt tunda, olles kindel, et vajadusel on võimalik rünnak ära hoida ning abi on tulemas. Ühtlasi väheneks tema vastutuskoorem vägivallatseja lähenemiskeelu rikkumisest teatamisel (rünnaku korral), sest turvaseade teeb seda ohvri eest.

Teiseks saab turvaseadet ohvrile pakkuda enne kriminaalmenetluse lõpetamist avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Sagedaseks põhjuseks, miks kriminaalmenetlus nõnda lõpetatakse, on ohvri keeldumine ütluste andmisest ning kohtusse minemiseks piisavate tõendite puudumine. Seetõttu on oluline, et turvaseadme võimalusest teavitatakse ohvrit juba enne, kui ta otsustab menetlusega mitte kaasa minna.

Kolmandaks võib ohvrile turvaseadet pakkuda lepitusmenetluse käigus. Kuna suur hulk kriminaalmenetlustest lõpetatakse Eestis ohvriabi läbiviidava lepitusmenetlusega, kus vägivallatsejale seatakse täitmiseks kindlad tingimused lepingu kehtimise ajaks (6 kuuks), siis oleks võimalik käesolevat lahendust ohvrile just selle protsessi käigus pakkuda. Sellisel juhul on võimalik saada vägivallatsejapoolne nõusolek, et ohver antud seadet igapäevaselt kannab, vaatamata vägivallatseja potentsiaalsele pahameelele, et tema tegevust on võimalik jälgida. Kuna seade aktiveerub vaid juhul, kui rünnaku oht on tegelikult tuvastatud, ning ei tegele jälgimisega muul ajal, siis peaks legaalsuse aspektist vaadatuna seadme kandmine ühisel elamispinnal (enesekaitse eesmärgil) olema lubatud.

Vaatamata sellele, et lepituskokkuleppes on seatud tingimuseks igasuguse (nii vaimse kui füüsilise vägivalla) mitte kasutamine, on tõenäoline, et vägivald lepituskokkuleppe korral siiski jätkub ning võib intensiivsemaks muutuda isegi vaimse vägivalla osas, kuna vägivallatseja on kohustatud oma füüsilist agressiooni tagasi hoidma.

Kuigi antud lahendus vaimse vägivalla puhul abikutset kaasa ei too (see ei ole ka seaduslikult karistatav), siis on siinkohal ohvrile toeks riskigrupi ohvrite järelvaataja, kes, nähes ohvri pidevalt ärevaid kehareaktsioone, võtab temaga ise ühendust ning pakub vajadusel nõustamisteenust. Väljastpoolt tulev initsiatiiv suurendab ohvri turvatunnet ning julgustab vajadusel siiski vägivaldsest suhtest väljuma.

Viimaks võib ohver turvaseadme kasutusele võtta seadusliku kaitse lõppemisel. Lepituskokkuleppe läbisaamisel 6 kuu möödudes on ohver olukorras, kus vägivallatsejale enam vägivalla vältimise tingimused ei kehti ning tema üle kontrolli ei teostata. Ohver võib tunda hirmu, kuna tal ei ole võimalust end kaitsta.

Samas olukorras on ohvrid, kelle vägivallatseja on vabanenud vanglast tingimisi või pärast vanglakaristuse kandmist. Ka sellistel puhkudel on ohvritel hirm, et vägivallatseja on see, kes kontrollib olukorda, isegi juhul, kui selleks ajaks enam lähisuhtes ei olda. Paarisuhtevägivald jätkub sageli endiste partnerite poolt ka siis, kui suhe on lõppenud. Antud juhul on ohver situatsioonis, kus ta on hirmul tulevaste võimalike rünnakute pärast. Kuna uut vägivalla intsidenti veel aset leidnud ei ole, ei saa ka abi pakkuvad organisatsoonid talle abi osutada. Selliste olukordade puhul võib kaaluda käesolevas artiklis pakutud lahendust ohvrile, kui ta selleks ise soovi avaldab ning kui selleks on piisav alus (nt lepituskokkulepe on just lõppenud või vägivallatseja on just vanglast vabanenud). Sellisel juhul võetakse hirmu tundev ohver ilma menetlust alustamata teatud perioodiks (6–12 kuud) riskigruppi ning võimaldatakse talle turvaseadme kasutamine. Ka võiks riskigruppi haldav organisatsioon tulevikus pakkuda seesugust teenust ohvri enda finantseeringul.

Tulevikus aitab droon?

Järgneval aastakümnel võib seoses tehnoloogia väga kiire arenguga toimuda muutusi kaasaskantavate seadmete suuruse ja efektiivsuse ning uute rakendusvaldkondade osas. Peamisteks tähelepanekuteks on nutivõrude hüppeline areng ning kasutuse leidmine uutel elualadel (maksevahend, turvalisus), suundumus väiksemate, märkamatumate ja intuitiivsemate lahenduste poole. Intuitiivsuse tõstmisele aitavad kaasa tehnoloogia üha kahanevad mõõtmed, mis võimaldab hakata elektroonikat paigaldama näiteks kleebitava tätoveeringuna nahapinnale või kontaktläätse sisse. Jälgivad seadmed leiavad juba kasutamist rõivaste juures ning ühtlasi muutuvad tekstiilid üha tehnoloogilisemaks ning täidavad erinevaid funktsioone. Suur tõusuteel olev valdkond on droonid.

Seadme võimalik tulevikuvorm oleks kandjale veelgi intuitiivsem ning koosneks kleebitavast kehareaktsioone jälgivast elektroonilisest tätoveeringust ning kaasaskantavast droonist, mis võimaldab edastada sündmusest ülevaatlikuma heli- ja videosalvestuse. Käesolev lahendus adresseerib suurima ohvrite arvuga vägivalla liiki ning ohvreid, kellel on enese kaitsmiseks tarvis enamat kui füüsiline enesekaitsevahend, mida eksisteerivate toodete turult soetada. Leitud lahendus keskendub just antud sihtgrupile, kelle vajadused ja ootused on praeguste lahenduste näol täitmata, mistõttu pakutud turvaseade koos riskigrupi loomisega ning selle sidumine ohvrit abistava süsteemiga on lahendus, mis toetab ohvrite vajadusi vägivalla katkestamiseks, edaspidiseks ärahoidmiseks ja turvatunde suurendamiseks.

Toimetas Piret Karro

Artikkel ilmub Tallinna Kunstihoone Rakenduskunsti näituse „Idealistid” raames. Lisainfot näituse kohta Tallinna Kunstihoone kodulehel ja Facebookis.